Читать книгу Kümme aastat hiljem, I raamat. Vikont de Bragelonne - Alexandre Dumas - Страница 11

Sellal kui tundmatu huviga jälgis süttivaid tulesid ja kuulatas teraselt kõiki linna hääli, astus ta tuppa isand Cropole, keda saatsid kaks teenrit, kes serveerisid õhtueine.

Välismaalane ei osutanud neile vähimatki tähelepanu.

Siis lähenes Cropole oma külalisele ja sosistas talle sügava aupaklikkusega kõrva:

«Härra, teemant on ära hinnatud.»

«Ahaa!» ümises reisija. «Ja edasi?»

«Härra, Tema Kuningliku Kõrguse juveliir annab selle eest kakssada kaheksakümmend pistooli.»

«Kas saite selle raha kätte?»

«Arvasin ka, et pean selle vastu võtma, härra. Siiski tegin lepingu juures tingimuseks, et kui härra saab oma rahaasjad korda, antakse teemant talle tagasi.»

«See oli tarbetu. Ütlesin ju teile, et te selle müüksite.»

«Sel juhul toimisingi teie soovi kohaselt, sest sain raha kätte, ilma et oleksin teemanti lõplikult müünud.»

«Võtke oma osa ära.»

«Ma võtan, kuna te seda nii tungivalt nõuate.»

Aadliku huulil lehvis nukker naeratus.

«Pange raha kummutile,» sõnas ta, osutades nimetatud mööbliesemele, ja pööras kohe pilgu kõrvale.

Cropole asetas sinna üsna mahuka kotikese, mille sisust ta eraldas korteriüüri.

«Ja nüüd ei tee härra ometi mulle seda meelehärmi, et keeldub õhtustamast. Ta lükkas juba tagasi lõuna; see on «Médicis’» majale solvav. Palun, härra, eine on serveeritud, ja ma julgeksin isegi lisada, et see näib üsna isuäratav.»

Tundmatu palus klaasi veini, murdis tüki leiba ega lahkunud süües ja juueski akna juurest.

Varsti kõlasidki trompetite ja fanfaaride vägevad helid. Kaugemal tõusis rahvahulga kisa, all-linn täitus tumedast suminast ja esimene selge heli, mille võõra kõrv kinni püüdis, oli lähenev hobusekapjade plagin.

«Kuningas! kuningas!» kordas kärarikas ja tunglev rahvahulk.

«Kuningas!» kordas Cropole, kes unustas oma külalise ja peened kombed ning sööstis rahuldama oma uudishimu.

Trepil põrkasid Cropole’iga kokku ja seltsisid temaga proua Cropole, Pittrino, teenijad ja kokapoisid.

Korteež lähenes aeglaselt, valgustatuna tuhandest laternast nii tänaval kui ka akendel.

Musketäride kompanii ja tihedalt üksteise kõrval liikuva aadlike salga järel tuli härra kardinali kandetool, mida nagu tõlda vedasid neli musta hobust.

Sellele järgnesid kardinali paažid ja teenijad.

Seejärel tuli kuninganna tõld, mille ustel seisid ta õuedaamid; ta aadlikud ratsutasid mõlemal pool tõlla kõrval. Siis ilmus kuningas, kes ratsutas toredal saksi tõugu suurelakalisel hobusel. Viibates akende poole, kust kõlasid kõige palavamad tervitused, näitas noor valitseja oma õilist ja võluvat nägu, mida valgustasid ta paažide tõrvikud.

Kuninga kõrval, ent temast kaks sammu tagapool ratsutasid Condé prints ja härra Dangeau; neile järgnes oma teenrite ja pagasiga kakskümmend õukondlast, kes lõpetasid selle tõelise triumfikäigu.

Kogu see hiilgus oli sõjakat laadi. Ainult mõned üksikud vanemad õukondlased kandsid reisiülikondi, peaaegu kõik teised olid sõjaväemundrites. Paljud kandsid terasja nahkpantsereid, nagu need olid moes Henri IV ja Louis XIII ajal.

Kui kuningas möödus tundmatu eest, kes oli nõjatunud aknarõdule, et paremini näha, ja varjanud oma näo, toetades selle käsivarrele, tundis viimane, kuidas ta süda kibedast kadedusest üle voolas.

Trompetite hääl joovastas teda, rahva hõiskamine kurdistas ta kõrvad, ta mõistus uppus hetkeks sellesse voogavasse valgusse, kärasse ja säravaisse piltidesse.

«Tema on kuningas!» sosistas ta meeleheites ja ängistuses, mis pidi küll jumala enda trooni ette tõusma.

