Читать книгу Kümme aastat hiljem, I raamat. Vikont de Bragelonne - Alexandre Dumas - Страница 13
IX
TUNDMATU «MÈDICIS’» VÕÕRASTEMAJAST KAOTAB OMA INKOGNITO
ОглавлениеOhvitser, kes seal magas või end magama seadis, kandis oma muretust ilmest hoolimata suurt vastutust.
Kuninga musketäride leitnandina käsutas ta Pariisist kaasa tulnud musketärikompaniid, ja see kompanii koosnes saja kahekümnest mehest. Välja arvatud need kakskümmend, kellest me juba rääkisime, valvasid ülejäänud kuningannat ja eriti härra kardinali.
Härra Guilio Mazarini hoidis kokku oma ihukaitse reisikulude pealt ja kasutas kuninga musketäre — ning õige vabalt, sest ta nõudis neist endale viiskümmend; see teguviis võis näida üsna suure häbematusena igaühele, kes ei tundnud tolleaegse õukonna tavasid.
Teine asjaolu, mis võõrale samuti oleks tundunud vähemalt iseäralikuna, kui mitte sobimatuna, oli see, et härra kardinalile määratud lossitiib säras heledais tuledes ja oli tulvil liikumist. Musketäride valvesalgad seisid kõikidel ustel ega lasknud sisse kedagi peale kullerite, kes isegi reisil kardinali posti edasi-tagasi toimetasid.
Kuninganna juures oli valvel veel kakskümmend meest; kolmkümmend puhkasid, et järgmisel päeval oma seltsimehi välja vahetada.
Kuninga poolel aga valitses vaikus, pimedus ja üksindus. Niipea kui uksed olid suletud, polnud enam vähematki märki kuninglikkusest. Kõik ametikandjad olid vähehaaval lahkunud. Prints laskis küsida, kas Tema Majesteet veel midagi vajab, ja musketärileitnandi banaalse ei peale, kes oli selle küsimuse ja vastusega harjunud, vajus kõik unne, nagu korraliku kodanlase juures.
Ja ometi kostis noore kuninga eluruumidesse üsna selgesti lõbus peomuusika ning paistsid suure saali pillavalt valgustatud aknad.
Kümme minutit pärast seda, kui Louis XIV oli oma ruumidesse jõudnud, mõistis ta hoopis elavama liikumise järgi kui see, mida oli põhjustanud tema lahkumine, et lahkus omakorda ka kardinal, keda magamistuppa saatis suur aadlimeeste ja -daamide eskort.
Et seda jälgida, tarvitses kuningal vaid heita pilk läbi akende, millede luugid polnud suletud.
Tema Eminents sammus üle õue, kusjuures teda saatis, kandelaaber käes, Monsieur ise. Seejärel tuli kuninganna, kellele Madame oli koduselt oma käsivarre pakkunud, ja nad sosistasid omavahel nagu vanad sõbratarid.
Neile kahele paarile järgnesid suursugused daamid, paažid, ohvitserid. Värelevatest küünlatuledest lõi kogu õu leegitsema nagu tulekahjus. Lõpuks kadus sammude müdin ja häältekõma ülemistele korrustele.
Ja keegi ei mõelnud enam kuningale, kes nõjatus aknalauale ja vaatas kurvalt seda mööduvat valgusvoogu ning kuulatas kaugenevaid hääli, — mitte keegi, kui ehk ainult tundmatu «Médicis’» võõrastemajast, keda me nägime musta mantlisse mässitult väljuvat.
Ta oli suundunud otse lossi poole ning hulkus, nukker ilme näol, palee ümbruses, kus ikka veel sagis rahvahulk. Nähes, et ei väraval ega võlvkäigus pole ainustki valvurit, sest Monsieur’ sõdurid vennastusid kuninga sõduritega, see tähendab trimpasid Beaugency veini niipalju kui jõudsid või õigemini rohkem kui jõudsid, trügis tundmatu läbi rahvahulga ja läks üle õue, jõudes trepini, mis viis kardinali juurde.
Ta siirdus sinnapoole, pidades tõenäoliseks, et säravad küünlad ja asjalikul ilmel ringi liikuvad paažid ning ametikandjad osutavad kuninga ruume.
