Читать книгу Kümme aastat hiljem, I raamat. Vikont de Bragelonne - Alexandre Dumas - Страница 6

Preili de Montalais’l oli õigus: noor rüütel oli tõesti kauni välimusega.

See oli pikk sale kahekümne nelja kuni kahekümne viie aastane noormees, kes suurepäraselt oskas kanda tolle ajastu toredat sõjaväevormi. Suurtes, laiade säärtega saabastes jalad olid nii väikesed, et kui preili de Montalais oleks rõivastunud meheks, poleks sellised teda igatahes mitte reetnud. Kauni tundliku käega peatas ta hobuse keset hoovi ja võttis peast pikkade sulgedega ehitud kübara, mis varjas ta tõsist ning lapselikku nägu.

Hobusekabjaplagin äratas ihukaitsjad, kes kargasid kiiruga jalule.

Noormees ootas, kuni üks neist talle lähenes, kummardus siis ja ütles kõlaval häälel, mis kostis selgesti aknani, kus end varjasid kaks neidu:

«Sõnum Tema Kuninglikule Kõrgusele.»

«Ahaa!» hüüdis kaardiväelane. «Härra ohvitser, toodi sõnum!»

Kuid see tubli sõdur teadis väga hästi, et pole loota ühegi ohvitseri tulekut, kuna ainus, kes oleks võinud nähtavale ilmuda, elas lossi teises otsas väikeses korteris, mille aknad olid aia poole. Seepärast tõttaski ta lisama:

«Härra aadlik, ohvitser on ringkäigul, aga tema äraolekul teatatakse teie saabumisest ülemteenrile härra de Saint-Remyle.»

«Härra de Saint-Remyle!» kordas noor rüütel kergelt punastades.

«Kas tunnete teda?»

«Jah. Palun öelge talle, et minu saabumisest võimalikult pea Tema Kõrgusele teatataks.»

«Paistab, et see on pakiline asi,» pomises kaardiväelane nagu iseenesele, lootes aga siiski mingit vastust saada.

Kuller noogutas pead.

«Sel juhul lähen ise ülemteenri juurde,» jätkas kaardiväelane.

Noormees hüppas sadulast, kuna ümberseisvad sõdurid jälgisid uudishimulikult toredat hobust, kes noore rüütli kohale oli toonud. Teatama läinud kaardiväelane pöördus tagasi, küsides:

«Vabandust, härra aadlik, teie nimi, palun?»

«Vikont de Bragelonne, tulen Tema Kõrguse härra prints de Condé ülesandel.»

Sõdur tervitas aupaklikult, ja otsekui oleks Rocroi ja Lensi võitja nimi talle tiivad andnud, jooksis kergejalgselt välistrepist üles lossi eesruumidesse.

Härra de Bragelonne ei jõudnud veel oma hobust trepivõre külge siduda, kui juba härra de Saint-Remy hingetult kohale jooksis, toetades ühe käega oma suurt kõhtu ja kündes teisega õhku, nagu kalamees künnab oma mõlaga veevooge.

«Oh, härra vikont, teie Blois’s!» hüüdis ta. «On see alles ime! Tervist, härra Raoul, tervist.»

«Minu sügavaim lugupidamine, härra de Saint-Remy.»

«Küll proua de La Vall ... Tahan öelda, et küll proua de Saint-Remy alles rõõmustab teid nähes! Kuid tulge nüüd. Tema Kuninglik Kõrgus einetab parajasti. Kas peab teda tingimata segama? Kas asi on nii tõsine?»

«Jah ja ei, härra de Saint-Remy. Väikseimgi hilinemine võib Tema Kuninglikule Kõrgusele ebameeldivusi valmistada.»

«Kui asi nii on, siis astume käsust üle, härra vikont. Tulge. Muide, Monsieur on täna suurepärases meeleolus. Ja pealegi toote te ju uudiseid, eks ole?»

«Suuri uudiseid, härra de Saint-Remy.»

«Ja ma loodan, et häid.»

«Haruldaselt häid.»

«Tulge siis ruttu, tulge ruttu!» hüüdis mehike, end käigul kiiresti kohendades.

Raoul järgnes talle, kübar käes, olles pisut ehmunud pidulikust mürast, mida tekitasid ta kannused lossi tohutu suurte saalide parkettpõrandal.

Niipea kui ta oli hoonesse kadunud, ilmusid mõlemad neiud jälle õueaknale, reetes äreva sosinaga oma erutust. Varsti jõudsid nad nähtavasti mingile otsusele, sest üks neist kadus aknalt. See oli brünett. Teine jäi lilledesse peitunult palkonivõre taha seisma ja piilus taimevarte vahelt välistrepile, kustkaudu härra de Bragelonne oli lossi läinud.

