Читать книгу Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta - Ali Benjamin - Страница 12

Kui jõudsin sel pärastlõunal veekeskuse-väljasõidu järel koju, oli mu venna Jeep üllatuslikult pargitud väga lähestikku emme autoga, ninad lausa vastamisi. Aaroni Jeepi kõrval istus sissesõiduteel rätsepaistes tema poiss, Rocco.

Olin suurema osa bussisõidust koju kulutanud mõtlemisele meduuside üle. Silt ühe akvaariumi kõrval oli öelnud, et igal aastal saadakse 150 miljonit korda meduusidelt kõrvetada. Niisiis olin kooli tagasi sõites – sel ajal, kui teised lapsed käratsesid ja lasid muusikat ja loopisid istmelt istmele kirjakesi ja üritasid meelitada veokijuhte signaali andma – teinud reaalteaduste vihiku tagaküljel mõned arvutused.

Sada viiskümmend miljonit kõrvetust aastas võrdub päevas umbes 411 000 kõrvetusega, mis võrdub 17 000 meduusikõrvetusega igas tunnis.

Ja see tähendab neli või viis kõrvetust igas sekundis.

Sulgesin silmad ja lugesin viieni. Kui ma lõpetasin, oli umbes kakskümmend kolm inimest saanud kõrvetada.

Siis tegin seda jälle. Üks, kaks, kolm, neli, viis. Veel kakskümmend kolm inimest.

Loendasin uuesti ja uuesti. Lugesin nii palju, et lugemine ja kõrvetamine hakkas mõjuma ühe ja samana: nagu põhjustaks ma kõrvetuste loendamise asemel neid hoopis ise. Ja kuigi ma teadsin, et see ei saanud olla tõsi, uskus seda mingi osa minust: kui ma ainult suudaks lõpetada lugemise, suudaksin lõpetada ka kõrvetused.

Aga ma ei suutnud lõpetada viieni lugemist. Nagu tahtnuks üks osa mu ajust trotsida teist ajuosa.

Rocco pilgutas asfaldil istudes mulle silma. „No terekest, Suzy Q,“ ütles ta. „Imeilus päev, eks?“

Ma ei vastanud talle. Ta pidi teadma, et ma ei lausu midagi.

Ta viipas käega taeva poole. „Kui ma oleksin lind,“ ütles ta, „lendaksin üle maailma ja otsiks aina sügist...“

Näis, nagu kõneleks ta omaette, mitte minuga. Mulle see meeldis. Nagu piiluks kellegi mõtteilma, justkui oleks ma korraga kohal, aga ei ole ka.

„George Eliot,“ lisas ta ja ma noogutasin, justkui teaksin, kes too on. Rocco oli inglise kirjanduse kraadiõppur samas ülikoolis, kus Aaron oli naiste jalgpallitreener. Rocco tsiteeris ühtelugu kedagi.

Olnuks ma veel see, kes räägib, oleks ma võib-olla öelnud Roccole: Loe viieni! Ja kui ta oleks lugenud, oleks ma rääkinud talle kahekümne kolmest kõrvetusest.

Siis oleks lasknud tal teha seda uuesti. Ja oleks lausunud: Nelikümmend kuus kõrvetust.

Ja uuesti. Kuuskümmend üheksa.

Rocco segas mu mõtetele vahele. „Tulime Aaroniga läbi, et proovida veenda sind ja su emmet kinno tulema,“ ütles ta. „Aga tema ütles, et sul on arsti juures aeg või midagi.“

Arst, kellega saan rääkida. Äh!

Siis ta muigas. „Su emme muidugi kasutas seda võimalusena anda üle mõned oma „aarded“. Ta kuhjab parajasti Aaronile kraami kokku.“

Ta rõhutas seda sõna – aarded – ja ma naeratasin paratamatult. Emmele meeldib kolada uuskasutuspoodides – ta kutsub seda aardejahiks, kuigi ma pole iial aru saanud, mis täpselt muudab kellegi maha kantud fondüükomplekti või täksitud lillepoti aardeks. Emme ei suuda vastu panna sellele, mis tema arust on soodne tehing. Meie majas on kastide kaupa kummalisi asju, nagu nööpidest tuubil purke (ta ei õmble) ja koogivorme (ta ei küpseta) ja paberteibiga kinnitatud kudumisvardaid (ta ei koo).

Rocco patsutas asfalti enda kõrval. „Võta istet!“ Tore, et ta seda pakkus, aga mul oli vaja mõelda kõrvetuste peale. Raputasin pead ja viipasin väga põgusalt käega hüvastijätuks. Rocco lehvitas vastu, sulges silmad ja keeras näo päikese poole.

Kõndisin maja poole ja liitsin numbreid nii kiiresti, kui suutsin.

Ükssada viisteist kõrvetust.

Ükssada kolmkümmend kaheksa.

Ükssada kuuskümmend üks.

Aaron seisis majas välisukse kõrval ja hoidis pappkasti, mis oli pungil köögitarbeid: kollane kukkedega kaunistatud metall-liud, mikser, kulunud moega vahvlimasin, mille hinnasilt ($3,97) oli endiselt nähtav.

