Читать книгу Kõik, mida ma õppisin meduuside kohta - Ali Benjamin - Страница 19

Oleme õues, on suvi. Su ema lubab meil olla kauem üleval kui tavaliselt – kauem, ütleb ta, kui seitsmeaastased tohiksid olla. Alustasime õhtut minu majas. Kavatsesime seal koos ööbida – see oleks esimene kord, kui sa magad oma kodust eemal. Aga lõunasöögi järel sa muutsid meelt ja nutsid ja minu emme helistas sinu emmele ja su emme korjas meid peale.

Nüüd magame hoopis sinu majas.

Jookseme muudkui ringiratast. Taevas meie kohal tõmbub hämaraks ja tumedad kogud vuhisevad õhus üle meie. Olen päris kindel, et need on nahkhiired. Ütlen seda sulle ja sa kiljud. Jookseme kiiremini.

Ma tean nahkhiirtest üht-teist. Tean, et nahkhiired on ainsad imetajad, kes lendavad, sest ma olen seda kunagi raamatust lugenud.

Olen nüüd tubli lugeja ja vahel räägin sulle asjadest, mida ma olen lugenud, ja sina palud, et ma räägiks veel. Nagu näiteks siis, kui ma ütlesin sulle, et küülikute hambad ei lõpeta iial kasvamist, ja sina tahtsid, et ma räägiks veel kõike, mida ma küülikutest tean: et nad ei saa oksendada ja et nad söövad omaenda kakat ja et pikimad küülikukõrvad, mida iial nähtud, olid kolmkümmend üks tolli.

Minu vanematel on sõna selle kohta, mida ma teen – pidevjutt, nagu oleks see üks sõna –, ja nad selgitavad mulle, et tähtis on lasta ka teistel rääkida. Esita inimestele küsimusi, tavatseb emme alati öelda. See pole vestlus, kui sa pidevjutustad. Ja ma üritan seda meelde jätta, esitada inimestele küsimusi.

Aga sulle meeldib, kui ma sulle räägin. Sina ei vaja, et ma esitaks sulle küsimusi. Sa pole kunagi kutsunud seda, mida ma teen, pidevjutuks.

Me ajame käed laiali nagu tiivad ja kui langeme tagasi murule, hingeldame kõvasti ja naerame ja maailm pöörleb meie ümber otsekui vurrkann.

Fluffernutter, sinu koer, vahib pealt. Ta on alles kutsikas, väike valge karvapall. Kui me jookseme, klähvib ta kaasa ja liputab saba, mis on tegelikult ainult könt, sest keegi lõikas selle maha, kui ta oli sündinud. Fluffernutter on rihmapidi seotud maasse torgatud kepi külge, tal poleks üldse palju vaja, et tirida pulk välja ja tulla meile joostes järele, aga ta ei tee seda. Ta arvab, et on tugevamini köidikus kui tegelikult.

Ja tead mis? Mind ei huvita, et me pole minu majas, nagu me olime plaaninud, ja mind ei huvita, et sa kasutad öösel ikka veel titatassi, kuigi käime peaaegu teises klassis. Mind ei huvita, et sa nutad vahepeal, kuna tunned puudust oma issist, keda sa isegi ei mäleta. Mind ei huvita, et sa kirjutad vahel N-tähe tagurpidi ja et vahel loed sa välja „look“, kuigi on „kool“, ja sellepärast pead sa tänavu suvel minema suvekooli. Mind ei huvita, et su põsed ja kael ja kõrvad on erkroosad, kui sul palutakse klassis ette lugeda või et sul on vahel raske mõelda välja ideed mõne loo tarbeks. Mul on kõvasti ideid meie mõlema jaoks.

Ja mind ei huvita, et kooliaasta lõpus ütles üks Aubrey nime kandev tüdruk piisavalt kõvasti, et kõik kuuleks: „Franny Jackson pole ei ilus ega tark.“

Ma nägin su nägu, kui ta seda ütles. Nägin, kuidas su põsed muutusid laiguliseks, nägin, kuidas sa põrnitsesid maha, justkui suudaks pisaraid vaos hoida. Aga sa ei suutnud ja hakkasid nutma ja töinasid peaaegu kogu vahetunni, kuni mina sosistasin sulle, et mänguväljak oli tegelikult Vana-Egiptus ja ala kiige ja liumäe vahel oli Niiluse jõgi. Kui me jookseksime sealt piisavalt kiiresti läbi, pääseksime ehk krokodillide käest. Ja selle peale sa naeratasid, kuigi sul oli veel tatti ninas, ja ei läinud kaua, kuni me jooksime ja naersime mõlemad nagu tavaliselt.

Nii et mind ei huvita teised tüdrukud, täpselt nagu mind ei huvita, et mu esimese semestri tunnistusel märkis õpetaja, et vahest peaksime meie sinuga leidma ka teisi sõpru, et vahest aitaks „kaugemale sirutamine“ kaasa mu „sotsiaalsetele oskustele“, mida iganes need ka ei tähendaks.

Õpetaja ei saa aru. Ta ei saa aru, et meil on kõik vajalik olemas, täpselt nii, nagu kohane. Näiteks praegu: meil on muru jalge all ja Fluffernutteri liputav könt ja keerlemine ja naer ja pea kohal tumedamaks kiskuv taevas.