Читать книгу Insener Garini hüperboloid - Aleksei Tolstoi - Страница 9

Suvila kiduras kasesalus näis olevat tühi – välistrepp oli pehastunud, luukidega suletud aknad laudadega kinni löödud. Ärklikorruse aknaklaasid olid purustatud, majanurgad lagunenud vihmaveetorude all olid sammaldunud, akende all kasvas malts.

«Teil on õigus – seal elatakse,» sõnas Šelga, olles silmitsenud suvilat puude tagant, sellejärel tegi ta ettevaatlikult ringi ümber hoone. «Täna on siin käidud … Kuid miks, pagana pihta, pidid nad aknast sisse ronima? Taraškin, lähme, siin on midagi korrast ära.»

Nad lähenesid kiiresti majatrepile. Seal oli näha jalajälgi. Trepist vasakpoolse akna küljes tolknes äsja lahtikistud luuk. Aken oli sissepoole avatud. Akna all niiskel liival – jällegi jalajäljed. Ühed jäljed olid suured, kuulusid nähtavasti raskele mehele, teised olid väiksemad, kitsad, ninad sissepoole.

«Trepil on teise jalatsi jäljed,» ütles Šelga.

Ta heitis pilgu aknasse, vilistas tasa ja hõikas:

«Kuulge, onu, teil on aken lahti, vaadake, et midagi ära ei viida.»

Keegi ei vastanud. Poolpimedast toast immitses magusavõitu ebameeldivat lõhna. Šelga hõikas valjemalt, ronis aknalauale, tõmbas revolvri välja ning hüppas pehmelt tuppa. Taraškin ronis talle järele. Esimene tuba oli tühi, põrandal vedeles purunenud telliskive, krohvipuru ja ajalehetükke. Paokil uks viis kööki. Siin pliidil roostes kummi all, laudadel ja taburettidel seisid priimused, portselantiiglid, klaas- ja metallretordid, purgid ja tsinkkastid. Üks kustuv priimus susises alles.

Šelga hüüdis jälle: «Kuulge, onu!» Vangutas pead ja paotas ettevaatlikult ukse poolpimedasse tuppa, kuhu tungisid läbi luugipragude lamedad päikesekiired.

«Seal ta on!» lausus Šelga.

Toa teises otsas lamas raudvoodil selili lahtiriietamata mees. Tema käed olid üle pea tagasi heidetud ja voodi pulkade külge kinni seotud. Jalgade ümber oli mähitud nöör. Pintsak ja särk olid rinna kohal lõhki käristatud. Pea oli ebaloomulikult Šelga heidetud, habe seisis järsult püsti.

«Ahaa, või niimoodi tegid nad temaga,» ütles Šelga, silmitsedes mõrvatu rinnanibu all kuni käepidemeni sissetorgatud soome pussi.

«Piinati … Vaadake …»

«Vassili Vitaljevitš, see on toosama, kes paadiga tuli. Ta võidi tappa kõige enam poolteist tundi tagasi.»

«Jääge siia, valvake, ärge midagi puutuge, ärge kedagi sisse laske, kas kuulete, Taraškin?»

Mõni minut hiljem kõneles Šelga klubist telefonil:

«Saatke patrullid vaksalitesse … Kontrollida kõiki reisijaid … Patrullid kõigisse võõrastemajadesse. Kontrollida kõiki, kes jõudsid tagasi kella kuue ja kaheksa vahel hommikul. Agent ja koer minu käsutusse.»