Читать книгу Kümme aastat hiljem, I raamat. Vikont de Bragelonne - Alexandre Dumas - Страница 7

Raoul astus paar sammu neiu poole, kes teda sel kombel hõikas.

«Aga minu hobune, proua?» küsis ta.

«Ärge selle pärast muretsege! Tulge. Eesõues on varjualune, siduge oma hobune sinna kinni ja tulge ruttu.»

«Kuulan sõna, proua.»

Selle soovituse järgi toimides ei kulutanud Raoul üle nelja minuti. Ta tuli tagasi väikese ukse juurde, kus ta salapärane juht teda juba ootaski, seistes hämara keerdtrepi esimesel astmel.

«On teil julgust mulle järgneda, härra rändrüütel?» küsis neiu, naerdes hetkelise kõhkluse üle, mida Raoul oli lasknud välja paista.

Vastuseks sööstis noormees neiu kannul pimedale trepile. Nii ronisid nad kolm korrust ülespoole, neiu ees, Raoul järel. Käsipuud otsides puudutas noormehe käsi siidkleiti, mis kahises vastu trepikoja seinu. Iga kord, kui

Raoul komistas, hüüatas neiu rangelt: «Tsss! tasa!» ja ulatas talle pehme lõhnava käe.

«Nii võiks väsimust tundmata ronida kas või lossitorni kõige kõrgemasse kambrisse,» arvas Raoul.

«Näib, härra, et te olete väga uudishimulik, väga väsinud ja väga rahutu. Kuid rahustuge, olemegi päral.»

Neiu avas äkki ukse ja järsku voolas hele valgus trepiplatvormile, kus seisis Raoul, hoides käsipuust kinni.

Neiu läks üha edasi, Raoul järgnes talle. Lõpuks astusid mõlemad mingisse ruumi.

Niipea kui ta oli tuppa jõudnud, kuulis ta valju karjatust, pöördus ümber ja märkas endast kahe sammu kaugusel sedasama kaunist blondjuukselist ja sinisilmalist valgete õlgadega neidu, kes seisis seal käsi kokku pigistades ja suletud silmil. See oli toosama, kes oli ennist Raouli märgates ehmunult ta nime hüüdnud.

Raoul silmitses teda ja luges ta pilgus sellist armastust ning õnne, et ta vajus keset tuba põlvili, sosistades omakorda Louise’i nime.

«Oh, Montalais, Montalais,» sosistas tütarlaps, «on suur patt teisi nõnda petta!»

«Mina! Kuidas ma teid siis petsin?»

«Jah, te ütlesite mulle, et lähete alla uudiseid kuulama, ja tõite hoopis tolle härra siia üles.»

«Aga see oli ju vajalik. Kuidas oleks ta muidu kätte saanud kirja, mille te talle kirjutasite?»

Ja ta osutas sõrmega kirjale, mis ikka veel lebas laual. Raoul astus sammu, et seda enda kätte võtta, ent Louise oli kiirem, kuigi ta sealjuures ilmutas tähelepanuväärset klassikalist kõhklust, ning sirutas käe, et teda peatada. Raoul puudutas kogemata seda jahedat, tugevasti värisevat kätt. Ta haaras selle oma pihku ja tõstis nii aupaklikult huulile, et ta pigem hingas sellele kui suudles seda.

Vahepeal võttis preili de Montalais kirja, murdis selle naiste kombel hoolega kolmekordselt kokku ja libistas endale kleidiväljalõikesse.

«Ärge kartke, Louise,» ütles ta, «härra ei puuduta seda siin, nagu kadunud kuningas Louis XIII preili de Hautefort’i kirjad tema põues puutumata jättis.»

Raoul punastas, nähes neidusid naeratavat, ega märganudki, et Louise’i käsi puhkas endiselt tema peos.

«Noh nii,» sõnas Montalais, «nüüd andestate mulle, Louise, et ma tolle härra siia tõin, ja teie, härra, ei ole minu peale pahane, et järgnesite mulle ja seda preilit näha saite. Nüüd, kus rahu on sõlmitud, ajame juttu nagu vanad sõbrad. Louise, esitlege mind härra de Bragelonne’ile.»

«Härra vikont,» ütles Louise oma tõsise veetlevusega ja avameelse naeratusega, «mul on au teile esitleda preili Aure de Montalais’d, Tema Kuningliku Kõrguse, Madame’i noort kojaneitsit ja minu sõbratari, minu parimat sõbratari.»

