Читать книгу Ühises hoovuses - Arvo Valton - Страница 1

Kes on kirjanik? Kas vaid see, kes loob oma tekstidega uusi maailmu, midagi sellist, mida pole tegelikkuses üksüheselt olemas, kes loob olematut ja mõtestab seda, mida arvab olevat? Või on kirjanikud kõik need, kes panevad kirja mistahes tekste, arutlevad maailma nähtuste üle, fantaseerivad nii-öelda teaduslikult, kes kirjutavad memuaare oma elust ja mõtlevad sinna pisut ka ilusaid seiku juurde, kes peavad päevikut ja hädaldavad oma unetuse pärast, kes avaldavad reisikirju nähtust ja nägematust? Või on kirjanikud ka need, kes kirjutavad aruandeid oma tehtud või tegemata töödest ja kelle fantaseerimise tase ulatub mõnikord ilukirjanduse tasemele? Või on kirjanikud koguni ka need, kes loovad lorilaule oma küla inimeste kohta või kirjutavad sugulase sünnipäevaks riimitud õnnitlusi?

Variante on veel palju. Diapasoon on lai.

On neid, kes päriskirjanikeks peavad vaid siin esimestena mainitud tegelasi. Sel juhul langeks Eesti Kirjanike Liidu praegusest nimekirjast, aga ka varasemate aegade loetelust paljud välja, sealhulgas ka kriitikud ja kirjandusloolased, kes pole omaenda ilukirjanduslikke tekste avaldanud, kuid kes on kirjanduse üle targutades oma igapäevast leiba teeninud. Leidub ka neid, kes just kirjandusloolasi peavad tõeliseks loojaks, ilukirjandus on nende jaoks vaid toormaterjal, millest on võimalik luua müüte ja neid koolilastele pähe määrida.

Kui oli loomisel soome-ugri kirjanike assotsiatsioon, siis oli selle moodustamise üheks initsiaatoriks ungarlane Pèter Domokos, kes oli hõimurahvaste kirjandusest avaldanud mitu raamatut ja kes surus soome-ugri teaduskonverentsidel läbi selle, et keeleteaduse ja folkloristika kõrval oleks seal ka nende rahvaste kirjandust käsitlev sektor. Kuid ennast see nüüdseks lahkunud teadlane ja oma ala tuline entusiast kirjanikuks ei pidanud ning tema soovil sai assotsiatsioon nimeks mitte kirjanike, vaid kirjanduste assotsiatsioon, et selle tööst võtaksid osa ka kriitikud ja kirjandusloolased. Tema valiti selle assotsiatsiooni esimeseks esimeheks.

Ja maailmas valdav seisukoht ongi selline, et kirjanduse tegijate kui üldmõiste hulka kuuluvad luuletajate, prosaistide ja näitekirjanike kõrval ka kriitikud ja kirjandusloolased, enamasti aga ka teistest keeltest tõlkijad, kes edastavad omakeelsele lugejale uusi maailmu teistes keeltes kirjutatu toel ning sellega toovad oma keelde ka uusi mõtteid, pilte, elunähtusi ja isegi vajalikke uudissõnu. Vahel paigutatakse kirjanduse tegijate üldmõiste alla ka toimetajaid, publitsiste ja kirjandustegelasi, kes soodustavad või takistavad ilukirjanduse avaldamist ja levimist.

Ka siin tuleb juttu mõnestki kirjanduse kõrvaltegelasest.

Isiklikke mälestusi on meil kõigil ka kirjanikest, kellega me eales pole kohtunud, kuid kelle teoseid oleme lugenud. Need mälestused võivad olla isegi eredamad ja tõelisemad. Elu jooksul kirja pandud teosed avavad kirjanikku kindlasti enam kui isegi tema enda või lähedaste päevikud, kõnelemata üksikutest ja sageli täiesti juhuslikest seikadest, mis meelde on jäänud temaga isiklikult kokku puutudes.

Niisiis on mälestusväärsed kindlasti ka muljed loetust, minus kinnistunud hinnangud kas kirjaniku üksikule teosele või tema loomingule tervikuna ja muidugi teise kirjaniku mõjutused minule, kuitahes põgusadki need ongi, piirdugu või üheainsa tema teose mõjul kirjutatud palaga. On ju iga kirjanik saanud inspiratsiooni, huvitavaid mõtteid ja sugestioone teiste kirjanike loomingust. Selles avaldubki kogu kirjanduse ühistoime ja olemus kultuuris.

Siinkohal keskenduksin siiski peamiselt üksikseikadele ja mällu jäänud kokkupuudetele – mõned erandid peale selle.