„Või nii, või nii. Vaata, kes tuli!“ Aaron muigas. Minu vend. Päevitunud ja sportlik, alati valmis muretult naeratama. Vahel tundus Aaron olevat liiga hea, et olla tõsi.

Emme pistis köögist pea välja. „Zu,“ ütles ta ja pilgutas silma. Nii on ta mind kutsunud aegade algusest peale. Zu on tema hellitusnimi Suzy kohta, mis on naljakas, kuna Suzy on juba ise hellitusnimi Suzanne’i kohta. Kord, paar aastat tagasi, üritasin veenda teda kutsuma mind lihtsalt Z-ks, see on kõige lühem hellitusnimi üldse, ent see ei läinud korda. „Läheme viieteist minuti pärast arsti juurde. Seal saame ka issiga kokku.“

Emme kandis oma tööriietust, seda pükskostüümi, mida ta kannab alati, kui käib maju näitamas. Aga tal polnud kingi jalas ja kräsulised juuksesalgud – oma taltsutamatu pahmaka olen pärinud temalt – olid krunnist välja tulnud.

Ta pani mingid salatitangid Aaroni kasti peale.

„Emps,“ ütles Aaron. „Meil pole rohkem kraami vaja.“

„Oota hetk!“ ütles emme. „Mul on üks lõikelaud, mille tahan sulle anda.“ Ta kükitas köögipõrandal, avas kapiukse ja kukkus sorima.

„Rocco ootab, emme,“ ütles Aaron. Ta vaatas minu poole ja pööritas silmi. Tegin sõrmega oimukohal ringe, nagu ütleks: Põrunud.

„Hei!“ ütles ta, nüüd ainult mulle, kuna emme kolistas köögis pottide-pannidega. „Kool on okei?“

Kehitasin õlgu.

Ta silmitses mind lähemalt. „Suzy, keskkool on nõme,“ ütles ta. „Sa tead seda, eks?“

Põrnitsesin põrandat.

„Ei, päriselt ka, Suzy. Kui ma olin seitsmendas klassis, ei tahtnud ma muud, kui sealt kippelt minema saada. Ja mina polnud isegi kaotanud oma parimat sõp…“ Ta vakatas poolelt sõnalt ja vangutas pead. „Lihtsalt mõtlesin seda. See ei jää alati nii.“

Kui ma ei öelnud midagi, lisas ta: „Luban sulle, Suzy.“

Sellest piisas, et kurku tõuseks klomp.

Emme purjetas köögist välja, käes pragunenud, seakujuline puust lõikelaud. „Leidsin! Sul on vaja lõikelauda. Kõigil on vaja korralikku lõikelauda.“

Ta asetas selle kasti peale ja Aaron naeris. „Hmmm,“ ütles ta ja kortsutas seakujulise puualuse peale kulmu. „Võib-olla mitte seda lõikelauda...“

Emme andis talle kerge laksu vastu käsivart. „Käitu ilusti oma kalli emmega!“

„Okei, aga kas kallis emme lubab minna kinno?“

„Jah, muidugi,“ ütles emme ohates. „Panen ühe kuhja köögikraami kõrvale ja jätan sulle hilisemaks.“

Kõndisin oma toa poole just siis, kui vend hõikas koridorist: „Näeme järgmine kord, Suzy!“

Istusin laua taha ja avasin vihiku. Hakkasin uuesti loendama.

Üks... kaks... kolm... neli...

Vaatasin läbi akna, kuidas Aaron kõndis Rocco poole.

Kakskümmend kolm kõrvetust.

Iga päeva mis tahes minutil ja sekundil võisid meduusid kõrvetada.

Rocco tõusis, võttis Aaroni käest kasti ja viis selle auto juurde.

Nelikümmend kuus kõrvetust.

Nad kõrvetasid päeva-, nädala-, kuu-, aastakaupa.

Rocco asetas kasti tagaistmele.

Kuuskümmend üheksa kõrvetust.

Ta võttis kätte seakujulise lõikelaua ja heitis pilgu Aaroni poole. Aaron kehitas õlgu, justkui ütleks Roccole: Selline mu emme on.

Üheksakümmend kaks.

Siis istusid nad sisse ja sulgesid uksed. Nägin läbi tuuleklaasi, kuidas Rocco sasis Aaroni juukseid. Tundus, et nad mõlemad naeravad. Nad nõjatusid üksteise poole ja suudlesid ning Aaron tagurdas seejärel sissesõiduteelt välja. Ja nad olidki läinud: suundusid kinno, sellisesse ellu, mida elavad inimesed, kelle sõnad ei riku kõike ära.

Vaadates neid, kogu seda muretut õnne, tekkis mul sisimas vastuoluline tunne. Nagu meenuks mulle õnn, kuid samas ei suudaks ma seda meenutada, ja kõike seda ühel ajal.

Enamjaolt ma aga teadsin, et ma ei väärinud õnne.

Ei vääri enam kunagi.