Читать книгу Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta - Ali Benjamin - Страница 11

Kui sind esimest korda näen, kannad sa helesinist ujumistrikood. Suvetaeva värvi, seda kaunistavad tähtedena säravad litrid, nii et tundub, nagu esineks päev ja öö korraga.

Olen viieaastane ja lähen varsti eelkooli. Oleme suures sisebasseinis. Siin on lärmakas. Kõik kajab. Emmed istuvad meie taga lamamistoolidel. Nemad tõidki meid siia kursusele, mille nimi on „Kalakesed“, et me õpiks hoidma nägu vees ja andma jalgadega hoogu.

Õpetaja puhub vilet ja kutsub lapsi ühekaupa enda juurde. Peame hoidma kinni vahtplastist lauakesest ja siputama jalgadega ja laskma tal vedada meid basseini madalamas osas ringi. Aga sina ei hüppa vette, kui ta su nime lausub, ja mina ka ei hüppa, kui ta mind hüüab.

Su juuksed näivad päikese käes nagu õled. Mulle meeldi­vad su tedretähnid, mis mõjuvad nahal tähtkujudena.

Kui meie jääme sinna viimastena istuma, ainult meie kaks, basseini ääre peal, tuleb vilega õpetaja meie juurde. Ta ütleb: „Vabandust, tüdrukud, on aeg liituda teistega!“

Hakkan just eitavalt pead raputama, kui sina pöördud minu poole. Vaatad mulle otse silma ja ma näen su roosasid huuli paotumas. Naeratad põgusalt. Siis hingad sügavalt sisse ja libistad end vette. Õpetaja ulatab sulle vahtplastist laua, aga sa ei võta seda vastu.

Selle asemel sukeldud vee alla. Silmad, juuksed, üleni. Ja sa ujud. Terve tee sinna, kus ülejäänud lapsed klammerduvad oma lauakeste külge. Kogu aeg vee all.

Tulen sulle järele. Laskun vette, mitte seepärast, et tädi oli käskinud, vaid seepärast, et tahan ujuda nagu sina. Ja kuna mulle meeldivad su tedretähnid ja su päikesekollased õlgi meenutavad juuksed ja naeratus, mille sa mulle heitsid. Ja kuna sel hetkel tundub kõige kergem asi maailmas leida ja saada endale sõber.