Veel enne, kui ta oma süngest unelusest ärkas, kustus kogu see kära ja hiilgus. Ainult akna all tänavanurgal hüüdsid aeg-ajalt mõned kriiskavad ja kähisevad hääled: «Elagu kuningas!»

Kohale jäid ka kuus küünalt, mida hoidsid «Médicis’» võõrastemaja päriselanikud: Cropole’il oli kaks, Pittrinol ja igal kokapoisil üks.

Cropole kordas lakkamatult:

«Kui kena on kuningas ja kuidas ta sarnaneb oma kadunud isaga!»

«Niisama ilus!» kinnitas Pittrino.

«Ja kui uhke ilme tal on!» lisas proua Cropole, kes juba naabrite ja naabritaridega õhinal muljeid vahetas.

Cropole täiendas naise arvamust oma isiklike tähelepanekutega ega märganudki, kuidas üks vanake, kes väikest iiri hobust valjaidpidi järel talutas, asjatult püüdis «Médicis’» ees seisvast meeste ja naiste salgast läbi tungida.

Kuid sel hetkel kõlas aknast välismaalase hääl:

«Korraldage ometi nii, härra peremees, et võõrad teie maja juurde võiksid pääseda.»

Cropole pöördus ümber, märkas esialgu ainult vanakest, ja laskis talle teed anda.

Aken sulgus.

Pittrino näitas tulijale teed. See astus sõnagi lausumata sisse.

Välismaalane ootas teda trepil, võttis vanakese avasüli vastu ja juhtis ta ühe tooli juurde, ent külaline tõrkus.

«Oh ei, ei, milord!» sõnas ta. «Istuda teie juuresolekul! mitte iialgi!»

«Parry,» hüüdis aadlik, «ma palun teid ... tulete ju

Inglismaalt ... nii kaugelt! Ah! teie eas ei tohiks enam taluda selliseid vaevu, nagu teie minu teenistuses nägema peate. Puhake ... »

«Kõigepealt pean ma teile edasi andma oma sõnumi, milord.»

«Parry, ma vannutan sind, ära ütle mulle midagi ... sest kui see oleks olnud hea uudis, ei alustaks sa oma lauset nii. Sa ei lähe otse asja juurde — tähendab, uudised on halvad.»

«Milord,» sõnas vanake, «ärge nii kiiresti meelt heitke. Ma loodan, et kõik pole veel kadunud. On vaja tugevat tahet ja visadust, eriti aga alandlikku meelt.»

«Parry,» vastas noormees, «ma tulin siia ihuüksi, läbi tuhande püünise ja hädaohu. Kas sa usud minu tahtejõusse? Ma plaanitsesin seda reisi kümme aastat, hoolimata kõigist nõuannetest ja kõigist takistustest. Kas usud, et mul on visadust? Ja täna õhtul müüsin viimase oma isa teemantidest, sest mul polnud enam millegagi oma ulualuse eest maksta, ja peremees tahtis mu välja ajada.»

Parry tegi pahameelt väljendava liigutuse, millele noormees vastas vaid käepigistusega ja naeratusega.

«Mul on veel alles kakssada seitsekümmend neli pistooli, ja ma pean end rikkaks. Ma ei heida meelt, Parry. Kas sa usud nüüd, et mul jätkub alandlikku meelt?»

Vanake tõstis värisevad käed taeva poole.

«Ära varja minu eest midagi,» nõudis tundmatu, «mis on juhtunud?»

«Minu jutustus on lühike, milord; kuid jumalapärast, ärge nõnda värisege.»

«See on kannatamatusest, Parry. Noh, mis kindral sulle ütles?»

«Kindral ei võtnud mind vastugi.»

«Ta pidas sind nähtavasti mõneks spiooniks.»

«Jah, milord, aga ma kirjutasin talle kirja.»

«Noh, ja siis?»

«Ta sai selle kätte ja luges läbi, milord.»

«Kas see kiri esitas selgesti minu seisukoha ja mu taotlused?»

«Oh jaa,» vastas Parry kurva naeratusega, «see kajastas tõetruult teie plaani.»

«Edasi, Parry!»

«Kindral saatis kirja mulle oma adjutandi kaudu tagasi ja teatas, et kui ma viibin veel järgmisel päeval tema käsu all olevas piirkonnas, siis laseb ta mu vangistada.»

«Vangistada!» sosistas noormees. «Vangistada sind, minu kõige ustavamat teenrit!»

«Jah, milord.»

«Kas sa ikka kirjutasid selgesti alla: P а rry ?»

«Täht-tähelt, milord. Pealegi oli adjutant mind näinud Saint-Jamesis ja ... White Hallis,» lisas vanake kurvalt ohates.

