Читать книгу Kümme aastat hiljem, I raamat. Vikont de Bragelonne - Alexandre Dumas - Страница 12

Kirjelduse järgi, mida me kuningas Louis XIV Blois’sse saabumisest püüdsime anda, näeme, et see oli lärmikas ja hiilgav, ning seepärast näis ka noor majesteet rahuldatud olevat.

Generaalstaatide palee väravale jõudes leidis kuningas sealt oma kaardiväelaste ja aadlike keskelt Tema Kuningliku Kõrguse hertsog Gaston d’Orléans’i, kelle juba loomupäraselt üsna majesteetlikul näol võis märgata käesoleva pühaliku hetke väärilist hiilgust ja väärikust.

Madame, kes kandis suurt gala-tualetti, ootas oma vennapoja saabumist siserõdul. Kõigil tolle tavalisil päevil nii mahajäetud ja sünge lossi akendel hiilgasid daamid ja tõrvikud.

Trummipõrina ja trompetite puhumise saatel astus noor kuningas üle lossi läve, kus Henri III seitsekümmend kaks aastat tagasi võttis appi mõrva ja reetmise, et säilitada oma peas ja oma perekonnas krooni, mis oli juba libisemas ühte teise suguvõsasse.

Kui kõigi silmad olid imetlenud nii kaunist, nii võluvat ja nii õilsat noort kuningat, otsisid nad toda teist Prant susmaa kuningat, kelle võim oli küll hoopis erineva päritoluga, kes oli nii kahvatu, nii küürus ja kelle nimi oli kardinal Mazarin.

Louis oli sel ajal õnnistatud kõigi voorustega, millest koosneb täiuslik aadlik: tal olid säravad, ent mahedad puhtad sügavsinised silmad, kuid ka kõige osavamad füsionomistid, inimhinge parimad tundjad, kellel oleks juhust olnud kohata ta pilku — oletades, et nad oleksid olnud väärilised kuninga pilku köitma —, ka kõige osavamad füsionomistid poleks iial suutnud tungida selle leebe sügaviku põhjani. Sest kuninga silmad olid otsekui mõõtmatu sügavsinine taevas või hirmutava ja peaaegu niisama üleva Vahemere asuursete voogude sügavik, mis ilusal suvepäeval avaneb laevaparda all, — hiiglaslik peegel, milles taevas laseb meeleldi vastu helkida kord tähti, kord äikest.

Kuningas oli väikest kasvu, vaevalt pikem kui viis jalga kaks tolli; kuid noorus tegi vabandatavaks selle puuduse, mida muide leevendas suur graatsia kõigis liigutustes ja märkimisväärne osavus kehalistes harjutustes.

Ta oli kindlasti tõeline kuningas ja sel traditsioonilise aupaklikkuse ja truuduse ajastul tähendas tõeline kuningas palju. Aga kuna teda oldi seni rahvale näidatud üsna harva ja alati üsna lihtsana, ja kuna need, kellele teda näidati, nägid tema kõrval alati ta ema, kes oli pikka kasvu naine, ja härra kardinali, kes oli nägus mees, siis paljude silmis oli ta üsna tühine kuningas, kelle kohta öeldi ainult: «Ta on väiksem kui härra kardinal.»

Olgu kuidas oli nende väliste üksikasjadega, mida eriti pealinnas tähele pandi, — Blois’s võeti noort valitsejat linnaelanike poolt igatahes vastu nagu jumalat ja lossirahva, Monsieur’ ja Madame’i — tema onu ja tädi poolt peaaegu nagu kuningat.

Kuid ei saa jätta märkimata, et vastuvõtusaalis pidi Louis XIV viha pärast punastama, märgates ühekõrgusi tugitoole, mis olid määratud temale, ta emale, kardinalile, tema onule ja tädile, — kuigi see oli osavalt varjatud toolide poolringikujulise paigutusega. Ta vaatas ringi, et lugeda ümberseisjate nägudelt, kas see alandus oli kokkulepitud asi. Aga kuna ta ei märganud midagi kardinali ükskõiksel näol, ei ema ega ka sugulaste näol, leppis ta olukorraga ja istus, hoolitsedes selle eest, et keegi temast ette ei jõuaks.

Majesteetidele ja härra kardinalile esitleti aadlihärrasid ja -daame.