Nii paljude uudishimulike tähelepanu objekt ise aga sammus ülemteenri kannul edasi. Kiirete sammude kõma, veinide ja roogade lõhn ning kristalli ja toidunõude kõlin teatasid talle, et ta on eesmärgile jõudmas.

Söögisaali eesruumi kogunenud paažid, teenrid ja ohvitserid võtsid uustulnuka vastu siin maal juba kõnekäänuliseks muutunud viisakusega. Mõned tundsid Raouli ja peaaegu kõik teadsid, et ta tuleb Pariisist. Näis isegi, et ta saabumine katkestas hetkeks teenimise laua ääres.

Igatahes pöördus üks paaž, kes parajasti Tema Kõrgusele veini kallas, kõrvalruumist kannustekõlinat kuuldes lapsikult ümber, märkamata, et jätkab kallamist, ent mitte printsi klaasi, vaid laudlinale.

Madame, kes polnud nii süvenenud oma tegevusse kui ta kõrgestisündinud abikaasa, märkas paaži hajameelsust.

«Nonoh!» ütles ta.

«Nonoh!» kordas Monsieur. «Mis siin lahti on?»

Härra de Saint-Remy, kes pea ukse vahelt sisse pistis, kasutas juhust.

«Miks mind segatakse?» küsis Gaston, tõstes endale ette paksu lõigu ühest kõige suuremast lõhekalast, mis iial on Loire’i mööda üles ujunud, et lasta end Paimbeufi ja Saint-Nazaire’i vahel kinni püüda.

«Pariisist saabus kuller. Aga oodaku ta, kuni Monsenjöör on hommikueine lõpetanud, meil on ju aega.»

«Pariisist!» hüüatas prints, pillates oma kahvli. «Te ütlete — kuller Pariisist! Ja kelle ülesandel see kuller tuleb?»

«Ta tuleb härra printsi juurest,» kiirustas ülemteener teatama.

Nagu teada, nimetati nõnda härra de Condéd.

«Kuller härra printsi juurest!» kordas Gaston rahutusega, mis ei jäänud märkamatuks ühelegi juuresviibijaist ja mis seega üldist uudishimu kahekordistas.

Monsieur võib-olla uskus hetkeks, et on tagasi pöördunud nood õndsad vandenõude ajad, kus igakordne ukse avamine ja sulgemine teda erutas, kus igas kirjas võis peituda riiklik saladus, kus iga sõnum oli seoses mõne väga musta ja väga keerulise intriigiga. Härra printsi suur nimi lehvis Blois’ lossi võlvide all, kasvades tohutult nagu viirastus.

Monsieur tõukas oma taldriku eemale.

«Kas lasen sõnumitoojal oodata?» küsis härra de SaintRemy.

Gaston sai Madame’i silmapilgutusest julgust ja vastas:

«Ei, otse vastupidi, laske tal otsekohe sisse astuda. Muide, kes ta on?»

«Üks siinsest ümbrusest pärinev aadlik, härra vikont de Bragelonne.»

«Ahaa, väga hea. Paluge ta sisse, Saint-Remy, paluge ta sisse.»

Niipea kui ta oli lausunud need sõnad oma tavalisel tõsisel häälel, vaatas ta mingil erilisel viisil teenijaskonda, ja kõik — paažid, ohvitserid ja talliülemad — jätsid oma servietid, noad ja peekrid ning taganesid kiiruga ja korratult järgmisse ruumi.

See väike armee jagunes spaleeriks Raouli ees, kes härra de Saint-Remy kannul söögisaali astus.

Lühikest üksindushetke, mis tekkis pärast teenijaskonna lahkumist, kasutas Monsenjöör selleks, et manada näole diplomaatilist ilmet. Ta ei pööranud pead ja ootas, kuni ülemteener kulleri otse tema ette juhtis.

Raoul peatus laua otsas, jäädes nii Monsieur’ ja Madame’i vahele. Siit tegi ta sügava kummarduse Monsieur’le, niisama alandlikult tervitas ta ka Madame’i, ajas end siis sirgu ja jäi ootama, et Monsieur tema poole pöörduks.

Prints aga ootas, kuni uksed kindlalt suleti. Ta ei tahtnud selja taha vaadata, et selles veenduda — see poleks olnud väärikas —, ent ta teritas kõrvu, kuulatades ukseluku klõpsatust, mis tõotas vähemalt näilist julgeolekut.

