Читать книгу Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta - Ali Benjamin - Страница 10

Meduuside väljapaneku saal, mis paiknes korrus allpool puuteakvaariumist, kus ülejäänud seitsmenda klassi õpilased üksteist veega pritsisid, oli peaaegu tühi. Seal all oli vaikne, see tõi hinge kergendust.

Ruumis olid kõikjal akvaariumid meduusidega. Jälgisin meduuse, kelle kombitsad olid juuksekarvast peenemad; akvaariumis olid vist prožektorid, sest loomad muutsid aeg-ajalt värvust. Seal lähedal vaatlesin teises akvaariumis meduuse, kelle kombitsad liikusid nii, nagu hõljuks vee all tüdruku juuksed. Kolmanda akvaariumi meduusidel olid nii paksud sirged kombitsad, et näis, nagu viibiks nad omavalmistatud vanglas. Oli isegi akvaarium täis verivärskeid beebimeduuse, nad nägid välja nagu õrnad valged minililled.

Need kõik olid kummalised olendid – peaaegu nagu tulnukad. Graatsilised tulnukad. Hääletud. Nagu tulnukatest baleriinid, kes tantsisklesid muusikat vajamata.

Toanurga lähedal oli sildil kirjas „NÄHTAMATU ENIGMA“. Ma teadsin küll, mida tähendab „enigma“ – ema arvates käib see sageli minu kohta, eriti siis, kui ma olin kastnud praemuna viinamarjamoosi sisse või meelega kandnud sobimatuid sokke. „Enigma“ on „mõistatus“. Mulle meeldivad mõistatused, seepärast kõndisin sildi juurde, et seda lugeda. Seal oleval pildil oli kujutatud kaht sõrme, mis hoidsid imepisikest klaasnõu. Nõu sees hõljus peaaegu märkamatu, umbes sõrmeküünesuurune läbipaistev meduus.

Tekst selgitas, et purgis on Irukandji meduus, kelle mürk on üks maailma tõhusamaid. Mõned väitsid koguni, et tuhat korda tõhusam kui tarantli oma.

IRUKANDJI MEDUUSI KÕRVETUS TOOB KAASA PIINAVA VALU PEAS JA KEHAS, OKSENDUSHOOD, ­HIGISTAMISE, ÄREVUSE, OHTLIKULT KIIRE PULSI, AJU­VEREJOOKSUD JA VEDELIKU KOPSUS. KÕRVETUSE JÄREL ON PATSIENDID KIRJELDANUD SAABUVA HÄVINGU TUNNET, OSA ON OLNUD SURMAS NII VEENDUNUD, ET ANUVAD ARSTE LÕPETAMA NENDE ELU, ET „SAAKS SELLEGA ÜHELE POOLE“.

Või nii. See kõlas täiesti kohutavalt. Lugesin edasi:

TÕEPOOLEST, IRUKANDJI SÜNDROOMI TÕTTU ON REGISTREERITUD ROHKESTI SURMAJUHTUMEID JA POLE TEADA, KAS MÕNINGATEL JUHTUDEL, KUI PÕHJUSEKS ON EKSLIKULT PEETUD MIDAGI MUUD, ON TEGELIKULT KUTSUNUD SURMA ESILE IRUKANDJI MEDUUSIDE KÕRVETUS. TEADLASED ÜRITAVAD SAADA MÜRGI KOHTA ROHKEM TEADA JA UURIDA, KAS IRUKANDJI MEDUUSI KÕRVETUSE MÕJU VÕIKS OLLA MÄRKSA SUUREM, KUI SENI ARVATUD.

EHKKI IRUKANDJI MEDUUSID ELAVAD SUURTES KOLOONIATES AUSTRAALIA RANNIKUL, ON SAMA­LAADSEID SÜMPTOMEID TÄHELDATUD KOGUNI NII KAUGEL PÕHJAS KUI BRITI SAARTEL, HAWAII SAARESTIKUS, FLORIDAS JA JAAPANIS. SEETÕTTU USUVAD PALJUD UURIJAD, ET IRUKANDJI MEDUUSID ON LEVINUD KAUGELE OMA KODUSEST AUSTRAALIAST. KUI OOKEANID SOOJENEVAD, VÕIVAD IRUKANDJI JA KA TEISED MEDUUSID LEVIDA VEELGI KAUGEMALE.

Jõudnud selle lõigu lõppu, lugesin seda uuesti.

Ja siis kolmandat korda.

Vaatasin fotot, seda läbipaistvat pisiolevust. Keegi ei märkaks seda vees. See oleks täiesti nähtamatu.

Vaatasin selgitavat teksti uuesti. Põrnitsesin sõnu pikka aega.

Registreeritud rohkesti surmajuhtumeid...

Levivad veelgi kaugemale...

Mu kõrvus undas ja tundsin kerget peapööritust. Tundus, nagu ei eksisteeriks maailmas muud kui mina ja need sõnad ja hääletud olendid, kes tukslesid kõikjal minu ümber.

Põhjuseks on ekslikult peetud midagi muud.

Jõllitasin sõnu nii kaua, et need näisid raskesti mõistetavad, nagu võõrast keelest pärit.

Alles välja hingates taipasin, et olin vahepeal hinge kinni hoidnud.

Nüüd tajusin taas klassikaaslaste jutukõma ja kiirustasin treppi mööda üles puuteakvaariumi juurde, kuhu nad olid jäänud, kui sealt lahkusin.

Ent üleval korrusel oli kõik teistmoodi. Habe­tunud akvaariumitöötaja asemel oli blond naine, kelle juuksed olid seotud hobusesabaks. Ta lausus mikrofoni neidsamu sõnu: ärge ajage sõrmi harali ega liigutage neid. Sõlmvärvitud särkidega klassikaaslased olid samuti kadunud, puuteakvaariumi saali täitsid nüüd ühesugustes rohekaspruunides ja ruudulistes koolivormides lapsed. See oli hoopis teisest koolist pärit rühm.

Mulle tundus imelik, et klassikaaslased olid läinud Eugene Fieldi keskkooli tagasi ilma minuta.

Astusin veekeskuse peasaali ja vaatasin ringi. Peagi märkasin sõlmvärvitud särke. Nad looklesid hiiglasliku ookeaniakvaariumi ümber nagu neoon­värvi laikudega kalaparv.

Nad isegi ei vaevunud külastama „Meduuside“ väljapanekut. Nad ei teadnud midagi Irukandji meduusist. Neile ei mahuks see mõte pähegi.

Siis taipasin: kellelegi ei mahuks. Mitte kellelegi peale minu.