Читать книгу Ühises hoovuses - Arvo Valton - Страница 5

Meie teadvuses oli ta ikkagi ennekõike niinimetatud prantsuse vaimu maaletooja Eestis. Hoolimata sellest, et ta oli olnud Varese punases valitsuses haridusminister või kirjutanud romaani „Punased nelgid“.

Et ta enne nimetatud romaani abil sooritatud lunastuslikku akti oli olnud punaste seltsimeeste võimu pendeldustes põlu all, see läks meie põlvkonnale vähe korda: omade omavaheline asi.

Ega julgust ja sirget selga ole loodus kõigile võrdselt jaganud. Igatahes oli ja jäi Semper kolleegidele harituse ja intelligentsuse võrdkujuks.

Suhtumisi võis ju pooleldi paratamatutena näivates olulainetustes kaasahulpimisesse olla erinevaid.

Kui kirjanike grupp vahest esimest korda sellises arvukuses (olin ainus, kes sõitjate seltskonnast kustutati) traataiast välja lasti Rootsi ja Norrasse, siis oli Semper helistanud oma endistele kirjanduslike rühmituste kaaslastele Marie Underile ja Artur Adsonile, kuid viimane oli teatanud, et nad niisugust inimest ei tunne ja toru hargile pannud (Semperi enda jutt grupikaaslastele). Eks näidanud see muidugi selle kolleegi leppimatust, kes ei tahtnud Semperit enam tunda.

Minul otseseid isiklikke kokkupuutumisi vanahärraga peaaegu polnud peale viisakate teretamiste, kuid üks kaudne siiski. Nimelt rääkis ta abikaasa, et ta kuulnud, kuidas Johannes teises toas midagi lugedes korduvalt valjusti naerab, mida ta muidu väga harva tegevat. Ta läinud asja uurima ning selgunud, et suur klassik loeb noore kirjaniku Valtoni jutukogu „Kaheksa jaapanlannat“.

Teadasaamine niisugusest tõsiasjast tõstis muidugi noorkirjaniku arvamust klassikust veelgi kõrgemale. Et näe ironiseerimine nõukogulike elunähtuste üle ajab teda ikkagi naerma.