Читать книгу Kümme aastat hiljem, I raamat. Vikont de Bragelonne - Alexandre Dumas - Страница 9

Sel ajal, kui krahv de la Fère näitab Raoulile uusi hooneid, mis ta on lasknud ehitada, ja uusi hobuseid, mis ta on ostnud, lubatagu, et viime lugeja tagasi Blois’sse ja laseme tal kaasa elada seda linna haaranud ebaharilikule elevusele.

Eriti suurt vastukaja oli Raouli poolt toodud uudis leidnud võõrastemajades.

Tõepoolest — kuningas ja õukond Blois’s —, see tähendas sada aadlikku, kümme tõlda, kakssada hobust ja niisama palju teenreid kui isandaidki. Kuhu kõik need inimesed mahutada, kuhu paigutada ümberkaudsed aadlikud, kes pidid saabuma võib-olla juba paari-kolme tunni pärast — niipea, kui uudised keskusest levima hakkavad, otsekui ringlained, mida tekitab vaiksesse järve visatud kivi?

Blois, mis, nagu me nägime, oli veel samal hommikul niisama rahulik olnud kui kõige vaiksem järv, täitus saginast ja suminast, niipea kui saabus teade kuninga tulekust.

Kõik lossiteenrid siirdusid kõrgemate ametikandjate juhtimisel linna toiduaineid muretsema, ja kümme ratsakullerit kihutasid Chambord’i jahialadele ulukiliha järele, Beuvroni kalatiikide juurde kalu tooma ja Chaverny kasvuhoonetesse lilli ning puuvilja muretsema.

Kallistelt vaipadelt ja kullatud tilgutitega lühtritelt võeti katted, terve armee vaeseid pühkis õuesid ja pesi kivist sissesõiduplatvorme, kuna nende naised aga olid läinud luhtadele Loire’i taha, et tuua rohelist pilliroogu ja põllulilli.

Ja et sellest puhtuse luksusest mitte maha jääda, nühkis kogu linn end ägedalt harjade, luudade ja rohke veega.

Ülalinna rentslid paisusid sellest pidevast lõputusest ja kasvasid all-linna jõudes jõgedeks ning sillutis, mis ausalt öelda kohati oli üsna porine, muutus puhtaks ja lõi päikese sõbralikes kiirtes särama.

Muusikud seadsid end valmis, laekad tühjenesid, kauplused tehti tühjaks vahast, lintidest ja mõõgalehvidest; perenaised ostsid tagavaraks leiba, liha ja vürtse. Paljud kodanikud, kelle kodud olid juba varustatud nagu piiramise puhuks ja kellel enam midagi teha ei olnud, tõmbasid piduülikonnad selga ning suundusid linnavärava juurde, et esimestena kuningliku korteeži nähtavaleilmumisest teatada. Nad teadsid, et kuningas saabub alles õhtul või koguni järgmisel hommikul. Aga eks ole ootamine ju omamoodi hullus ja hullus pole ju midagi muud kui mingi ebatavaline lootus.

All-linnas, mitte rohkem kui saja sammu kaugusel Generaalstaatide paleest, linnapargi ja lossi vahel, ühel üsna ilusal tänaval, mida tollal nimetati Vanaks tänavaks ja mis tõega pidi olema üsna vana, asus lai ning toekas kõrge katuseviiluga auväärses eas hoone, millel oli teisel korrusel kolm tänavapoolset akent, kolmandal korrusel kaks ja neljandal tilluke ümmargune pööninguaken.

Selle kolmnurga külge oli hiljuti püstitatud trapetsikujuline juurdeehitus, mis toetus häbenematult otse tänavale, ilma et tolleaegsed linnaisad selles midagi ebatavalist oleksid näinud. Tänav jäi küll veerandi võrra kitsamaks, aga maja kasvas poole võrra laiemaks, — ja eks ole see küllaldane hüvitus.

Rahvajutt kõneles, et selle terava viiluga majas elas Henri III ajal Generaalstaatide nõunik, keda oli külastanud kuninganna Katariina di Medici — mõned kinnitavad — selleks, et teda ära kägistada. Olgu sellega kuidas oli, igatahes pidi see aulik daam tõstma oma ettevaatliku jala üle tolle maja läve.

Kui nõunik hinge heitis — kas ta siis kägistati või suri loomulikku surma —, müüdi maja ära ja see jäi tühjaks. Alles Louis XIII valitsusaja keskpaiku asus majja keegi itaallane, nimega Cropoli, kes oli oma hariduse saanud marssal d’Ancre’i köökides. Ta asutas siin väikese kõrtsi, kus valmistati nii peenelt makarone, et neid tuldi nõudma ja sööma mitme ljöö kauguselt ümberkaudu.

Maja kuulsus pärines sellest, et kuninganna Maria di Medici, keda nagu teada Generaalstaatide palees vangis peeti, oli sealt korra makarone tellinud.