Kuid teda peatas järsult äkki kerkiv musket ja tunnimehe hüüe.
«Kuhu te lähete, sõber?» küsis valvur.
«Lähen kuninga juurde,» vastas tundmatu rahulikult ja uhkelt.
Sõdur kutsus ühe Tema Eminentsi ohvitseridest, ja nagu mingi büroo jooksupoiss, kes annab juhatusi ministeeriumi külastajale, pillas see sõnad: «Teine trepp otse vastas.»
Ja ilmutamata rohkem huvi tundmatu vastu, jätkas ta katkestatud vestlust.
Midagi vastamata siirdus tundmatu osutatud trepi poole. Siin polnud ei kära ega küünlaid.
Sügavas pimeduses liikus tunnimees nagu vari. Valitsevas vaikuses võis kuulda vaid tunnimehe samme, mida saatis kannuste klirin kiviplaatidel.
See tunnimees oli üks kahekümnest kuninga juurde vahtkonda määratud musketärist, kes täitis oma kohust kivikuju jäikuse ning vankumatusega.
«Kes seal on?» küsis ta.
«Sõber,» vastas tundmatu.
«Mida te soovite?»
«Kõnelda kuningaga.»
«Oh ei, armas härra, see pole võimalik.»
«Ja mispärast?»
«Sellepärast, et kuningas on magama heitnud.»
«Juba?»
«Jah.»
«Ükskõik, ma pean siiski temaga rääkima.»
«Aga mina kinnitan teile, et see on võimatu.»
«Aga siiski ... »
«Lahkuge!»
«Kas teile on siis antud vastav käsk?»
«Mul pole vaja teile aru anda. Lahkuge!» ja seekord saatis tunnimehe sõnu ähvardav liigutus. Tundmatu püsis liikumatuna, nagu oleks ta juured alla ajanud.
«Härra musketär,» sõnas ta, «kas olete aadlik?»
«Mul on see au.»
«Ka mina olen seda ja aadlikud võlgnevad üksteisele teatud lugupidamist.»
Tunnimees langetas relva, mõjutatuna väärikusest, millega need sõnad olid lausutud.
«Kõnelge, härra,» ütles ta, «ja kui te palute midagi, mis on minu võimuses ... »
«Tänan. Teil on ju ohvitser, eks ole?»
«Jah, meie leitnant, härra.»
«Sooviksin kõnelda teie leitnandiga.»
«Noh, see on juba teine asi. Minge üles, härra.»
Tundmatu tänas tunnimeest galantselt ja läks trepist üles, kuna hüüe: «Leitnant, külaline!», mis anti edasi tunnimehelt tunnimehele, käis tema eel ning äratas ohvitseri, kes just äsja oli uinunud.
Saapad jalga kiskunud, astus ta silmi hõõrudes ja mantlihaake kinnitades tulijale paar sammu vastu.
«Millega võin teid teenida, härra?» küsis ta.
«Kas te olete valvekorra ülem, musketäride leitnant?»
«Mul on see au.»
«Härra, ma pean iga hinna eest kuningaga kõnelema.»
Leitnant silmitses tundmatut tähelepanelikult ja selle üheainsa, kuigi väga põgusa pilguga nägi kõik, mida ta näha tahtis — see tähendab tõelist suursugusust tavalise riietuse all.
«Ma ei usu, et te oleksite hullumeelne,» vastas ta, «aga ometi peaksite taipama, härra, et pole võimalik sel kombel kuninga juurde pääseda, ilma et ta oma nõusolekut annaks.»
«Ta nõustub, härra.»
«Lubage, et ma selles kahtlen, härra. Kuningas sulgus juba veerand tunni eest oma ruumidesse. Praegu on ta arvatavasti juba lahti riietumas. Pealegi on mul vastav käsk.»
«Kui ta teada saab, kes ma olen, muudab ta oma käsu,» vastas tundmatu, tõstes pea.
Ohvitseri üllatus üha kasvas ja ta sattus järjest suuremasse kimbatusse.
«Kui ma nõustuksin teist teatama, kas ütlete siis mulle vähemalt, keda ma pean teatama, härra?»