Raoul kummardas tseremoniaalselt.

«Ja mina, Louise,» ütles ta, «kas te mind preilile ei esitlegi?»

«Oh, tema tunneb teid! Tema teab kõik!»

Need lihtsameelselt hüütud sõnad ajasid Montalais’ naerma ja panid Raouli õnnest õhkama, sest ta tõlgitses neid nii: «Tema teab kogu meie armastuse lugu .»

«Viisakusenormid on täidetud, härra vikont,» ütles Montalais. «Siin on tugitool, ja jutustage meile nüüd ruttu uudisest, mille toomisega teil nii suur rutt oli.»

«Preili, see pole enam saladus. Kuningas, kes sõidab Poitiers’sse, peatub Blois’s, et külastada Tema Kuninglikku Kõrgust.»

«Kuningas tuleb siia!» hõiskas Montalais käsi kokku lüües. «Me näeme õukonda! Kas mõistate, Louise, tõelist Pariisi õukonda. Oh mu jumal! Aga millal siis, härra?»

«Võib-olla juba täna õhtul, preili; aga homme kindlasti.»

Montalais tegi meeleheidet väljendava žesti.

«Pole enam aega end korda seada! Pole enam aega uut kleiti valmistada. Me oleme siin ajast maha jäänud nagu poolakad. Me sarnaneme ju Henri IV aegsete portreedega. Oh, härra, millise halva uudise te meile tõite!»

«Preilid, teie olete kõigest hoolimata alati ilusad.»

«Sellest on vähe! Me oleme tõepoolest alati ilusad, sest loodus on meile kinkinud vastuvõetava välimuse. Kuid me oleme naeruväärsed, sest mood on meid unustusse jätnud. Oh häda, naeruväärsed! Ma muutun naeruväärseks.»

«Kelle silmis?» küsis Louise naiivselt.

«Kelle silmis! Olete teie aga imelik, mu armas. Kas see on siis mõni küsimus! Kelle silmis! — kõigi silmis: õukondlaste silmis, senjööride silmis; kelle silmis! — kuninga silmis!»

«Andestage, kallis sõbratar, aga kuna siin on kõik harjunud meid nägema sellistena, nagu me oleme»

«Õigus! Aga see ei jää ju igavesti nii, ja me muutume naeruväärseks isegi Blois’ silmis, sest meie kõrval nähakse nüüd Pariisi moode, ja kõigile saab selgeks, et meie kanname Blois’ moode. See on hirmus!»

«Ärge heitke meelt, preili.»

«Ah tühja, olgu pealegi! Seda halvem neile, kelle maitsele ma ei sobi,» ütles Montalais mõttetargalt.

«Need võiksid olla vaid lootusetud nurisejad,» märkis Raoul, kes jäi truuks oma kõigutamatu galantsuse süsteemile.

«Tänan teid, härra vikont. Tähendab, kuningas tuleb siis Blois’sse?»

«Koos terve õukonnaga.»

«Kas preilid Mancinid on ka kaasas?»

«Ei, nemad mitte.»

«Aga ometi kõneldakse, et kuningas ei saavat kuidagi läbi preili Marie’ta?»

«Preili, kuningal tuleb nüüd tahes-tahtmata ilma temata läbi ajada. See on härra kardinali tahtmine. Ta saatis oma õetütred Brouage’i.»

«Tema! Milline silmakirjatseja!»

«Tss!» sosistas Louise, surudes sõrme oma õitsvaile huulile.

«Mis tühja! Keegi ei kuule mind. Ütlesin, et Mazarino Mazarini on silmakirjateener, kes poeb kas või nahast välja, et oma õetütart Prantsusmaa kuningannaks teha.»

«Te eksite, preili, otse vastupidi: härra kardinal naidab Tema Majesteedi infant Maria-Theresiaga.»

Montalais vaatas Raoulile silma ja ütles:

«Teie, pariislased, usute siis neid muinasjutte? Noh teate, meie siin Blois’s oleme teist nupukamad.»

«Preili, kui kuningas sõidab Poitiers’sse ja sealt Hispaaniasse, kui Tema Eminents ja don Luis de Haro on abielulepingu üksikuis punktides juba kokkuleppele jõudnud, siis peaksite ometi möönma, et see pole enam lapsemäng.»

«Olgu! Ent ma usun, et kuningas on ometi kuningas.»

«Kahtlemata, preili, aga kardinal on kardinal.»

