Читать книгу Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta - Ali Benjamin - Страница 8

Seitsmenda klassi esimese kolme nädala jooksul õppisin ennekõike üht: nähtamatuks võib muutuda ka lihtsalt nii, et püsid vagusi.

Olin alati arvanud, et nähtavus tulenes sellest, mida inimesed silmadega nägid. Kuid selleks ajaks, kui Eugene Fieldi keskkool võttis ette sügisese väljasõidu veekeskusesse, olin mina, Suzy Swanson, täielikult haihtunud. Tuleb välja, et nähtavus oleneb pigem kõrvadest kui silmadest.

Seisime puuteakvaariumi saalis ja kuulasime, kuidas habetunud akvaariumitöötaja kõneles mikro­foni. „Ärge ajage sõrmi harali!“ ütles ta. Ta selgitas, et kui asetame käe akvaariumisse ja hoiame seda täiesti liikumatult, tulevad tillukesed haid ja raid meie peopesi riivama nagu sõbralikud kodukassid. „Nad tulevad teie juurde, kuid te peate hoidma sõrmed koos ja täiesti liikumatult paigal.“

Oleksin tahtnud tunda haid oma sõrmede all. Aga akvaariumi juures oli liiga rahvarohke, liiga lärmakas. Seisin ruumi tagaosas. Lihtsalt jälgisin.

Olime kunstitunnis teinud selle väljasõidu jaoks sõlmvärvitud särgid. Määrisime käed neoonoranžiks ja siniseks, ja nüüd kandsime neid särke nagu psühhedeelseid rüüsid. Ilmselt oli mõte selles, et meid oleks kerge leida, kui lähme kaduma. Mõned kenad tüdrukud – sellised nagu Aubrey LaValley ja Molly Sampson ja Jenna Van Hoose – olid sidunud oma särgid puusa peal sõlme. Minu oma rippus üle teksade nagu kunstniku vana ürp.

Möödas oli täpselt kuu aega sellest, kui oli juhtunud Kõige Hullem Asi, ja peaaegu sama kaua sellest, kui ma olin otsustanud lõpetada rääkimise. See ei ole sama mis keelduda rääkimast, nagu kõik arvavad. See tähendab lihtsalt otsust mitte koormata maailma sõnadega, kui see pole just hädavajalik. See on jutuvada vastand, ehkki varem oli see mind köitnud, ja see on parem kui tühine vestlus, mida inimesed minult ootasid.

Kui ma oleksin ajanud tühja juttu, siis mu vanemad ehk ei nõuaks, et ma kohtuks arstiga, kellega saad vestelda, just seda ma pean sel pärastlõunal tegema pärast väljasõitu. Ausalt öeldes ei kõlanud nende arutelu loogiliselt. Selles mõttes, et kui inimene ei räägi – kui see on kogu asja mõte –, siis võib-olla on arst, kellega saad vestelda, kõige viimane tegelane, kellega peaksid kohtuma.

Pealegi, ma teadsin, mida tähendab arst, kellega saad vestelda. See tähendas, et minu vanemate arust ei olnud mul peaajuga kõik korras, aga see polnud niisugune probleem, mille tõttu oleks raske mataülesandeid lahendada või üldse koolis õppida. See tähendas, et nende arust olid mul vaimsed probleemid, sellised, mida Franny oleks kutsunud „põrksiks“, mis tuli sõnast „põrunud“, mis omakorda tähendab „midagi, mis on saanud kahjustada ja kannatada“.

See tähendas, et ma olin saanud kahjustada ja kannatada.

„Ärge ajage sõrmi harali!“ ütles akvaariumitöötaja, otseselt ei olnud see lausutud kellelegi – see sobis, kuna keegi nagunii ei kuulanud teda. „Need loomad tunnetavad lausa südamelööke siin ruumis. Pole vaja sõrmi siputada.“

Justin Maloney, üks poiss, kellel endamisi lugedes huuled liiguvad, üritas muudkui raidel sabast kinni saada. Ta püksid rippusid nii lõdvalt rebadel, et iga kord, kui ta vee kohale nõjatus, nägin mitut tolli tema aluspesust. Märkasin, et ta sõlmvärvitud särk oli pahupidi. Möödus järjekordne rai ja Justin sirutas käe nii kähku vette, et pritsis üleni täis Sarah Johnstoni, uue tüdruku, kes tema kõrval seisis. Sarah pühkis laubalt soolast vett ja astus paar sammu Justinist eemale.

Sarah on väga vaikne, mulle see meeldib, ja ta naeratas mulle esimesel koolipäeval. Aga siis astus juurde Molly ja hakkas temaga vestlema ja siis ma nägin teda riidekappide juures vestlemas Aubreyga ja nüüd oli Sarah särk samuti puusalt kokku sõlmitud, täpselt nagu neil.

Lükkasin juuksesalgu silmilt ja proovisin seda kõrva taha toppida – Kräsumäsu, juuksed on sul võimatud. Salk langes kohe tagasi näole.

Dylan Parker hiilis Aubrey selja taha. Ta haaras tüdrukul õlgadest ja raputas. „Hai!“ karjus ta.

Poisid tema kõrval naersid. Aubrey kiljus, nagu ka kõik tüdrukud tema ümber, aga nad kõik itsitasid niimoodi, nagu tüdrukud vahel poiste seltsis itsitavad.

Ja see viis mu mõtted muidugi Frannyle. Sest kui tema oleks seal olnud, oleks ta samuti itsitanud.

Kogesin jälle seda kõikehaaravat ärevat tunnet, sama tunnet, mis on mind vallanud alati, kui mõtlen Franny peale.

Panin silmad kinni. Paariks sekundiks pakkus pimedus kergendust. Aga siis vupsas mulle pähe üks pilt ja see polnud hea. Kujutasin ette, kuidas puuteakvaarium puruneb, raid ja tillukesed haid paiskuvad laiali üle põranda. Ja see pani mind mõtlema selle peale, kui kaua need loomakesed suudaks vastu panna, enne kui nad lämbuvad õhupuuduse tõttu.

Kõik näiks neile külma, käreda ja hirmuäratavana. Ja siis lõpetaks loomakesed igaveseks hingamise.

Avasin silmad.

Mõnikord, kui kogu hingest loodad, et olukord muutuks, ei suuda sa isegi viibida samas ruumis, kus kõik meenutab olnut.

Kaugemas nurgas osutas nool trepist alla teisele väljapanekule − „Meduusid“, see oli korrus allpool. Kõndisin trepi juurde ja vaatasin tagasi, kas keegi oli seda märganud. Dylan pritsis veega Aubreyt, kes kiljus jälle. Üks saatjatest lähenes neile ja juba noomis neid.

Isegi neoonsärgi, isegi kräsumäsu-juustega ei paistnud keegi mind märkavat.

Kõndisin trepist alla, „Meduuside“ väljapaneku poole.

Keegi ei pannud tähele. Mitte keegi.