«Tema Majesteet Charles II, Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa kuningas.»
Ohvitseri suust kostis üllatushüüd ja ta kahvatult näolt võis lugeda kõige piinavamat erutust, mida tahtejõuline mees muidu sügavale südamepõhja peidab.
«Oh jaa, sire, tõepoolest, ma oleksin pidanud teid ära tundma.»
«Kas olete näinud minu portreed?»
«Ei, sire.»
«Või nägite siis mind ennast kunagi õukonnas, enne kui mind Prantsusmaalt minema kihutati?»
«Ei, sire, ka seda mitte.»
«Kuidas te oleksite siis pidanud mind ära tundma, kuna te ometi pole näinud ei minu portreed ega mind ennast?»
«Sire, ma nägin teie isa, Tema Majesteeti kuningat ühel hirmsal hetkel.»
«Päeval, mil ... »
«Jah.»
Tume vari libises üle valitseja näo; siis tõmbas ta käega üle silmade ja sõnas:
«Kas näete veel mõningaid takistusi minust teatamiseks?»
«Andestage mulle, sire,» vastas ohvitser, «aga ma ei osanud aimata kuningat selle nii lihtsa välimuse taga. Ja ometi, nagu mul oli au Teie Majesteedile öelda, nägin ma kuningas Charles I-st...
Kuid andestage, ma tõttan kuningale teatama.»
Ja tagasi pöördudes lisas ta:
«Teie Majesteet soovib kahtlemata, et see külastus jääks saladuseks?»
«Ma ei nõua seda, aga kui on võimalik asja saladuses hoida ... »
«See on võimalik, sire, sest ma ei tarvitse tingimata teatada esimesele kammerhärrale; kuid sel juhul tuleb Teie Majesteedil loovutada mulle oma mõõk.»
«Õigus! Ma unustasin, et keegi ei tohi minna Prantsusmaa kuninga juurde relvastatult.»
«Kui Teie Majesteet seda soovib, tehakse talle erand, aga sel juhul ei või ma vastutust üksi enda peale võtta, vaid pean välja kutsuma kuninga vahtkonna.»
«Siin on mu mõõk, härra. Kas suvatseksite minust nüüd Tema Majesteedile teatada?»
«Otsekohe, sire.»
Ohvitser läks ja koputas kiiresti vaheuksele, mille avas kammerteener.
«Tema Majesteet Inglismaa kuningas!» ütles ohvitser.
«Tema Majesteet Inglismaa kuningas!» kordas kammerteener.
Nende sõnade peale lükkas keegi aadlik lahti kuninga magamistoa mõlemad uksepooled ja nähtavale ilmus Louis XIV, kes oli kübarata ja mõõgata, lahtinööbitud kuues, ning ruttas ülimat üllatust väljendades tulijale vastu.
«Teie, mu vend! Teie Blois’s!» hüüdis Louis XIV, saates ühe käeliigutusega minema aadliku ja kammerteenri, kes kadusid kõrvaltuppa.
«Sire,» vastas Charles II, «olin teel Pariisi, lootuses kohata seal Teie Majesteeti, kui juhtumisi kuulsin teie peatsest saabumisest siia linna. Pikendasin niisiis oma siinviibimist, kuna mul oli teile teatada midagi väga olulist.»
«Kas see kabinet sobib teile, armas vend?»
«Suurepäraselt, sire, sest usun, et siin ei kuule meid keegi.»
«Saatsin oma aadliku ja ööteenri minema, nad on kõrvalruumis. Seal, selle seina taga, on aga tühi tuba, kust pääseb eesruumi, ja seal te nägite ju ühtainust ohvitseri, eks ole?»
«Jah, sire.»
«Kõnelge siis, armas vend, ma kuulan teid.»
«Ma alustan, sire, ja suvatsegu Teie Majesteet kaasa tunda meie suguvõsa tabanud õnnetustele.»
Prantsusmaa kuningas punastas ja tõmbas oma tooli Inglismaa kuninga omale lähemale.
«Sire,» jätkas Charles II, «mul pole põhjust küsida Teie Majesteedilt, kas ta tunneb minu haletsusväärse loo üksikasju.»
