Читать книгу Kümme aastat hiljem, I raamat. Vikont de Bragelonne - Alexandre Dumas - Страница 5

Maikuu keskpaiku aastal 1660, kell üheksa hommikul, kui soe päike oli juba kuivatanud kaste Blois’ lossi ümbritsevailt levkoipeenardelt, sõitis väike ratsasalk, mis koosnes kolmest aadlikust ja kahest paažist, üle silla linna. Kaldapealsel jalutajad ei pööranud neile suuremat tähelepanu — liigutasid vaid mütsi kergitamiseks kätt ja kohe seejärel keelt, et öelda kõige puhtamas prantsuse keeles, mida Prantsusmaal üldse kuulda võib:

«Näe, Monsieur tuleb jahilt tagasi.»

Ja see oli kõik.

Sel ajal kui ratsanikud mööda järsku kallakut alt jõe äärest üles lossi juurde tõusid, lähenesid siiski mõned poesellid viimasele hobusele, kelle sadulanupu külge olid nokkapidi seotud mõned jahisaagiks saadud linnud.

Seda nähes avaldasid uudishimulikud talupoegliku otsekohesusega oma põlastust nii kesise jahisaagi puhul, ning kui nad olid omavahel arutades otsusele jõudnud, et varastamine on hoopis tulusam kui küttimine, pöördusid kõik jälle oma toimetuste juurde tagasi. Ainult üks uudishimulikest — paks punnispõseline ja rõõmsa näoga poiss — imestas ikka veel, miks küll Monsieur, kes tänu oma suurtele sissetulekutele võiks end kuninglikult lõbustada, lepib nii armetu ajaviitega.

«Kas sa ei tea siis,» vastati talle, «et Monsieur’ peamiseks ajaviiteks ongi igavust tunda?»

Elurõõmus poiss kehitas õlgu ilmel, mis selgesti ütles:«Sel juhul olen küll parema meelega Paks Jean kui prints!» Ja igaüks asus taas oma töö juurde.

Monsieur ise aga jätkas oma teed nii nukral ja ühtlasi nii majesteetlikul näol, et ta oleks kindlasti pealtvaatajais imetlust äratanud, kui tal neid ainult oleks olnud, aga Blois’ kodanikud ei andestanud Monsieur’le, et see oli valinud tolle nii lõbusa linna kohaks, kus takistamatult igavusele anduda, ja iga kord, kui nad silmasid kõrgeaulist igavlejat, põikasid nad haigutades kõrvale või tõmbusid aknast eemale, et aga hoiduda nägemast seda kahvatut pikaksveninud uinutavat nägu ja seda ranget poosi. Kõrgestisündinud prints võis seepärast üsna kindel olla, et niipea kui ta nähtavale ilmub, leiab ta tänavad inimtühjad olevat.

Blois’ kodanike poolt oli see aga hukkamõistetav aupakkumatus, sest Monsieur oli kuninga järel ja võib-olla isegi enne kuningat kõige suurem senjöör kogu riigis. Jumal oli lasknud tol ajal valitsevale Louis XIV-le osaks saada õnne sündida Louis XIII pojana, kuna aga Monsieur’l oli au olla Henri IV poeg. See eelistus, mida Gaston d’Orléans, kes oma õukonnaga asus endises Generaalstaatide palees, Blois’ linna vastu üles näitas, oli või vähemalt oleks pidanud linnaelanikele olema suureks auks.

Ent printsi saatus oli juba kord selline, et ta kõikjal, kus ta rahva tähelepanu enesele tõmbas, vaid üsna vähesel määral imetlust äratas. Harjumusest oli prints lõpuks oma osaga leppinud.

Sellest võib-olla tekkiski ta näole igavalt-rahulik ilme. Monsieur’ elus oli olnud aeg, kus ta väga innukalt tegutses. Ei ole võimalik lasta tosinal oma parimaist sõpradest pead maha raiuda, ilma et sellega sekeldamist ei oleks. Aga kuna Mazarini võimuletulekust peale enam päid maha ei raiutud, jäi Monsieur tegevuseta ja see mõjutas ta hingelist olukorda.