Kui uks oli suletud, tõstis Monsieur pilgu vikont de Bragelonne’ile ja ütles:

«Tulete nähtavasti Pariisist, härra?»

«Otse sealt, Monsenjöör.»

«Kuidas tunneb end kuningas?»

«Tema Majesteedi tervis on suurepärane.»

«Ja kuninganna?»

«Tema Majesteet kuninga ema kannatab endiselt rinnahaiguse all, kuid viimase kuu jooksul läheb tal siiski paremini.»

«Mulle kõneldi, nagu tuleksite teie härra printsi ülesandel. See oli kindlasti eksitus?»

«Ei, Monsenjöör: härra prints tegi mulle ülesandeks Teie Kuninglikule Kõrgusele edasi anda see kiri ja jääda ootama vastust.»

Raouli häiris pisut see külm ja kartlik vastuvõtt ning ta hääl madaldus märkamatult.

Prints unustas, et ta ise oligi kogu selle müsteeriumi põhjuseks, ning teda haaras hirm.

Karmi nägu tehes võttis ta Condé printsi kirja, murdis pitseri, nagu oleks tegemist mingi kahtlase pakiga, ja pöördus kõrvale, et keegi ei saaks jälgida ta näoilme muutumist.

Madame jälgis peaaegu niisama suure erutusega oma kõrgeaulise abikaasa kõiki liigutusi.

Raoul, kes tundis teatud kergendust lossiperemeeste tähelepanu teisalepöördumisest, seisis ja silmitses ükskõiksel näol avatud aknast paistvat aeda ja seal leiduvaid skulptuure.

«Ah, milline meeldiv üllatus!» hüüdis Monsieur äkki säravalt naeratades. «Kui võluv kiri härra printsilt! Lugege, Madame!»

Laud oli liiga lai, et printsi käsi oleks ulatunud printsessi kätt puudutama. Raoul tõttas neile vahendajaks, tehes seda veetlevusega, mis võlus printsessi ja tõi vikontile tasuks meelitava tänuavalduse.

«Kirja sisu on teile kahtlemata teada?» küsis Gaston Raoulilt.

«Jah, Monsenjöör; härra prints andis sõnumi mulle algul suuliselt, siis aga mõtles ümber ja võttis sule.»

«Käekiri on ilus,» sõnas Madame, «aga ma ei oska seda siiski lugeda.»

«Palun, ehk loeksite Madame’ile ette, härra de Bragelonne,» sõnas hertsog.

«Jah, lugege, palun teid, härra.»

Raoul hakkas lugema ja ka Monsieur jälgis seda uuesti suurima tähelepanuga.

Kiri oli järgmine:

«Monsenjöör,

Kuningas sõidab piirile; olete arvatavasti kuulnud, et kuninga abielu on sõlmimisel. Kuningas tegi mulle seda au ja nimetas minu selleks reisiks oma kortermeistriks. Kuna ma tean, millist rõõmu valmistaks Tema Majesteedile veeta üks päev Blois’s, julgen paluda Teie Kuninglikult Kõrguselt luba, et ma tema lossile oma kriidimärgi teeksin. Kui aga see palve mingil ootamatul põhjusel Teie Kuninglikule Kõrgusele kuidagi peaks ebameeldivusi valmistama, siis palun teda sellest mulle teatada kulleriga, kes selle kirja toob ja kes on minu kaaskonda kuuluv aadlik, härra vikont de Bragelonne. Minu reisikava sõltub Teie Kuningliku Kõrguse otsusest, sest Blois’ tuleks siis asendada Vendome’i või Romorantiniga. Julgen loota, et Teie Kuninglik Kõrgus mõistab õigesti minu palvet, mis väljendab minu piiritut ustavust ja mu soovi olla temale meele järele.»

«Miski ei või meile suuremat rõõmu valmistada,» ütles Madame, kes oli kirja lugemise ajal rohkem kui üks kord oma abikaasalt pilguga nõu küsinud. «Kuningas tuleb siia!» hüüatas ta võib-olla pisut valjemini kui saladuse hoidmiseks vaja oleks olnud.

«Härra,» ütles Tema Kõrgus omakorda, «tänage härra prints de Condé’d, andke talle edasi minu suurim tänu rõõmu eest, mis ta mulle valmistab.»

Raoul kummardas.

«Millal Tema Majesteet saabub?» jätkas prints.

«Monsenjöör, tõenäoliselt saabub kuningas täna õhtul.»