See oli olnud just samal päeval, kui ta tolle kuulsa akna kaudu põgenes. Lauale oli jäänud makaronitaldrik, millest oli söönud vaid kuninglik suu.

See kahekordne soosing, mis kägistamise ja makaronide näol tollele kolmenurgelisele majale osaks oli saanud, viis vaese Cropoli mõttele anda oma kõrtsile uhke nimi. Kuid neil aegadel polnud itaalia päritolu talle just parimaks soovituseks ja ta vähene, hoolikalt peidetud varandus ei lasknud tal eriti silma paista.

Kui ta tundis surmatunni lähedust, mis saabus 1643. aastal, pärast Louis XIII surma, laskis ta kutsuda oma poja, noore kokapoisi, kes äratas kõige paremaid lootusi. Pisarsilmil soovitas ta temal hästi hoida makaronide saladust, muuta oma nimi prantsusepäraseks, abielluda prantslannaga, ja kui poliitiliselt horisondilt kaovad pilved, mis seda parajasti varjutasid — juba tol ajal kasutati seda väljendit, mis tänapäeval Pariisis ja eriti parlamendis väga moes on —, lasta naabruses asuval sepal valmistada kena silt, millele keegi kuulus kunstnik, keda ta pojale soovitas, pidi maalima mõlema kuninganna portreed ja nende kõrvale seletuseks: Aux Médicis.

Kui isand Cropoli oli need õpetused pojale edasi andnud, jätkus tal veel parajasti jõudu, et näidata oma järglasele kaminat, mille plaadi alla ta oli peitnud tuhat kümnefrangilist luidoori, ning heitis siis hinge.

Cropoli-poeg, kelle süda oli õigel kohal, talus oma kaotust alandlikult ega läinud pärandusest uhkeks. Kõigepealt hakkas ta oma klientidele sisendama harjumust hääldada ta nime viimast i’d nii nõrgalt, et ta üldise heatahtlikkuse soosimisel peagi muutus härra Cropole’iks, mis on juba eht prantsuse nimi.

Seejärel ta abiellus, kuna tal parajasti oli käepärast väike prantslanna, kellesse ta oli armunud ja kelle vanematelt ta üsna soliidse kaasavara välja pigistas, näidates neile seda, mis peitus kaminaplaadi all.

Kui ta isa viimase tahte kaks esimest punkti täitnud oli, asus ta otsima kunstnikku, kes pidi maalima uue ärisildi.

Kunstnik oli peagi leitud.

See oli vana itaallane, Rafaeli ja Carracci võistleja, ent õnnetu võistleja. Ta ütles end olevat Veneetsia koolist — kahtlemata selle tõttu, et armastas eredaid värve. Ta teosed, millest ta polnud iial ühtainustki müünud, köitsid pilku juba saja sammu pealt ja äratasid kodanlastes nii hirmsat vastumeelsust, et ta lõpuks ei maalinud enam midagi.

Ent ta hooples alati, et on kaunistanud proua marssal d’Ancre’i vannitoa seinad, ja kurtis, et see ruum tules hävis, kui marssalit tabas katastroof.

Kaasmaalasena oli Cropoli Pittrino vastu lahke — nii oli kunstniku nimi. Võib-olla oli ta kunagi näinud noid kuulsaid vannitoa seinamaalinguid. Igatahes tundis ta kuulsa Pittrino vastu nii suurt lugupidamist ja sõprust, et võttis ta oma hoole alla.

Tänulik Pittrino, kelle koht oli nüüd makarone täis, hakkas selle rahvusliku roa prohvetiks, ja juba Cropoli ettevõtte asutaja eluajal oli ta sellele oma väsimatu keelega märkimisväärseid teeneid osutanud.

Vananedes kiindus ta pojasse, nagu oli kiindunud isassegi, ja muutus vähehaaval mingiks ülevaatajaks Cropoli majas, kus ta kõikumatu ausus, ta tunnustatud karskus, vanasõnaliseks saanud vooruslikkus ja tuhat teist head omadust, mida me vajalikuks ei pea siinkohal loendada, andsid talle alatise koha kolde ääres, õigusega vaadata teenijate järele. See oli muide tema, kes proovis makarone, et säilitada nende mulstset, traditsiooniliseks saanud maitset. Tuleb tunnistada, et ta ei leppinud, kui oli lisatud ainuski liigne pipratera, või ainuski üleliigne kübe parma juustu. Ta elu õndsaim päev saabus aga siis, kui ta kutsuti jagama Cropole-poja saladust ja sai endale ülesandeks maalida too kuulus silt.