Vaese printsi elu oli niisiis väga nukker. Pärast väikest hommikust jahiretke Beuvroni lähedal või Chiverny metsas läks prints üle Loire’i, et einetada Chambord’is kas isukalt või isutult, ja Blois’ linn ei kuulnud kuni järgmise jahini oma suveräänist ja isandast mitte kõige vähematki.

Niisugune oli lugu igavusega extra muros^[1]; mis puutub igavlemisse intra muros^[2], siis anname sellest lugejale pildi, kui ta suvatseb koos meiega järgneda ratsasalgale ja ronida kallakust üles Generaalstaatide palee majesteetliku värava ette.

Monsieur ratsutas väikesel traavlil, kes kandis suurt punasest sametist flandria sadulat saapakujuliste jalustega. Hobune oli kõrb. Monsieur’l oli kirsspunasest sametist kuub, mis sulas ühte samasugust värvitooni mantliga ja hobuse varustusega. Selle punase ansambli järgi võiski printsi eraldada ta kahest saatjast, kellest üks kandis lillat, teine rohelist ülikonda. Vasakpoolne, kes oli riietatud lillasse, oli talliülem, parempoolne, roheline, oli peajäägermeister.

Üks paažidest kandis kepil kaht jahikulli, teine jahipasunat, mida ta lossist kahekümne sammu kaugusele jõudes loiult puhus. Kõik, kes seda loidu printsi ümbritsesid, tegid kõike, mis neil tuli teha, äärmise loidusega.

Selle märguande peale tõttasid kaheksa valvurit, kes nelinurkses lossiõues päikese käes logelesid, haarama oma hellebarde, ja Monsieur sõitis pühalikult lossi sisse.

Niipea kui ta võlvi alla kadus, läksid laiali ka need kolm või neli logelejat, kes sadula külge riputatud linde vahtides ja nähtut omavahel kommenteerides olid ratsasalga kannul üles lossi juurde roninud. Pärast nende lahkumist jäid tänav, väljak ja lossiõu jälle endiselt tühjaks.

Monsieur hüppas sõnagi lausumata sadulast ja läks oma ruumidesse, kus toapoiss tal rõivaid vahetas. Kuna Madame polnud veel saatnud korraldusi eineks, laskus Monsieur lamamistoolile ja uinus sügavasti, nagu oleks kell olnud üksteist õhtul.

Kaheksa lossivahti, kes teadsid, et selleks päevaks on nende ülesanded täidetud, heitsid päikese kätte kivipinkidele pikali. Tallipoisid kadusid oma hobustega tallide poole, ja kui poleks olnud rõõmsaid linnukesi, kes sahistasid valjusti säutsudes lillepuhmastes, oleks võinud arvata, et kogu loss magab nagu Monsieur’gi.

Äkki kõlas keset seda nii ranget vaikust erutatud naerupuhang — nii vali, et mõned pingil konutavad hellebardimehed ühe silma avasid.

Naerupahvak kostis ühest lossiaknast, mida sel tunnil valgustas päike, kullates seda tumedate korstnavarjude vahel, mis enne keskpäeva seintele langevad.

Akna all oli väike taotud raudvõrega rõdu, kus seisis pott punaseid levkoisid, teine pott aednurmenukkudega ja kolmandas habras roosipuu, mille imekauni rohelist tooni lehestiku taustal paistsid punased pungad, mis kuulutasid ette õite puhkemist.

Toas, mida see aken valgustas, seisis vana lillelise haarlemi vaibaga kaetud neljakandiline laud. Keset lauda asetses pikakaelaline vaas iiriste ja maikellukestega; laua kummaski otsas istus noor tütarlaps.

Nende kahe lapse käitumine äratas imestust: neid oleks kergesti võinud pidada plehkupistnud kloostrikasvandikeks. Üks tütarlastest, küünarnukid lauale toetatud ja sulg käes, vedas tähti ilusale hollandi paberile. Teine aga oli põlvili toolile roninud, kummardudes üle toolileeni kaugele laua kohale, ja jälgis kirja kirjutavat sõbratari. Siit tõusidki need tuhat hüüatust, tuhat naljatust ja tuhat naeruhoogu, milledest üks oli eriti kärarikas, nii et ehmatas linde lillepuhmastes ja häiris Monsieur’ ihukaitsjate uinakut.

