Читать книгу Insener Garini hüperboloid - Aleksei Tolstoi - Страница 8
4
ОглавлениеKui saarte võsa kohal kumavast roosast aovalgusest tõusis päike, ringutas Taraškin ja läks klubi hoovi laaste korjama. Kell oli alles kuue peal. Paugatas jalgvärav ja niisket rada mööda lähenes, jalgratast käekõrval tõugates, Vassili Vitaljevitš Šelga.
Šelga oli hästi treenitud, jõuliste lihastega, kehalt kerge, keskmist kasvu, tugeva kaelaga, kiire, rahulik ja ettevaatlik sportlane. Ta teenis kriminaaljälituse alal ja harrastas sporti üldtreeninguks.
«Noh, kuidas käsi käib, seltsimees Taraškin? Kas kõik on korras?» küsis ta, jalgratast trepirõdu juurde pannes. «Tulin natuke rassima … Ennäe, küll on ikka prahti, ai-ai!»
Ta tõmbas pluusi seljast, kääris üles särgikäised kõhnadel tugevate lihastega käsivartel ja hakkas koristama klubi hoovi, mis oli veel täis ujuvtõkete remondist jäänud materjale.
«Täna tulevad poisid tehasest – lööme ühe ööga korra majja,» ütles Taraškin. «Kuidas siis jääb, Vassili Vitaljevitš, kas astute kuuese meeskonda?»
«Ei tea, mis teha,» vastas Šelga, tõrvatünni eemale veeretades. «Moskvalasi tuleb muidugi lüüa, aga mis minusse puutub, siis kardan, et ma ei saa korrapäraselt osa võtta … Meil on üks pentsik lugu silmapiirile kerkimas.»
«Kas jälle midagi seoses bandiitidega?»
«Ei, lenda kõrgemale – kriminaalasi rahvusvahelises mastaabis.»
«Kahju,» ütles Taraškin, «muidu oleksime veel sõudnud.»
Šelga astus ujuvtõkkele ja vaadates, kuidas päikese peegelduslaigud mänglesid kogu jõel, lõi luuavarrega vastu jalgealust ja küsis Taraškinilt summutatud häälega:
«Kas te teate hästi, kes siin lähedal suvilates elavad?»
«Pätid elavad mõnes.»
«Aga kas märtsi keskpaiku ei asunud ehk keegi elama mõnesse neist suvilaist?»
Taraškin kiikas päikesest valgustatud jõele ja sügas varbaküüntega teist jalga.
«Seal selles metsatukas on üks suvila, mille aknad ja uksed on laudadega kinni löödud,» sõnas ta. «Nädalat neli tagasi, ma mäletan seda, nägin, et korstnast tõuseb suitsu. Me arvasimegi siis, et seal on kas kodutud lapsed või bandiidid.»
«Olete kedagi selle suvila elanikest näinud?»
«Pidage, Vassili Vitaljevitš. Just neid ma vist nägingi täna.» Ja Taraškin jutustas kahest mehest, kes koidikul olid soisel kaldal maha tulnud.
Šelga noogutas selle peale: «Nii, nii,» tema teraised silmad muutusid pilutaolisteks. «Lähme, näita mulle suvilat,» ütles ta ja kohendas selja taga rihmal rippuva revolvri kabuuri.