Kuningas pani tähele, et esiteldavate isikute nimed olid temale ja ta emale enamasti tundmatud, kuna aga kardinal, kellel oli imetlusväärne mälu ja löögivalmis vaim, oskas igaühega kõnelda ta maaomandist, esivanematest ja lastest, kelledest ta tihti mõnda nimepidi nimetas, võludes seega neid auväärseid maamõisnikke ja sisendades nõnda mõtet, et ainult see on tõeline kuningas, kes oma alamaid tunneb, niisamuti nagu päikesel pole võistlejat, sest ainult tema üksi soojendab ja annab valgust.

Ilma et keegi oleks seda aimanud, jätkas noor kuningas juba tüki aja eest alustatud vaatlusi, silmitsedes valvsalt kõiki kohalviibijaid ning püüdes lugeda nende nägudelt; seejuures pööras ta tähelepanu neilegi, kes algul olid paistnud kõige tähtsusetumatena ja labasematena.

Serveeriti õhtuoodet. Kuigi kuningas ei julgenud seda oma külalislahkelt onult nõuda, ootas ta seda kannatamatult. Seekord igatahes osutati kuningale kõike vajalikku austust — kui mitte tema seisusele, siis vähemalt tema isule.

Mis puutub kardinalisse, siis too vaid puudutas kergelt oma närtsinud huultega kuldtassis serveeritud puljongit. Kõikvõimas minister, kes oli röövinud kuningannalt ta regendivõimu ja kuningalt kuninglikkuse, polnud ometi looduselt suutnud nõutada head kõhtu.

Kuninganna Anna, kes kannatas juba vähktõve all, mille kätte ta kuus või kaheksa aastat hiljem pidi surema, ei söönud põrmugi rohkem kui kardinal.

Monsieur, kes oli ikka veel erutatud selle suure sündmuse pärast, mis teda ta vaikses provintsielus raputas, ei söönud üldse midagi.

Ainult Madame kui tõeline lotringlanna, pidas Tema Majesteediga sammu, nii et Louis XIV, kes oli partnerita jäänud ja pidi sööma peaaegu üksi, oli väga tänulik oma tädile ja seejärel ta maître d’hôtel’ile härra de Saint-Remyle, kes oli näidanud tõepoolest silmapaistvaid võimeid.

Kui eine lõppes, tõusis kuningas härra de Mazarini nõustuva viipe peale lauast ja hakkas oma tädi kutsel külaliste hulgas ringi liikuma.

Daamid, kes on Blois’s niisama osavad vaatlejad kui Pariisiski, panid tähele, et Louis XIV-ndal oli järsk ja julge pilk, mis reetis temas aristokraatlike veetluste peent tundjat. Mehed omakorda leidsid, et valitseja on uhke ja kõrk ning armastab sundida silmi maha lööma neil, kes teda liiga kaua või liiga teraselt silmitsevad, avaldades sellega oma käskijaloomust.

Louis XIV oli sooritanud oma ringkäigust umbes kolmandiku, kui ta kõrv tabas sõnad, mida lausus Tema Eminets, kes vestles Monsieur’ga.

See oli ühe naise nimi.

Vaevalt oli Louis XIV seda kuulnud, kui ta ei kuulnud või õigemini ei kuulanud enam midagi muud. Ta unustas ringi kaugema osa, kus oodati ta lähenemist, ning püüdis lähemalseisjaistki võimalikult ruttu vabaneda.

Hästikasvatatud õukondlasena päris Monsieur Tema Eminentsilt viimase õetütarde tervise järele. Viie või kuue aasta eest olid kardinali kolm õetütart Itaaliast tema juurde sõitnud: need olid preilid Hortense, Olympe ja Marie de Mancinid.

Monsieur küsis niisiis, kuidas on kardinali õelaste tervis. Ta kahetsevat, kinnitas ta, et tal pole au neid koos onuga enda juures näha. Kindlasti olevat nad kasvanud ilus ja veetluses, nagu oli tõotanud nende välimus siis, kui Monsieur neid esimest korda nägi.

Kuningale oli kõrva hakanud teatud erinevus kahe vestleja hääletoonis. Monsieur’ hääl oli rahulik ja loomulik, kuna aga härra de Mazarini hääl talle vastates tõusis poolteise tooni võrra tavalisest kõrgemale.

Näis, nagu oleks ta soovinud, et ta sõnad kostaksid kellegi kõrvu kaugel saali teises otsas.

«Monsenjöör,» vastas ta, «preilidel de Mancinidel on veel haridus lõpetamata, neil on kohustusi täita ja neil tuleb õppida oma positsiooni hindama. Viibimine noores ja hiilgavas õukonnas hajutab pisut nende tähelepanu.»