Kuna me kord juba oleme hakanud maalima portreesid, siis loodame, et lepitakse, kui esitame veel need kaks, mis on viimased selles peatükis.

Neiu, kes rinnutas toolileenil, neist kahest kärarikkam ja lõbusam, oli kaheksateistkümne kuni kahekümneaastane kaunitar, tõmmu jumega brünett, kelle tugevate kulmude all särasid rõõmsad silmad ja kelle korallpunaste huulte vahelt pärlendasid helmestena imeilusad hambad.

Iga liigutuse puhul vahetus ilme ta näol. Neiu ei eianud, vaid kees.

Teine, see, kes kirjutas, vaatles oma tormitsevat sõbratari rahulike siniste silmadega, mis olid niisama puhtad kui taevas tol päeval. Ta suurepärase maitsega kähardatud tuhkblondid juuksed langesid siidiste rullidena pärlmutrikarva põskedele. Paberil liikuv käsi oli peen, ent selle kõhnus reetis, et tütarlaps on veel väga noor. Oma sõbratari iga naerupahvaku puhul kergitas ta nagu pahandatult oma õrna poeetilise joonega valgeid õlgu, kus aga samuti puudus jõu ja täidluse veetlus, mis jättis soovida käte juureski.

«Montalais! Montalais!» ütles ta lõpuks pehmel, hellitaval häälel, mis kõlas nagu lauluviis. «Te naerate liiga valjusti, naerate nagu mees. Te ei ärata üksnes härrade ihukaitsjate tähelepanu, vaid te ei kuule ka Madame’ kella, kui Madame peaks helistama.»

Neiu, kelle nimi oli Montalais, et jätnud selle manitsuse peale ei naeru ega žestikuleerimist. Ta vastas ainult:

«Louise, mu kallis, te ei kõnele otsekoheselt. Teate ju väga hästi, et härrad ihukaitsjad, nagu teie neid nimetate, on parajasti uinumas ja neid ei ärataks isegi kahuripauk. Ja te teate väga hästi, et Madame’i kella on kuulda Blois’ sillalegi; seega kuulen ma kindlasti, kui teenistus mind Madame’i juurde kutsub. Teid pahandab hoopis see, et naeran siis, kui teie kirja kirjutate. Te kardate, et teie ema, proua de Saint-Remy võib siia tulla, nagu ta seda mõnikord teeb, kui me liiga kõvasti naerame, ja et ta võib teid tabada ning märgata seda hiiglasuurt paberilehte, kuhu te veerand tunni jooksul pole jõudnud kirjutada muud kui vaid: «Härra Raoul». Ja te tegite hästi, sest pärast sõnu «Härra Raoul», võib kergesti lisada veel palju teisi, — nii tähendusrikkaid ja sütitavaid, et teie armas ema proua de Saint-Remy võib neist täie õigusega lausa põlema minna. Noh, öelge, kas pole mul õigus?»

Ja Montalais puhkes veelgi heledamini naerma ning muutus veelgi pealetükkivamaks.

Blond neiu kaotas lõplikult kannatuse. Ta rebis katki paberilehe, millel ilusa käekirjaga tõepoolest seisid sõnad «Härra Raoul», kortsutas selle värisevate sõrmedega kokku ja viskas aknast välja.

«Nonoo!» ütles preili de Montalais. «Vaata aga vaata, kui vihaseks saab meie väike lambake, meie Jeesuslaps, meie tuvike. Ärge kartke, Louise, proua de Saint-Remy ei tule siia, ja kui ta tulekski, siis, teate ju, mul on teravad kõrvad. Ja pealegi, pole midagi lubamatut selles, kui kirjutatakse vanale sõbrale, keda tuntakse juba kaksteist aastat, eriti veel, kui alustatakse kirja sõnadega «Härra Raoul»!»

«Hea küll, ma ei kirjutagi talle,» vastas neiu.

«Oh, siis on Montalais oma karistuse kätte saanud!» hüüdis tumedapäine pilkaja ikka veel naerdes. «Pole viga, siin on uus leht, lõpetame kähku oma sõnumi. Hüva. Oh, kell kõlisebki! Mis sellest! Madame ootab või ajab täna hommikul ilma oma esimese kojaneitsita läbi!»