Noormees langetas pea, vajudes süngesse mõtiskellu.

«Seda tegi ta avalikult, oma teenrite silma ees,» ütles tundmatu siis, püüdes end lohutada, «aga kuidas toimis ta omavahel, kuidas ta otseselt sinusse suhtus? Vasta!»

«Oh häda, milord! Ta saatis minu juurde neli ratsanikku, kes tõid mulle hobuse, kelle seljas te mind nägite saabuvat. Need neli ratsaväelast toimetasid mu tuhatnelja kihutades väikesse Tenby sadamasse, pigem viskasid kui panid mu ühte kalapaati, mis purjetas Bretagne’i poole, ja siin ma olen.»

«Oh!» ägas noormees, pigistades kramplikult ja närviliselt oma kõri, kust kerkis nuuksatus ... «Parry, kas see on kõik, kas see on tõesti kõik?»

«Jah, milord, see on kõik.»

Pärast Parry lühidat vastust valitses tükk aega vaikus. Oli vaid kuulda, kuidas noormees pöörases vihas kontsaga vastu põrandat tagus.

Vanake tahtis juttu teisale pöörata, sest see äratas liiga raskeid mõtteid.

«Milord,» küsis ta, «mida tähendas see lärm, mis käis minu eel? Kes need karjuvad: «Elagu kuningas!»? Millisest kuningast on juttu ja milleks kõik need tuled?»

«Oh, Parry, kas sa siis ei tea, et Prantsusmaa kuningas külastab oma armast Blois’ linna. Kõik need trompetid puhuvad tema auks, kõik need kullaga tikitud sadulavaibad säravad temale, kõik need aadlikud kannavad mõõku, mis kuuluvad talle. Tema eel sõidab ta ema suurepäraselt kulla ja hõbedaga kaunistatud tõllas. Õnnelik ema! Ta minister kuhjab kokku miljoneid ja sobitab kuningale rikast mõrsjat. Ja kogu see rahvas on rõõmus, ta armastab oma kuningat, ta hellitab valitseja kõrvu oma kiiduhüüetega ja kisendab: «Elagu kuningas! Elagu kuningas!»»

«Hea küll, hea küll, milord,» katkestas Parry teda veel rahutumana uuest pöördest, mille vestlus nüüd võttis.

«Sa tead,» jätkas tundmatu, «et samal ajal kui kuningas Louis XIV-ndale osutatakse selliseid auavaldusi, on minu ema ja minu õde ilma rahata ja leivata; sa tead, et mind ennast tabab kahe nädala pärast viletsus ja häbi, kui kogu Euroopa sellest kuulda saab, mis sa mulle praegu jutustasid. Parry ... kas pole mul eeskujusid, mis õpetavad, et mees, kes on niisuguses olukorras, nagu mina, end ... »

«Milord, jumala nimel!»

«Sul on õigus Parry, ma olen argpüks, ja kui ma ise enda eest välja ei astu, mis peaks siis jumal minu heaks tegema? Ei, ei, mul on veel kaks käsivart, Parry, ja mõõk ... »

Ja ta lõi endale tugevasti käsivarrele ning võttis seinalt mõõga.

«Mida te kavatsete teha, milord?»

«Mida ma kavatsen teha, Parry? Sedasama, mida teevad kõik minu perekonna liikmed: minu ema elab avalikest annetustest, minu õde kerjab mu ema jaoks, kuskil on mul vennad, kes samuti endale elatist kerjavad; mina, kõige vanem, lähen teen sedasama, mis nemadki, lähen ja palun almust!»

Ja nende sõnadega, mille peale ta äkki närviliselt ja õudselt naerma puhkes, riputas noormees mõõga vööle, võttis kummutilt kübara, heitis õlgadele musta mantli, mida ta oli kandnud kogu tee, ja lausus, surudes tugevalt käsi raugal, kes teda murelikult silmitses:

«Mu tubli Parry, lase endal kaminas tuli süüdata, joo, söö, maga, ole õnnelik. Olgem õnnelikud, mu ustav sõber, mu ainus sõber: me oleme rikkad kui kuningad.»

Ja andes rusikahoobi pistoolide-kotile, mis raskelt põrandale kukkus, puhkes ta jälle naerma oma jubedusttekitaval viisil, mis oli Parryt nii väga kohutanud. Sellal kui kogu majas karjuti, lauldi ja tehti ettevalmistusi reisijate vastuvõtuks, kelle teenrid juba kohale olid jõudnud, hiilis tundmatu läbi suure saali tänavale, kus vanake, kes oli asunud akna alla, ta mõne hetke pärast silmist kaotas.