Viimaste sõnade juures naeratas Louis kurvalt. Tõsi küll, õukond oli noor, kuid kardinal oma ihnsuses hoolitses kindlalt selle eest, et ta poleks mitte hiilgav.

«Kuid te ei kavatse neid ometi kloostrisse saata,» märkis Monsieur, «või neid kodanlastele mehele panna?»

«Sugugi mitte,» vastas kardinal, rõhutades oma itaaliapärast hääldamist, nii et ta muidu pehme ja sametine hääl muutus teravaks ja võnkuvaks, «mitte sugugi. Mul on kindel kavatsus neid mehele panna, ja nii hästi, kui see minu võimuses on.»

«Partiidest pole puudu, härra kardinal,» vastas Monsieur nagu heasüdamlik kaupmees, kes õnnitleb oma ametivenda.

«Ma loodan seda, Monsenjöör, seda enam, et jumal on neile andnud nii veetlevust, tarkust kui ilu.»

Selle vestluse ajal, nagu me juba märkisime, lõpetas Louis XIV Madame’i saatel esitluste ringi.

«Preili Arnoux,» ütles printsess, esitledes Tema Majesteedile paksu blondi kahekümne kahe aastast neidu, keda kuskil külapeol oleks võinud pidada pühapäevariides taluneiuks, «preili Arnoux, minu muusikaõpetaja tütar.»

Kuningas naeratas. Madame polnud iial suutnud vioolast või klavessiinist nelja õiget nooti välja meelitada.

«Preili Aure de Montalais,» jätkas Madame, «eeskujulik neiu ja hea ümmardaja.»

Seekord ei naeratanud mitte kuningas, vaid neiu, keda esitleti, sest esimest korda elus kuulis ta Madame’ilt, kes teda muidu just ei hellitanud, nii austavat iseloomustust enese kohta.

Ning meie vana tuttav Montalais tegi Tema Majesteedile sügava reveransi — ja seda nii aupaklikkusest kui ka vajaduse sunnil, sest tuli varjata naeratusele tõmbunud huuli, mida kuningas poleks arvatavasti osanud õigesti seletada.

Parajasti sel hetkel kuulis kuningas sõnu, mis teda võpatama panid.

«Ja kuidas on kolmanda nimi?» küsis Monsieur.

«Marie, Monsenjöör,» vastas kardinal.

Selles nimes peitus kahtlemata mingi maagiline võim, sest nagu me juba märkisime, võpatas kuningas seda kuuldes ja juhtis Madame’i ringi keskele, nagu oleks soovinud talle mingit diskreetset küsimust esitada, kuid tegelikult selleks, et kardinalile läheneda.

«Tädi,» ütles ta naeratades tasasel häälel, «minu geograafiaõpetaja ei õpetanud mulle, et Blois on Pariisist nii tohutult kaugel.»

«Kuidas nii, vennapoeg?» küsis Madame.

«Nähtavasti on see tõepoolest nii, sest moel kulub selle vahemaa läbimiseks mitu aastat. Vaadake neid preilisid.»

«Jah, ma tunnen neid.»

«Mõned on üsna ilusad.»

«Ärge öelge seda liiga valjusti, vennapoeg, te teete nad pööraseks.»

«Oodake, oodake, armas tädi,» ütles kuningas naeratades, «sest minu lause teine pool korrigeerib esimest. Tädi, mõned neist näivad olevat vanad, teised inetud, tänu nende kümne aasta vanustele moodidele.»

«Kuid, sire, Blois on ju Pariisist ainult viie päeva tee kaugusel.»

«See teeb kaks aastat mahajäämust iga päeva kohta,» naljatas kuningas.

«Kas arvate seda tõesti? Kummaline, mina seda ei märka.»

«Vaadake, tädi,» jätkas Louis, lähenedes kogu aeg Mazarinile, ja teeseldes, nagu otsiks ta sobivamat kohta seltskonna silmitsemiseks, «vaadake seda lihtsat valget kleiti seal nende vananenud garnituuride ja pretensioonikate soengute kõrval. See on arvatavasti üks minu ema kojaneitsitest, kuigi ma teda ei tunne. Vaadake, milline lihtne käitumine, milline graatsiline hoiak. See on elav naine, kuna kõik teised on vaid tualetid.»