Kell helises tõepoolest. See kuulutas, et Madame on lõpetanud tualeti ja ootab Monsieur’d, et see tuleks ja ta söögisaali viiks.

Kui see formaalsus oli suure tseremooniaga täidetud, sõid abikaasad hommikueinet ja lahkusid teineteisest kuni lõunasöögini, mis toimus muutumatu täpsusega kell kaks.

Kellahelina peale avanes lossi köögipoolel, mis asus õue vasakus servas, uks, kust üksteise järel välja marssisid kaks ülemteenrit ja nende järel kaheksa kokapoissi, kes kandsid suurt kanderaami, millel seisid kellukesekujuliste hõbekaantega kaetud road.

Üks ülemteenritest, kes näis olevat tiitli poolest esimene, puudutas vaikselt kepikesega üht ihukaitsjat, kes norskas pingil. Ta oli isegi nii lahke, et surus unest uimasele mehele kätte ta hellebardi, mis oli toetatud samasse kõrvale seina najale. Seejärel saatis sõdur midagi küsimata Monsieur’ lõuna söögisaali. Kõige ees sammusid paaž ja kaks ülemteenrit.

Kõikjal, kust lõunasöök läbi kanti, andsid tunnimehed relvaga au.

Preili de Montalais ja tema sõbratar jälgisid oma aknast seda tseremooniat, millega nad küll pidid harjunud olema. Nad vaatasid seda mitte niivõrd uudishimust kui soovist olla kindlad, et neil pole segamist karta. Ja kui kokapoisid, ihukaitsjad, paažid ja ülemteenrid olid möödunud, asusid nad uuesti laua taha. Päike, mis oli akna raamistuses hetkeks valgustanud nende veetlevaid nägusid, kuldas jällegi ainult punaseid levkoisid, aednurmenukke ja roosipuud.

«Tühja kah,» ütles Montalais, asudes jälle oma kohale, «Madame võib ilma minutagi einetada.»

«Oh, Montalais, te saate karistada,» vastas teine neiu tasakesi oma toolile istudes.

«Karistada! Muidugi sellega, et mind ei võeta kaasa jalutuskäigule! Just sellist karistust ma ihkangi. Sõita välja suures tõllas, kõlkuda uksel, kolistada kiira-käära mööda rooplikke teid üks ljöö tunnis; seejärel mööduda lossi vasakust tiivast, kus asub Maria di Medici aken, mille puhul Madame ei jäta kunagi ütlemata: «Uskumatu, et kuninganna Maria siitkaudu põgenes! Neljakümne seitsme jala kõrguselt! ... Ema, kaks printsi ja kolm printsessi!» Kui seda peetakse ajaviiteks, siis soovin, et mind karistataks iga päev, eriti kui ma karistuseks pean jääma teie juurde ja kirjutama nii huvitavaid kirju kui see, mida me praegu kirjutame.»

«Montalais! Montalais! peame täitma oma kohustusi.»

«Teil on sellest hea rääkida, mu kallis, teile on ju selles õukonnas jäetud vabadus. Olete ainus, kes naudib selle hüvesid, kandmata kohustusi. Olete Madame’i silmis tähtsam kojaneitsi kui mina, sest ta kannab oma õrnad tunded teie kasuisa vastu teile üle. Ja nii asusite te sellesse kurba majja, nagu linnuke tollesse lossitorni, hingate siinset õhku, nopite lilli ja nokite teri, ilma et teil oleks vaja täita vähimaidki ülesandeid ja kannatada pisemaidki ebameeldivusi. Ja teie tulete mulle rääkima kohusetäitmisest! Millised siis õieti on need teie kohustused, mu nägus logeleja, kui mitte kirjutada tollele ilusale Raoulile? Ja ikkagi veel ei paista, et te talle kirjutaksite; mulle tundub, et te jätate oma kohustused pisut hooletusse.»

Louise manas näole tõsise ilme, toetas lõua käele ja ütles toonil, mis oli täis siirust:

«Heitke mulle pealegi ette kerget elu,» sõnas ta. «Te ei mõtle seda ometi tõsiselt? Teid ootab suur tulevik, kuna kuulute õukonda. Kui kuningas abiellub, kutsub ta Monsieur’ enda juurde. Te näete siis säravaid pidusid, näete kuningat, kes olevat nii ilus ja nii veetlev.»