«Kas kuningal pole siis põrmugi mehisust? Kas ta ei armasta siis Marie de Mancinit?»

«Ta jumaldab teda.»

«Noh, siis ta abiellub temaga. Meil tuleb Hispaaniaga sõda. Härra Mazarin kulutab mõned miljonid, mis ta kõrvale on pannud. Meie aadlikud teevad võitluses nende upsakate kastiillastega hiilgavaid kangelastegusid. Paljud tulevad tagasi loorberipärgadega, ja meie kroonime neid siis omakorda mirdipärgadega. Vaat nii mõistan mina poliitikat.»

«Montalais, te olete pöörane,» sõnas Louise. «Igasugune liialdus meelitab teid, nagu tuli veetleb liblikaid.»

«Teie, Louise, aga olete nii mõistlik, et ei hakka iialgi kedagi armastama.»

«Saage ometi aru, Montalais,» vastas Louise õrna etteheitega hääles, «kuninganna tahab naita oma poega infandiga. Kas kuningas peaks siis teie arvates oma emale vastu hakkama! Kas niisugune kuninglik süda tohib halba eeskuju anda? Kui vanemad keelavad armastamast, kihutagem siis armastus oma südamest välja!»

Ja Louise ohkas. Raoul langetas rõhutud ilmel pilgu. Montalais puhkes naerma.

«Minul ei ole vanemaid,» sõnas ta.

«Te olete kahtlemata kuulnud, kuidas on härra krahv de La Fère’i tervis,» jätkas Louise pärast sügavat ohet, mis reetis ta ilukõnelise enesekindluse taga peituvat valu.

«Ei, preili,» vastas Raoul, «ma pole veel oma isa külastanud, — olin just tema juurde sõitmas, kui preili de Montalais suvatses mind peatada. Loodan, et härra krahvi käsi käib hästi. Teie pole temast ometi midagi halba kuulnud?»

«Ei, härra Raoul, jumal tänatud, mitte midagi.»

Tekkis vaikus, mille jooksul kaks hinge, keda oli vallanud üks ja sama mõte, teineteist suurepäraselt mõistsid, ilma et oleks tarvis olnud pilkudest abi otsida.

«Ah, mu jumal!» hüüdis äkki Montalais. «Keegi tuleb.»

«Kes see võiks olla?» küsis Louise, tõustes rahutuna.

«Preilid, ma teen teile suurt tüli, olin kahtlemata väga ebadiskreetne,» kogeles Raoul, tundes end väga ebamugavalt.

«See on raske samm,» sõnas Louise.

«Oh, kui see on ainult härra Malicorne,» arvas Montalais, «siis ei maksa end segada lasta.»

Louise ja Raoul vahetasid küsiva pilgu. — Kes küll oli see härra Malicorne?

«Ärge muretsege,» jätkas Montalais, «ta ei ole armukade.»

«Aga preili ... » alustas Raoul.

«Mõistan. Ta on niisama diskreetne kui mina.»

«Mu jumal!» hüüatas Louise, kes oli kuulatanud paokil ukse taga. «Tunnen ära oma ema sammud.»

«Proua de Saint-Remy! Kuhu end peita?» ahastas Raoul, haarates hirmunult kinni Montalais’ kleidisiilust, kuigi ka see neiu näis olevat pisut pea kaotanud.

«Jah!» hüüdis ta. «Tõepoolest, minagi kuulen, et need on tema sammud. See on meie armas ema! Härra vikont, küll on kahju, et akna all on kivisillutis ja aken ise viiekümne jala kõrgusel!»

Raoul heitis juhmi pilgu rõdule, ent Louise haaras tal käsivarrest ja hoidis teda tagasi.

«Olen ma siis peast segaseks läinud!» hüüatas Montalais. «Mul on ju peokleitide kapp. See oleks otsekui seks otstarbeks tehtud.»

Oli viimane aeg, proua de Saint-Remy tuli trepist üles kiiremini kui tavaliselt. Ta jõudis ukse taha parajasti sel hetkel, kui Montalais, nagu see selliste stseenide puhul alati on, kapiukse sulges ja seljaga sinna vastu, toetus.

«Ahaa, te olete siin, Louise!» hüüdis proua de SaintRemy.

«Jah, proua,» vastas tütar, kahvatu, nagu oleks ta mõneränga kuriteo kaasosaline.

«Hüva, hüva.»

«Istuge, proua,» sõnas Montalais, pakkudes proua de Saint-Remyle tooli, mille ta seadis nii, et viimane jäi seljaga kapi poole.