«Kallis vennapoeg,» vastas Madame naerdes, «lubage endale öelda, et seekord on teie jumalik läbinägevus eksinud. Neiu, keda te nõnda kiidate, pole pariislanna, vaid pärineb Blois’st.»

«Kas tõesti, tädi?» imestas kuningas kahtleval ilmel.

«Astuge lähemale, Louise,» ütles Madame.

Ja noor neiu, keda me oleme juba tundma õppinud, lähenes arglikult ning punastades, kuninga pilgu ees peaaegu kokku vajudes.

«Preili Louise-Françoise de la Beaume Le Blanc, markii de La Vallière’i tütar,» ütles Madame tseremoniaalselt.

Oma suures tagasihoidlikkuses, mida talle sisendas kuninga juuresolek, kummardas neiu nii veetlevalt, et Louis’l läksid kardinali ja Monsieur’ vestlusest mõned sõnad kaduma.

«Tema kasuisaks,» jätkas Madame, «on härra de Saint-Remy, minu maître d’hôtel, kelle juhatusel valmistati too suurepärane trühvelküpsis, mida Teie Majesteet nii kõrgelt hindas.»

Ei mingi veetlus, ilu ega noorus poleks suutnud sellise esitluse vastu seista. Kuningas naeratas. Kas Madame’i sõnad olid mõeldud naljatusena või tuli see tema naiivsusest, — igal juhul hävitasid need kõik selle, mis Louis’le oli neius tundunud võluvana ja poeetilisena.

Madame’ile ja nüüd järelikult ka kuningale oli preili de

La Vallière veel ainult tütarlaps, kelle kasuisal oli hiilgav talent trühveldatud kalkuniprae valmistamiseks.

Kuid valitsejad on juba kord niisugused. Jumalad Olümposel olid niisamasugused. Diana ja Veenus kohtlesid kindlasti niisama ülbelt kaunist Alkmeenet ja Jo’d, kui Jupiteri lauas nektari ja ambroosia vahel suvatseti ajaviiteks vestelda surelikest iludustest.

Õnneks kummardas Louise nii sügavalt, et ta ei kuulnud Madame’i sõnu ega märganud kuninga naeratust. Kui see vaene laps, kellel oli nii hea maitse, et ta ainsana oma sõbrataridest tuli mõttele riietuda valgesse kleiti, kui see tuvisüda, keda igasugune valu nii raskelt tabas, oleks kuulnud Madame’i julmi sõnu ja näinud kuninga egoistlikku ning külma naeratust, oleks ta sealsamas surnud.

Ja isegi Montalais, kes oli väga leidlik neiu, poleks teinud katsetki teda ellu äratada, sest naeruväärsus tapab kõik, isegi ilu.

Kuid õnneks ei näinud Louise midagi, ei kuulnud midagi, sest ta kõrvus sumises ja ta silme ees seisis loor, ning kuningas, kelle tähelepanu köitis ikka veel kardinali ja onu vestlus, tõttas nende juurde tagasi pöörduma.

Ta jõudis sinna parajasti hetkel, kui Mazarin oma jutu lõpetas, sõnades:

«Marie, nagu ta õedki, on praegu teel Brouage’i. Käskisin neil liikuda mööda Loire’i vastaskallast, ja kui ma õigesti arvestan, peaksid nad, kui nad minu korraldusi täpselt täidavad, homme umbes Blois’ kohale jõudma.»

Need sõnad olid öeldud taktiga, mõõdutundega, sellise loomuliku ja kindla häälega, mis tegid sinjoor Giulio Mazarini maailma parimaks näitlejaks.

Ja järelikult tabasidki nad Louis XIV südamesse. Kuuldes Tema Majesteedi lähenevaid samme, pöördus kardinal ümber ja nägi oma õpilase ilmes nende otsest mõju — seda reetis Tema Eminentsile kerge punetus kuninga näol. Aga sellise saladuse lahendamine oli ju lapsemäng mehele, kes oma riugastega juba kakskümmend aastat kõiki Euroopa diplomaate ninapidi vedas.

Niipea kui kuningas neid sõnu kuulis, näis, nagu oleks teda tabanud mürgitatud nool otse südamesse. Ta ei püsinud enam paigal ja silmitses seltskonda kärsitul, kõhkleval, tuhmil ja jõuetul pilgul. Rohkem kui paarkümmend korda küsitles ta pilguga oma ema, kes aga heameelega pühendus vestlusele oma sugulasega, ning keda muide üks

Mazarini pilk tagasi hoidis, nii et ta ei paistnud oma poja pilgus peituvaid härdaid palveid mõistvat.

