Читать книгу Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta - Ali Benjamin - Страница 21

Mingide Palee oligi koht, kus mu mitte­rääkimine oli alguse saanud. See oli vaid paar päeva pärast seitsmenda klassi algust, mis oli omakorda ainult paar päeva pärast Franny matuseid. Kui jõudsin sel õhtul restorani, oli issi õues ja hoidis telefoni kaela ja õla vahele surutuna. „Ahah,“ ütles ta. Ta tõstis sõrme, otsekui öeldes: Üks hetk.

Issi töö on midagi segadusseajavat ja puudutab arvuteid ja ülikoole. Tema reisid kätkevad midagi, mida kutsutakse „süsteemi kontrolliks“ ja mis kõlab minu jaoks veidi igavalt.

„Jajah, seda ma ütlesingi,“ rääkis ta telefoni. „Jep! Tundub piirduvat selle serveriga... Just, kõik nende ressursid on seal peal.“

Ta naeratas mulle ja pööritas silmi, nagu tahaks öelda Oh neid kutte! inimeste kohta, kellega ta parajasti rääkis.

Naeratasin vastu ja pööritasin samuti silmi, nagu tahaks öelda: Jajah, ma tean täpselt, mida sa mõtled!

Mul polnud aimugi, kellega ta rääkis.

Kui ta oli lõpetanud, pani ta mulle käe õlgadele ja embas mind kergelt. „Vabandust, juntsu! Kriis on nüüd lahendatud.“

Läksin tema järel restorani ja me istusime roosast vinüülist boksi, mille me alati valisime. Tuli ettekandja. „Kas soovite oma tavapärast?“ küsis ta. Olime üle aasta siin laupäeviti einestamas käinud, ta teadis meie tellimust peast: wontoni-supp (mulle), kuum hapu supp (issile), meekana riisiga (mulle), sealiha mu shu (issile), Shirley Temple’i lastekokteil (mulle), Rolling Rocki õlu (issile).