Читать книгу Insener Garini hüperboloid - Aleksei Tolstoi - Страница 18
14
ОглавлениеKindral ei jõudnud veel väljuda, kui välisukselt kostis jooksupoisi protesteeriv hääl, seejärel avaldas teine hääl soovi, et sarvikud sööksid poisi, ja sekretäri ette ilmus Semjonov, palitu eest lahti, käes kaabu ja kepp, suunurgas näritud sigar.
«Tere hommikust, sõber,» ütles ta rutakalt sekretärile ja viskas kaabu ning kepi lauale, «lubage mind õige kuninga juurde väljaspool järjekorda.»
Sekretäri kuldpliiatsike jäi õhku peatuma.
«Kuid mister Rollingil on täna eriti palju tegemist.»
«Ah jätke, see on tühi jutt, kallis sõber … Mul ootab autos mees, kes äsja alles saabus Varssavist … Öelge Rollingile, et me tuleme Garini asjas.»
Sekretäri kulmud kerkisid ja ta kadus pähklipuust ukse taha. Hetk hiljem pistis ta pea ukse vahelt välja. «Härra Semjonov, teid palutakse,» vilistas ta õrna sosinaga ja surus ise ukse käepidemele, mis sarnanes kera hoidva käpaga.
Semjonov ilmus keemiakuninga palge ette. Semjonov ei ilmutanud sealjuures erilist ärevust esiteks sellepärast, et ta oli loomu poolest kaabakas, teiseks sellepärast, et sel momendil oli kuningal teda rohkem vaja kui temal kuningat. Rolling puuris ta oma roheliste silmade pilguga läbi. Semjonov, keda ei pannud seegi kohmetama, võttis tema vastas teisel pool lauda istet.
Rolling küsis:
«Noh?»
«Asi on korras.»
«Joonised?»
«Teate, mister Rolling, siin juhtus väike arusaamatus …»
«Ma küsin, kus on joonised? Ma ei näe neid,» käratas Rolling raevukalt ja lõi peopesaga kergelt vastu lauda.
«Kuulge, Rolling, me leppisime kokku, et ma muretsen teile mitte ainult joonised, vaid ka aparaadi … Olen teinud kolossaalselt palju … Leidsin mehed … Saatsin nad Petrogradi. Nad tungisid Garini laboratooriumi. Nad nägid aparaadi tööd … Kuid siis, kurat seda teab, juhtus midagi … Esiteks, Garineid oli kaks.»
«Seda ma oletasin algusest peale,» sõnas Rolling põlglikult.
«Üht õnnestus meil ära koristada.»
«Kas te tapsite ta?»
«Kui soovite – midagi selletaolist jah. Igal juhul – ta suri. Teil ei tarvitse selle üle muret tunda: likvideerimine toimus Petrogradis, ise on ta Nõukogude alam – tühiasi … Kuid siis ilmus lagedale tema teisik … Meil tuli teha kohutavaid jõupingutusi …»
«Ühesõnaga,» segas Rolling vahele, «teisik või Garin ise on elus ja ei jooniseid ega aparaate te mulle ei toonud, vaatamata minu poolt kulutatud rahale.»
«Soovite, ma kutsun, autos istub Staš Tyklinski, kes võttis osa sellest loost, tema jutustab teile üksikasjaliselt.»
«Ma ei taha näha mitte mingisugust Tyklinskit, mulle on vaja jooniseid ja aparaati … Mind paneb imestama teie julgus – tulla tühjade kätega …»
Hoolimata nende sõnade jäisusest, vaatamata sellele, et Rolling, lõpetanud kõneluse, heitis Semjonovile hävitava pilgu, olles kindel, et nurjatu vene emigrant muutub tuhaks ja kaob jäljetult, pistis Semjonov kohmetust tundmata näritud sigariotsa suhu ja sõnas südilt:
«Te ei taha näha Tyklinskit, polegi tarvis – see pakub vähe lõbu. Kuid sedapuhku on lugu järgmine: mulle, Rolling, on vaja raha – umbes kakskümmend tuhat franki. Kas annate tšeki või sularahas?»
Kõigi oma suurte kogemuste ja inimesetundmise juures nägi Rolling esimest korda elus säärast jultunud isikut. Rollingi lihavale ninale tekkisid isegi midagi higipiiskade taolist – nii suure pingutusega pidi ta end vaos hoidma, et mitte virutada tindipotiga vastu Semjonovi tedretähnilist larhvi … (Ja kui palju kallihinnalisi sekundeid läks kaduma selle näruse kõneluse ajal!) Saanud enesevalitsemise tagasi, sirutas ta käe kella järele.
Semjonov, kes pidas silmas tema kätt, ütles:
«Asi seisab selles, kallis mister Rolling, et insener Garin on praegu Pariisis.»