Sellest hetkest peale näis kõik — muusika, lilled, tuled, ilu — Louis’le vastikuna ja läägena. Ta näris huuli, sirutas käsi ja jalgu nagu hästikasvatatud laps, kes, julgemata haigutada, kasutab kõiki muid vahendeid oma tüdimuse näitamiseks. Ilma et oleks enam ema ja ministrit asjatult anunud, pööras ta meeleheitliku pilgu ukse, see tähendab vabaduse poole.

Ukse raamistuses seisis piidale toetudes jõuline kuju, uhke tõmmu näo ja kotkaninaga, karmide, ent sädelevate silmadega, pikkade hallide juuste ja mustade vurrudega, ehtne sõjamehest iludus, kelle särav pantser murdis paremini kui peegel valguskiiri ja paiskas need välguna tagasi.

Ohvitser kandis peas halli, punase sulega kübarat, mis tõendas, et ta oli seal teenistuskohuste täitmisel ja mitte oma lõbuks. Kui ta oleks kutsutud lõbutsema, kui ta oleks olnud õukondlane ja mitte sõdur, siis oleks ta kübarat käes hoidnud, sest igasuguse lõbu eest tuleb maksta mingit hinda.

Tunnusmärgiks, mis aga veel paremini tõendas, et ohvitser on teenistuskohuste täitmisel ja täidab ülesannet, millega ta on ammu harjunud, oli see, et ta jälgis selle peo rõõmu ja igavust silmatorkava ükskõiksuse ning kirjeldamatu apaatiaga, käed rinnal risti. Ta sarnanes väga filosoofiga, — ja kõik vanad sõdurid ongi filosoofid, ning nähtavasti mõistis palju paremini seltskonna kogu tüütavust kui selle rõõme; esimesest sai ta oma osa, teiseta aga oskas läbi ajada.

Seal ta niisiis nõjatus nikerdatud uksepiidale, kui kuninga kurvad ja väsinud silmad äkki kohtusid tema omadega. Nähtavasti polnud see mitte esimene kord, kus ohvitseri silmad kohtasid kuninga omi, ja ta mõistis nende ilmest suurepäraselt lugeda kuninga mõtet. Niipea kui ohvitseri pilk oli peatunud Louis XIV näol ja lugenud sealt, mis toimus valitseja südames, mõistis ta, et kuningale tuleb osutada teene, ilma et see seda nõuaks, osutada talle teene peaaegu vastu tema tahtmist. Ja julgelt, nagu oleks ta kasutanud ratsaväeosa lahingus, hüüdis ta kõlaval häälel:

«Kuninga teenistuseks!»

Kuuldes neid sõnu, mis kostsid nagu kõuemürin üle orkestri, lauljate ja sumiseva jalutajateparve, vaatasid kardinal ja kuninganna üllatunult Tema Majesteedi poole.

Kahvatuna, kuid kindlana, toetatuna oma mõttest, mille musketäriohvitser oli kinni püüdnud ja mida väljendati nüüd antud käskluses, tõusis Louis XIV oma toolilt ja astus paar sammu ukse poole.

«Te lahkute, mu poeg?» küsis kuninganna, kuna Mazarin piirdus vaid küsiva pilguga, mis oleks võinud olla leebe, kui see poleks olnud nii läbitungiv.

«Jah, Madame,» vastas kuningas, «tunnen väsimust ja tahaksin muide täna õhtul veel kirju kirjutada.»

Naeratus lehvis üle ministri huulte, kes peanoogutusega kuningale nähtavasti loa andis lahkuda.

Monsieur ja Madame tõttasid kiiresti ilmunud ametikandjaile korraldusi andma.

Kuningas jättis jumalaga, sammus läbi saali ja jõudis ukse juurde.

Uksel ootasid Tema Majesteeti kakskümmend ülesrivistunud musketäri.

Rivi lõpus seisis ükskõikse näoga ohvitser, paljas mõõk käes.

Kuningas väljus ja kõik kohalejääjad kergitasid end kikivarvule ning vaatasid talle järele.

Kümme musketäri sammusid ees, rajades kuningale teed läbi eesruumides ja treppidel sagiva inimhulga.

Kümme ülejäänut ümbritsesid kuningat ja Monsieur’d, kes soovis Tema Majesteeti saata.

