Читать книгу Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta - Ali Benjamin - Страница 5

Kui vaadelda meduusi mõnda aega, hakkab see meenutama tukslevat südant. Vahet pole, millist: välkuvate sireenituledega veripunast Atolla’t, satsilise lillekübara laadset liiki või peaaegu läbipaistvat millimallikat Aurelia aurita. Asi on nende rütmilistes tõmblustes, selles, kuidas nad nobedalt kokku tõmbuvad ja siis lõtvuvad. Nagu tontlik süda – süda, millest näed otse läbi, kuhugi teise ilma, kuhu on läinud peitu kõik, mida oled eales kaotanud.

Meduusidel muidugi pole südant: ei südant, aju, luid ega verd. Aga vaadelge neid mõnda aega! Te märkate, kuidas nad tukslevad.

Pr Turton ütleb, et kui elad kaheksakümneseks, on su süda löönud kolm miljardit korda. Mõtlesin kord selle peale, üritasin kujutada ette nii suurt numbrit. Kolm miljardit. Minge ajas tagasi kolm miljardit tundi − siis poleks nüüdisaegseid inimesi, on ainult metsikute silmadega koopaelanikud, üleni karvased ja tahumatud. Kolm miljardit aastat, ja elu oleks vaevu olemas. Ja ometi on sinu süda teinud kogu aeg tööd, üks löök teise järel kuni kolme miljardini.

Aga ainult siis, kui sa elad nii kaua.

See lööb siis, kui magad, kui vaatad telerit, kui seisad rannas, varbad liivas. Võib-olla jälgid seal seistes heleda kuma sillerdust tumedal ookeanil, mõtled selle üle, kas see vääriks uuesti juuste märjaks tegemist. Võib-olla märkad, et su ujumistrikoo paelad pisut soonivad päikesest põlenud õlgu või et valgus pimestab silmi.

Kissitad veidi silmi. Sel hetkel tunned end sama elavana kui kõik teised.

Samal ajal loksuvad lained endistviisi üle su var­vaste, üks teise järel (nagu südamelöögid, peaaegu – võid seda hoomata või mitte) ja kummipael soonib ja vahest märkad päikese või rihma asemel hoopis seda, kui külm on vesi või kuidas lained uuristavad sinu jalge all märja liiva sisse süvendeid. Su emme on kusagil kõrval, teeb pilti ja sa tead, et peaksid end tema poole pöörama ja naeratama.

Aga sa ei tee seda. Sa ei pööra end, sa ei naerata, sa ainult vaatled merd ja kumbki teist ei tea, mis sel hetkel on oluline või mis kohe juhtub (kuidas sa saakski teada?).

Ja kogu selle aja sinu süda muudkui tuksub. Tavapäraselt, üks löök teise järel, kuni saab märguande, et on aeg lõpetada, see võib juhtuda paari minuti pärast, ja sa isegi ei aimaks seda.

Sest mõned südamed löövad ainult umbes 412 miljonit korda.

See võib kõlada nii, nagu oleks seda palju. Aga tõsi on see, et see teeb kokku vaevu kaksteist aastat.