Читать книгу Insener Garini hüperboloid - Aleksei Tolstoi - Страница 15

Südaöösel kutsuti kuueteistkümnenda miilitsajaoskonna korrapidaja telefonile. Kärsitu hääl ütles talle kõrva:

«Krestovkale, suvilasse, kus üleeile pandi toime mõrv, saata viivitamatult miilitsasalk …»

Hääl katkes. Korrapidaja pomises telefonitorusse sõimusõna. Võttis ühenduse kontroll-lauaga. Selgus, et helistati Sõudespordikoolist. Helistas Sõudespordikooli. Seal helises telefon kaua, lõpuks lausus unine hääl:

«Mida soovite?»

«Kas teilt helistati?»

«Helistati jah,» vastas hääl haigutades.

«Kes helistas? … Kas nägite?»

«Ei, meil on elekter rikkis. Öeldi, et seltsimees Šelga korraldusel.»

Pool tundi hiljem hüppasid neli militsionääri mahajäetud suvila juures Krestovkal veoautolt maha. Kustuv ehakuma punas sumedalt kaskede taga. Vaikuses oli kuulda nõrku oigeid.

Lambanahkses kasukas mees lamas tagatrepi lähedal silmili maas. Ta pöörati ümber – osutus valvuriks. Tema kõrval vedeles kloroformiga läbiimmutatud vatitropp.

Tagauks oli pärani lahti. Lukk eest ära kistud. Kui militsionäärid suvilasse tungisid, hüüdis keldrist kellegi summutatud hääl:

«Luuk, kangutage luuk köögis lahti, seltsimehed …»

Kööki, seina äärde oli kuhjatud üksteise otsa laudu, kaste ja raskeid kotte. Need loobiti laiali ja luuk tõsteti üles.

Keldrist kargas välja Šelga, üleni ämblikuvõrkudes, tolmune, silmad metsistunud.

«Kähku siia!» hüüdis ta ja kadus ukse taha. «Andke valgust, rutem!»

Taskulampide valgusel nähti (raudvoodiga) toas põrandal kaht tühjaks lastud revolvrit, pruuni sametmütsi ja vastikuid kibeda lõhnaga oksejälgi.

«Ettevaatlikumalt!» hüüdis Šelga. «Ärge hingake, minge ära, see on surm!»

Taandudes ja militsionääre ukse poole surudes vahtis ta õudusega, jälkustundega põrandal vedelevat inimese sõrme suurust metalltorukest.