Читать книгу Insener Garini hüperboloid - Aleksei Tolstoi - Страница 19
15
ОглавлениеRolling hüppas püsti, ta sõõrmed paisusid puhevile, kulmude vahel tursus üles soon. Ta tõttas ukse juurde ja keeras selle lukku, seejärel lähenes Semjonovile, võttis kinni tooli seljatoest, teise käega klammerdus laua servasse ja kummardus tema näo lähedale:
«Te valetate!»
«Või veel, hakkan ma valetama … Asi oli nii: Staš Tyklinski kohtas seda teisikut Petrogradis postkontoris, kui too parajasti telegrammi ära andis, ja märkas aadressi: Pariis, Boulevard Batignolle … Eile saabus Tyklinski Varssavist ja me kihutasime otsekohe Batignole’i bulvarile ning põrkasime kohvikus silm silma vastu Gariniga või tema teisikuga, kurat nende vahel vahet teeb.»
Rollingi pilk libises üle Semjonovi tedretähnilise näo. Siis ajas ta end sirgu ja tema kopsudest paiskus välja läppunud hingeõhk:
«Te saate vägagi hästi aju, et me pole Nõukogude Venemaal, vaid Pariisis. Kui te saadate korda kuriteo, ei hakka mina teid giljotiini alt päästma. Kui te aga teete katset mind petta, ma lömastan teid.»
Ta läks oma kohale tagasi ja lõi vastikustundega tšekiraamatu lahti: «Kahtkümmend tuhandet ma ei anna, teile jätkub viiestki …» kirjutas tšeki välja, tõukas selle küünega lauda mööda Semjonovi ette ja toetas siis – kõige enam üheks sekundiks – küünarnukid lauale ning surus näo peopesade vahele.