«Tänan, preili Aure, tänan. Tulge ruttu, mu tütar, lähme!»

«Kuhu ma pean siis minema, proua?»

«Aga muidugi meie ruumidesse. On ju ometi tarvis korraldada teie tualetti.»

«Mis siis lahti on?» tõttas Montalais üllatust teesklema, sest ta kartis väga, et Louise teeb mõne rumaluse.

«Kas teie siis ei teagi uudist?» imestas proua de Saint-Remy.

«Milliseid uudiseid, proua, peaksid kaks tütarlast teie arvates selles tuvikongis kuulma?»

«Mis! Te pole siis kedagi näinud?»

«Proua, te kõnelete mõistu ja praete meid sellega aeglasel tulel!» hüüdis Montalais, kes kohkus, nähes Louise’i üha kahvatumaks muutuvat, ega teadnud enam isegi, mida suure hädaga ette võtta.

Lõpuks tabas ta oma sõbratari paljuütleva pilgu, ühe neist pilkudest, mida mõistavad isegi seinad. Louise osutas oma sõbratarile kübarat, Raouli õnnetut kübarat, mis ilutses laual.

Montalais sööstis lähemale, haaras kübara vasaku käega, võttis siis selja taga paremasse ja peitis selle, kogu aeg juttu jätkates.

«Lugu on nii,» seletas proua de Saint-Remy, «et tuli kuller, kes teatas kuninga peatsest saabumisest. Nii, preilid, ja teil tuleb end ilusaks teha.»

«Ruttu, ruttu,» hüüdis Montalais, «minge oma emaga kaasa, Louise, ja laske mind mu gala-kleiti korraldama hakata.»

Louise tõusis, ema võttis ta käsivarre ja tõttas koos tütrega trepile.

«Tulge,» ütles ta.

Ja lisas tasa:

«Kui ma olen teile keelanud Montalais’ juurde tulemast, miks te siis ometi tulete?»

«Proua, ta on minu sõbratar. Ja pealegi tulin ma alles mõne hetke eest.»

«Kas teie eest ei peidetud kedagi?»

«Proua!»

«Kinnitan teile, et nägin meesterahva kübarat. Kindlasti selle narri, selle lurjuse oma!»

«Proua!» karjatas Louise.

«Selle loodri Malicorne’i kübar! Ja üks kojaneitsi peab selliseid suhteid! Fui!»

Hääled kustusid väikeses trepikojas.

Montalais ei lasknud kõrvust mööda ainustki sõna, mida kaja nagu kõnetorust üles temani tõi.

«Vaene Montalais,» ütles ta endamisi, «sõpruse ohver.. . Vaene Malicorne ... armastuse ohver!»

Ta vaikis, nähes Raouli tragikoomilist ilmet. Noormehele oli vastumeelt, et ta pidi ühe päeva jooksul nii palju saladusi teada saama.

«Oh, preili,» ütles ta, «kuidas pean ma teid teie headuse eest tänama?»

«Küllap õiendame kord arved,» vastas neiu, «nüüd aga laske jalga, härra de Bragelonne, sest proua de SaintRemy pole lepliku iseloomuga ja väikseimgi ebadiskreetsus tema poolt võib mulle kaela saata läbiotsijad, sellel aga on kurvad tagajärjed meile kõigile. Jumalaga.»

«Aga Louise? Kuidas ma teada saan.. . ?»

«Minge, minge. Kuningas Louis XI teadis, mis ta tegi, kui ta postiteenistuse sisse seadis.»

«Oh häda!» kurtis Raoul.

«Ja kas pole siis mina siin, kes on rohkem väärt kui kogu kuninglik postiamet kokku. Kähku sadulasse! Et proua de Saint-Remy teid enam siit ei leiaks, kui ta mulle moraali lugema tuleb.»

«Ta räägiks tingimata minu isale, eks ole?» pomises Raoul.

«Ja te saate tõrelda. Ah, vikont, on näha, et te tulete õukonnast, olete kartlik nagu kuningaski. Aga meie siin Blois’s saame ilma papa nõusolekuta läbi. Küsige Malicorne’ilt.»

Ja nende sõnadega tõukas pöörane tüdruk Raouli uksest välja. See hiilis läbi võlvkäigu, leidis oma hobuse ja kihutas minema, nagu oleks tal kaheksa Monsieur’ kaardiväelast kannul.