Читать книгу Ühises hoovuses - Arvo Valton - Страница 7

Pikki aastaid aednikutööd teinud kirjanik avaldas ka süngetel nõuka-aastatel romantilise hõnguga lugusid, mida ei saanud kuidagi paigutada partei esimese abilise kirjutatud teoste kategooriasse, nagu see näis neil aastatel olevat nõutav. Tänu sellele said ta lood mingil määral julgustuseks mitte üksi mulle, vaid küllap ka mõnele teisele meie põlvkonna lühijuttude kirjutajale.

Isiklikud kohtumised temaga olid mul õige põgusad, aga nagu öeldud just tema ja Lilli Prometi novellikogud andsid mulle julgust, et kirjanik ei pea tingimata olema partei esimene abiline (nagu kirjanikke – vahest irooniliselt – nimetati), kirjutama klassivõitlusest ja kiitma nõukogude võimu, vaid võib ka Nõukogude Eestis avaldada jutte, mis on inimlikud ja ausad.

Kui ma korraldasin kirjanike liidus niinimetatud loomingulise köögi üritusi, tuli ka Erni Krusten esimese kutse peale oma loomingust rääkima ning mulle oli üllatuseks, et see lühijuttude põhjal otsustades nii leebe ja ikka heatahtlik kirjanik rääkis, kuidas ta vahel kujutab ette apokalüptilisi olukordi, kui linnast kaob elekter ja kraanist ei tule vett ning kuidas sellest kõik satuvad paanikasse, valitseb üleüldine õud.

Hiljem kirjutasin Virve Aruoja tellimusel Erni Krusteni jutu järgi stsenaariumi filmile „Minu naine on vanaema“. Autor ise seda stsenaariumi kirjutada ei soovinud ning oli rahul minu üsna keerukate lahendustega. Neid minu nägemusi aga oli vist tõepoolest raske realiseerida ning režissöör lihtsustas lugu oluliselt – ja küllap lähedasemaks algmaterjalile. Aga film sai kena ning on üsnagi krustenlik.