«Ent kuidas oleks siis teada saadud minu vastusest juhul, kui see oleks olnud eitav?»

«Monsenjöör, mulle oli tehtud ülesandeks pöörduda nii kiiresti kui võimalik Beaugencysse, et anda sõnum edasi kullerile, kes omakorda pidi selle edasi andma härra printsile.»

«Tähendab, Tema Majesteet on siis Orléans’is?»

«Lähemal, Monsenjöör. Tema Majesteet peaks just praegusel hetkel jõudma Meung’i.»

«Kas õukond saadab teda?»

«Jah, Monsenjöör.»

«Muide, ma unustasin küsida teilt teateid kardinali kohta.»

«Tema Eminents näib olevat parima tervise juures, Monsenjöör.»

«Ta õetütred kahtlemata saadavad teda?»

«Ei, Monsenjöör. Tema Eminents andis preilidele Mancinidele käsu sõita Brouage’i. Nad sõidavad mööda Loire’i vasakut kallast, õukond aga liigub mööda paremat kallast.»

«Kuidas! Kas preili Marie de Mancini on õukonna juurest lahkunud?» imestas Monsieur, kelle reserveeritud olek hakkas kaduma.

«Eriti just preili Marie de Mancini,» vastas Raoul diskreetselt.

Printsi kahvatuil palgeil lehvis põgus naeratus, märkamatu mälestus ta kunagisest õelast intrigandivaimust.

«Tänan, härra de Bragelonne,» ütles Monsieur. «Arvatavasti ei soovi te küll härra printsile edasi anda seda, mis ma tahaksin teile ülesandeks teha, — nimelt kinnitada talle, et ta kuller jättis minule väga hea mulje. Ent küllap ütlen talle seda ise.»

Raoul kummardas, et tänada Monsieur’d au eest, mida see temale osutas.

Monsieur andis Madame’ile märku ja see helistas kella, mis seisis ta paremal käel.

Otsekohe astus sisse härra de Saint-Remy ja ruum täitus inimestest.

«Härrad,» ütles prints, «Tema Majesteet teeb mulle seda au ja veedab ühe päeva Blois’s. Ma loodan, et kuningas, minu vennapoeg, ei tarvitse kahetseda soosingut, mida ta mu majale üles näitab.»

«Elagu kuningas!» kisendasid fanaatilise vaimustusega kõik kohalviibivad ametikandjad ja härra de Saint-Remy veel kõige valjemini.

Gaston langetas sünges nukruses pea. Kogu oma elu oli ta pidanud kuulma ja taluma hüüdu: «Elagu kuningas!», mis aga polnud määratud temale. Juba hulk aega polnud ta seda enam kuulnud ja ta kõrvad olid sellest puhata saanud, aga nüüd heitis uus, noorem, elujõulisem ja hiilgavam kuningas ning tema võim talle veel valusama väljakutse kui kunagi varem.

Madame mõistis selle kartliku ja hämara südame kannatusi. Ta tõusis lauast, Monsieur järgnes masinlikult tema eeskujule ja kogu see väike õukond kogunes mesipuuna sumisedes Raouli ümber, et teda küsitleda.

Madame nägi seda ja kutsus härra de Saint-Remy enda juurde.

«Praegu pole aeg lobisemiseks, vaid tööks,» ütles ta pahase perenaise toonil.

Härra de Saint-Remy kiirustas hajutama ringi, mille ametikandjad olid Raouli ümber moodustanud, nii et viimane eestuppa pääses.

«Loodan, et selle aadliku eest hoolitsetakse,» lisas Madame, pöördudes härra de Saint-Remy poole.

Otsekohe tõttas mehike Raoulile järele.

«Madame tegi meile ülesandeks pakkuda teile kehakinnitust,» sõnas ta, «ja lossis leidub teile sobivaid ruume.» «Tänan, härra de Saint-Remy,» vastas Bragelonne, «kuid te teate, kui hooletusse ma olen jätnud kohustused oma isa, härra krahvi vastu.»

«Teil on õigus, teil on õigus, härra Raoul, palun teid, andke talle siis ühtlasi edasi minu kõige alandlikum lugupidamine.»

Lõpuks sai Raoul vanast aadlikust lahti ja asus jälle teele.

Kui ta hobust valjaidpidi järel talutades väravavõlvi alt läbi sammus, hüüdis teda hämarast trepikojast kellegi hääl:

«Härra Raoul!»

Noormees pöördus üllatunult ümber ja märkas noort tumedapäist neidu, kes surus sõrme huulile ning ulatas talle käe.

Neiu oli talle võõras.