Читать книгу Ühises hoovuses - Arvo Valton - Страница 4

Ka minu teadvuses oli just Tuglas üheks kõige olulisemaks eesti kirjanduse kujundajaks ning sellest kõnelevad ennekõike tema korralduslikud teod, ajakirja Looming ja kirjanike liidu asutamine, juhtiv osavõtt paljude väljaannete ja kirjandusürituste ellu kutsumisel eesti kirjanduse kõige olulisematel kujunemisaegadel, tema arvamused ja kriitika, aga ka otsene abi ja toetus väga mitme meie kirjaniku saamisloos.

Samas ei ole tema enda teosed mulle kuigivõrd lähedased, ehkki mitmed neist on nauditavad, „Väike Illimar“ ja „Ühe Norra reisi kroonika“ sealhulgas, samuti mitmed tema hiilgavad tõlked, nagu Aleksis Kivi „Seitse venda“. Kuid näiteks „Felix Ormusson“ ja mitmed novellid olid mulle igavad, küllap lugesin neid valel ajal.

Temaga olen isiklikult kokku puutunud vaid ühe korra. Vanahärra olevat avaldanud soovi minuga kohtuda ning Tuglase keskuse tolleaegne direktor August Eelmäe, kes oli temaga pidevalt kontaktis, kutsus mind kaasa Neljandasse haiglasse, kus suur kirjanik enne oma lahkumist ravil oli.

Küllap teadsime mõlemad, et too rahvasuus parteihaiglaks kutsutud raviasutus on mikrofone täis, kuid nähtavasti ei hoolinud me sellest, sest jutt läks üsna kiiresti teemale, kas Eestil on veel lootust vabaks saada. Mina olin selles veendunud (kuigi polnud sisimas kindel, et see juhtub veel minu eluajal). Tuglas aga väitis, et seda ei saa juhtuda, sest ajaloos pole mõeldav sellise olukorra kordumine, et kaks sõdivat poolt – Saksamaa ja Venemaa, kelle pihtide vahel me ikka olime olnud – mõlemad korraga kaotavad sõja, nõnda et kogu Ida-Euroopas oli võimalik iseseisvate riikide teke. Ega mul selles väitluses olnud ette tuua veenvaid argumente, et vabakssaamine võib sündida ka muudel asjaoludel, kuid eks mu soov olnud nii suur, et sellest sai veendumus.

Looduse vääramatu seadus poleks saanud anda eesti kirjanduselu suurimale korraldajale veel kahtekümmend eluaastat, et ta oleks saanud veenduda: noorel kirjanikul oli õigus.

Ettevaatlik August Eelmäe vaikis meie vestluse ajal, aga kuidagi oli õhust tunda, et temagi soovunelm on sama, mis minul (ja ega see vanahärralgi saanud teisiti olla, kuid lootus oli vist kuhtunud) – ehkki ta Tuglase arvamusi igati aktsepteeris. Meie jutuajamist ta minu mäletamist mööda hiljem ei kommenteerinud.

Meie väitlusest hoolimata, aga vahest just tänu sellele olin ma õnnelik, et olin selle eesti kirjanduse suurkuju ära näinud ja temaga vestelnud.