Teda nähti innukalt sorivat vanas kastis, kust ta tõi välja oma vanad pintslid, — rottide poolt küll osalt ära näritud, ent siiski veel kasutamiskõlblikud, potikesed peaaegu täiesti kivistunud värvidega, pudeli linaseemneõliga ja paleti, mis oli kunagi kuulunud Bronzinole, sellele «maalikunsti jumalale», nagu ütles oma alati nooruslikus vaimustuses Alpide-tagune meister.

Oma rehabilisatsiooni-rõõmus oli Pittrino otsekui kasvanud.

Ta töötas nagu Rafael, muutis oma maalimismaneeri ja lõi Albano kombel pigem kaks jumalannat kui kaks kuningannat. Need kuulsad daamid tol sildil tulid välja nii võluvad ja pakkusid imestunud pilgule sellist rooside ja liiliate vahelduvust — see oli Pittrino kunstimaneeri vahetuse tulemuseks —, ja nad võtsid nii anakreontilised sireenipoosid, et linna peaediil, kes toodi Cropole’i saali seda suurteost vaatama, kuulutas otsemaid, et daamid on liiga ilusad ja nende võlud liiga elavad, et sildil kõigi möödujate silma all seista.

«Tema Kuninglik Kõrgus Monsieur,» ütles magistraat Pittrinole, «kes tihti viibib meie linnas, ei nõustuks iialgi nägema oma kuulsat ema nii napis riietuses ja ta saadaks teid lossivanglasse, sest sellel kuulsusrikkal printsil pole sugugi mitte alati õrn süda. Kõrvaldage kas sireenid või kiri! Praegusel kujul keelan ma sildi ülesriputamise. See on teie enda huvides, isand Cropole, samuti teie huvides, sinjoor Pittrino.»

Mis seal enam ütelda jäi! Tuli vaid tänada ediili ta lahkuse eest, ja seda Cropole tegigi.

Kuid Pittrino oli sünge ja pettunud.

Ta aimas, mis tema teost ootas.

Ediil oli vaevalt lahkunud, kui Cropole asetas käed vaheliti ja ütles:

«Noh, meister, mis me siis nüüd teeme?»

«Kõrvaldame siis kirja,» arvas Pittrino nukralt. «Mul on siin suurepärast musta värvi, selle asja korraldame ühe käeliigutusega, ja asendame Medicid Nümfide või Sireenidega, nagu soovite.»

«Ei,» ütles Cropole, «see poleks minu isa tahtmine. Mu isa nõudis»

«Ta nõudis pilte,» ütles Pittrino.

«Ta nõudis just kirja,» kinnitas Cropole.

«Ta nõudis pilte, seda tõendab seegi, et ta tahtis neid väliselt sarnastena, ja seda nad on,» vaidles Pittrino.

«Jah, aga kui nad poleks sarnased olnud, kes oleks neid ilma kirjata ära tundnud? Tänapäeval, kus bluaalaste mälu nende kuulsate isikute suhtes niikuinii tuhmunud on, ei tunneks neid ju ilma kirjata keegi ära.»

«Aga minu pildid!» hüüdis Pittrino meeleheitel, sest ta mõistis, et väikesel Cropole’il on õigus. «Ma ei taha lasta oma töö vilja kaotsi minna.»

«Mina aga ei taha, et teid linnavanglasse pistetaks ja mina lossi salakongi satuksin.»

«Kustutame «Medicid» maha,» anus Pittrino.

«Ei,» vastas Cropole kindlalt. «Aga mulle tuli idee, suurepärane idee ... Teie teos pannakse välja ja kiri ka ... Kas Medici ei tähenda itaalia keeles arsti?»

«Jah, mitmuses.»

«Minge tellige mulle sepa juurest uus sildialus. Te maalite sinna kuus arsti ja kirjutate alla: AuxM é dicis Sellest tuleb tore sõnademäng.»

«Kuus arsti! Võimatu! Ja mis saab kompositsioonist?» ahastas Pittrino.

«See on juba teie asi, aga nii peab see olema, ma tahan seda — ja olgu nii. Mu makaronid kõrbevad!»

Sellele argumendile polnud võimalik vastu vaielda. Pittrino kuulas sõna. Ta kujundas uue sildi kuue arstiga ja kirjaga. Ediil kiitis ja andis loa.

Sildil oli linnas pöörane menu. See tähendab, nagu ütles Pittrino, et kodanlane ei oska poeesiat hinnata.

Et oma õuemaalijat hüvitada, riputas Cropole eelmise sildi nümfid oma magamistuppa, kus nad sundisid proua Cropole’i iga kord punastama, kui ta õhtuti lahti riietudes neid silmitses.

Nii sai kõrge viiluga maja oma sildi ja «Médicis’» kõrts lõi õitsele ning oli sunnitud end laiendama juurdeehituse abil, mida me juba mainisime. Niisiis oli Blois’s sellenimeline kõrts, mille peremehe nimi oli isand Cropole ja kus oli korraliseks kunstnikuks isand Pittrino.