Nende kannul tulid teenrid.

See väike korteež saatis kuninga temale määratud ruumidesse.

See oli sama korter, kus omal ajal oli peatunud kuningas Henri III.

Monsieur oli oma korraldused juba teinud. Musketärid pöördusid oma ohvitseri juhtimisel läbikäiku, millest pääses lossi mõlemasse tiiba.

Koridori alguses oli väike ruudukujulise põhiplaaniga eesruum, mis oli isegi kõige päikesepaistelisematel päevadel pime ja sünge.

Monsieur peatas Louis XIV-nda.

«Sire,» ütles ta, «te möödute praegu kohast, kus Guise’i hertsog sai esimese pistodalöögi.»

Kuningas, kes ei olnud ajaloos tugev, teadis küll sellest sündmusest, ent ei tundnud sündmuspaika ega üksikasju.

«Ah!» hüüatas ta võpatades.

Ja ta peatus.

Kõik, kes sammusid tema ees ja järel, peatusid samuti. «Hertsog oli umbes siinsamas, kus mina praegu, sire,» jätkas Gaston, «ta sammus samas suunas, kus Teie Majesteetki; härra de Loignes oli seal, kus praegu seisab teie musketäride leitnant; härra de Saint-Maline ja Tema Majesteedi saatjad seisid tema ümber ja tema selja taga. Seal teda loodigi.»

Kuningas pöördus oma ohvitseri poole ja nägi, kuidas nagu mingi vari libises üle selle sõjaka ja julge näo.

«Jah, selja tagant,» pomises leitnant, tehes äärmist põlgust väljendava liigutuse.

Ja ta tahtis edasi sammuda, nagu oleks ta end halvasti tundnud nende seinte vahel, mis olid kunagise reetmise tunnistajaiks.

Ent kuningas, kes alati tahtis midagi õppida, soovis nähtavasti seda sünget paika veel lähemalt silmitseda.

Gaston mõistis oma vennapoja mõtteid.

«Näete, sire,» jätkas ta, võttes härra de Saint-Remy käest küünlajala, «siiasamasse ta kukkus. Tol ajal seisis siin voodi, mille eesriietest ta kinni haaras ja need maha rebis.»

«Mispärast on parketis selline lohk?» küsis Louis.

«Seepärast, et sellele voolas verd, mis tungis sügavalt tammepuusse, ja selle jälgi ei saadud kaotada muidu, kui parketti üle hööveldades, kuid see punakas toon,» lisas ta, «jäi püsima, hoolimata kõigist püüetest seda kaotada.»

Louis XIV tõstis pilgu. Võib-olla meenutas ta teist verist jälge, mida talle kord Louvre’is oli näidatud ja mis, nagu paarilisena Blois’s nähtule, oli tekkinud tema isa käe läbi Concini verest.

«Lähme,» ütles ta.

Otsekohe hakati jälle liikuma, sest kahtlemata oli erutus andnud noore valitseja häälele käskiva kõla, millega poldud tema puhul veel harjutud.

Jõudnud kuningale määratud ruumidesse, kuhu ei pääsenud mitte ainult väikest läbikäiku mööda, mida me äsja kirjeldasime, vaid ka suurelt õuetrepilt, peatus Gaston ja lausus:

«Suvatsegu Tema Majesteet vastu võtta need ruumid, kuigi need pole tema väärilised.»

«Onu,» vastas noor valitseja, «ma tänan teid teie südamliku külalislahkuse eest.»

Gaston jättis jumalaga oma vennapojaga, kes teda süleles, ja väljus.

Kümme neist kahekümnest musketärist, kes olid kuninga vahtkonnaks, saatsid Monsieur’ tagasi vastuvõtusaali, mis Tema Majesteedi lahkumisest hoolimata polnud sugugi tühjemaks jäänud.

Kümme ülejäänut paigutati valvepostidele ohvitseri poolt, kes viie minuti jooksul uuris kõik ruumid põhjalikult läbi tolle külma ja eksimatu pilguga, mida alati ei suuda anda pikaajaline harjumuski: see oli oma ala meistri pilk.

Kui kõik mehed olid kohtadele paigutatud, valis ta oma peakorteriks eesruumi, kus ta leidis suure tugitooli, lambi, veini, vett ja kuiva leiba.

Ta keeras lambitule heledamaks, jõi pool klaasi veini, kusjuures ta huuled kõverdusid väljendusrikkaks naeratuseks, ja valmistus siis magama heitma.