«Ja peaasi, ma näen Raouli, kes kuulub härra printsi kaaskonda,» lisas Montalais kavalalt.

«Vaene Raoul!» ohkas Louise.

«Praegu on paras aeg talle kirjutada, mu kaunike. Noh, teeme jälle algust selle kuulsa «Härra Raouliga», mis ilutses tollel paberilehel, mille te katki käristasite.»

Ja ta ulatas Louise’le sule ning julgustas võluva naeratusega kätt, mis kirjutas nobedasti ülalmainitud sõnad.

«Ja edasi?» küsis noorem neiu.

«Edasi kirjutage sellest, mida mõtlete, Louise,» vastas Montalais.

«Kas te olete kindel, et ma üldse millelegi mõtlen?»

«Te mõtlete kellelegi, ja see on sama hea, või koguni veel hullemgi.»

«Arvate nii, Montalais?»

«Louise, Louise, teie sinised silmad on sügavad nagu meri, mida ma möödunud aastal Boulogne’is nägin. Ei, ma eksin, meri on petlik, teie silmad aga on nagu sinitaevas kõrgel meie pea kohal.»

«Kui te nii hästi oskate minu silmist lugeda, Montalais, öelge siis, mis ma mõtlen.»

«Esiteks ei mõtle te mitte «härra Raoul», vaid «mu armas Raoul».»

«Oh!»

«Ei maksa selle väikese asja pärast punastada. Me alustame nii: «Mu armas Raoul, te anute mind, et kirjutaksin teile Pariisi, kust te ei saa lahkuda, sest teenite härra printsi. Peate seal küll hirmsat igavust tundma, et otsite meelelahutust, meenutades üht provintsineidu»»

Louise tõusis kiiresti üles.

«Ei, Montalais,» ütles ta naeratades, «ma ei mõtle hoopiski seda. Näete, mis ma mõtlen.»

Ja ta võttis julgelt sule ning kirjutas kindlal kael järgmised read:

«Oleksin olnud väga õnnetu, kui teie palve saada minult midagi mälestuseks oleks olnud vähem tungiv. Siin kõneleb mulle kõik meie ilusaist lapsepõlveaastaist, mis nii kiirelt mööda lendasid, mis põgenesid nii märkamatult, ja miski ei suuda minu südamest nende võlu kustutada.»

Montalais, kes jälgis paberil libisevat sulge ja veeris temale tagurpidi seisvaid sõnu sedamööda, kuidas sõbratar neid kirja pani, katkestas teda käsi plaksutades.

«Kas sa näed!» hüüdis ta. «Siin on siirust, siin on südant, siin on stiili! Näidake neile pariislastele, mu armas, et Blois on kauni keele kodulinn.»

«Ta teab,» vastas neiu, «et minule oli Blois paradiisiks.»

«Seda ma tahtsingi öelda, ja teie räägite nagu ingel.»

«Ma lõpetan kirja, Montalais.»

Ja neiu jätkaski:

«Ütlete, et mõtlete minu peale, härra Raoul. Ma tänan teid selle eest. Ent see ei üllata mind, sest ma tean, kui palju kordi on meie südamed kõrvuti tuksunud.»

«Ohoo!» hüüdis Montalais. «Vaadake ette, mu talleke, te jätate okstele villatutte ja ümbruses on hunte hulkumas.»

Louise pidi parajasti vastama, kui lossivärava võlvi alt kostis hobuse kabjaplaginat.

«Mis see siis on?» imestas Montalais aknale lähenedes.

«Tõesõna, küll on ilus rüütel!»

«Oh, Raoul!» hüüatas Louise, kes oli teinud sama liigutuse mis tema sõbratargi, ja vajus nüüd täiesti kahvatult ning värisedes oma lõpetamata jäänud kirja ette.

«Ausõna, on see aga osav armastaja,» hüüdis Montalais, «küll ta tuleb alles parajal hetkel!»

«Tulge aknalt ära, tulge ära, ma palun teid,» sosistas Louise.

«Miks? Ta ei tunne ju mind. Laske ma vaatan, mis teda õieti siia tõi.»

[1]Väljaspool müüre (ladina k.).

[2]Müüride vahel (ladina k.).