Louis XIV punastas veel rohkem kui esimesel korral; siis sirutas ta Inglise kuningale käe.
«Armas vend,» sõnas ta, «mul on häbi seda öelda, ent kardinal kõneleb minu kuuldes harva poliitikast. Veel rohkem: kunagi võtsin ma oma kammerteenrilt Laporte’ilt ajalootunde, aga kardinal käskis need lõpetada ja eemaldas Laporte’i minu juurest, nii et ma palun oma venda Charlesi jutustada mulle kõigest nagu inimesele, kes ei tea midagi.»
«Olgu nii, sire; hakates päris algusest peale, on mul seda rohkem võimalust Teie Majesteedi südant liigutada.»
«Rääkige, mu vend, rääkige.»
«Te teate, sire, et 1650. aastal, kui Cromwell oli retkel Iirimaal, kutsuti mind Edinburgh’i ja krooniti Stene’is kuningaks. Aasta hiljem tungis Cromwell, kes oli vahepeal kuskil äsjavallutatud provintsis haavata saanud, meile kallale. Minu eesmärgiks oligi teda kohata ja ma ihkasin Šotimaa piiridest välja tungida.»
«Šotimaa on aga ju peaaegu teie kodumaa, mu vend,» sõnas noor kuningas.
«Jah, kuid šotlased olid väga õelad kaasmaalased, sire. Nad sundisid mind oma isade usust loobuma. Nad poosid üles lord Monrose’i, minu kõige ustavama teenri, kuna ta polnud konvenantaarlane. Kui tal enne hukkamist lubati midagi paluda, siis nõudis too vaene märter, et ta keha raiutaks nii mitmeks tükiks, kui Šotimaal on linnu, nii et kõikjal leiduks tema truuduse tunnistajaid, ning ma ei võinud lahkuda ühestki linnast ja siirduda teise, ilma et oleksin möödunud mõnest tolle ihu tükikesest, mis oli tegutsenud, võidelnud ja elanud ainult minu eest.
Julge marsiga möödusin Cromwelli armeest ja tungisin Inglismaale. Protektor asus mind jälitama sel kummalisel võidujooksul, kus auhinnaks oli kroon. Kui oleksin enne teda Londonisse jõudnud, oleks võiduhind olnud minu päralt, ent ta jõudis mulle Worcesteris järele.
Inglismaa kaitsevaim polnud enam minu, vaid tema poolt. Sire, 3. septembril 1651, šotlastele nii saatuslikuks osutunud Dumbari lahingu aastapäeval, sain ma lüüa. Ma ei mõelnud taganemisele enne, kui mu ümber oli langenud kaks tuhat meest. Lõpuks olin sunnitud põgenema.
Sest ajast peale on mu elu nagu romaan. Vihaselt jälitatuna lõikasin ma endal juuksed maha, maskeerisin end puuraiujaks. Ühe päeva veetsin tamme okstes, mis sai nimeks «kuninglik tamm», ja ta kannab seda nime praegugi. Minu seiklused Stratfordi krahvkonnas, kust põgenesin, viies hobuse laudjal kaasa oma võõrustaja tütre, on praegugi veel õhtuste jutuajamiste teemaks ja andsid ainet ühele ballaadile. Kord panen ma kõik selle kirja, õpetuseks oma vendadele kuningatele.
Siis jutustan, kuidas ma härra Nortoni juurde jõudes kohtasin vana õukonna-kaplanit, kes silmitses keeglimängijaid, ja vana teenrit, kes mind hüüdis, ise nutma puh kedes, ja kes oleks mind oma truudusega niisama kindlasti võinud hukatusse viia kui mõni teine oma reetlikkusega. Jutustan hirmust, mida tundsin, kui kolonel Windhami juures üks sepp meie hobuseid uurides kinnitas, et need on rautatud Põhja-Inglismaal.»
«Imelik,» pomises Louis XIV, «ma ei teadnud kõigest sellest mitte midagi. Kuulsin ainult, et te Brigholmstedis laevale läksite ja Normandias maabusite.»
«Oh mu jumal!» hüüdis Charles. «Kui kuningad üksteise saatusest nii vähe teavad, kuidas peaksid nad siis üksteist aitama, nagu soovid seda sina?»
