Читать книгу Ühises hoovuses - Arvo Valton - Страница 3

Ta suri aasta enne minu sündi ja seetõttu ma teda trehvata ei saanud muidu kui tema luuletuste kaudu. Ka meile ühine Läänemaa ei sidunud meie vaimu kuigivõrd, sest tema igatsused jäid rohkem lapsepõlve maale, Lõuna-Eestisse. Idamaade mõtte ja vaimu otsingud mõjutasid tema hingekeeli, nagu see nähtub tema hilisematest luuletustest ja aruteludest. Minu huvi Idamaa tarkuste vastu on pigem mõistuslik ega sisenenud minusse kuigi sügavalt – ilmselt oli takistuseks minu läänelik või täpsem oleks öelda eestlaslik skepsis.

Aga lugu pean ma vägagi tema tasasest ja nukravõitu luulest.

Ta ei kuulunud eesti temaaegsetes kirjandushoovustes ühtegi seltskonda ning vahest seetõttu jäeti teda kõrvale kirjanduse naginast-saginast ja muidugi ka tunnustustest. Siiski on talle püstitatud veel eluajal Haapsalusse ausammas.

Arvamus Ernst Enno kõrvalseismisest eesti kirjanduse peavooludest on püsinud tänaseni mitme kirjandusloolase meeles.

Kui osalesin 1992. aasta suvel Kanadas eestlaste metsaülikoolis, määrati mind ja dr Ilse Lehistet, head asjatundjat mitte üksi maailma keelte, vaid ka kirjanduse alal, niinimetatud kirjanduse toimkonda ning meie pidime valima kõigi aegade eesti luulest välja kümme kõige kaunimat luuletust. Oli lausa üllatav, et meie valikud autorite ja luuletuste osas langesid kas seitsmel või kaheksal puhul kokku. Nimelt tegime valiku kumbki eraldi ja alles siis asusime kooskõlastama oma valikuid.

Kui ma nimetasin Ernst Enno nime, hüüatas Ilse Lehiste üllatunult, et miks tema.

Lugesin talle siis ette luuletuse „Ja kodus õitsvad valged ristikheinad …“ Seepeale lausus suur teadlane: „Annan alla!“ See Ernst Enno luuletus jäi kümne eesti kauneima luuletuse hulka.

Aastaid hiljem koostasime ungarlase Jànos Pusztay initsiatiivil kirjastatava antoloogia, mis pidi sisaldama kõikides soome-ugri keeltes kirjutatud kahtteist kauneimat luuletust ja need pidid saama tõlgitud kõikidesse teistesse soome-ugri keeltesse. Tõsi, projekt päris sajaprotsendiliselt ei õnnestunud, sest mitte kõigis keeltes ei leidunud pädevaid tõlkijaid. Valiku tegid oma kirjanduse asjatundjad. Eesti valiku pidin tegema mina, ehkki meil oli kindlasti paremaid asjatundjaid, kuid soome-ugri maailmas tunti mind kui paljude soome-ugri luuletuste tõlkijat ning ka reaaluste tõlgete tegijat paljudest eesti luuletustest hõimurahva keeltesse tõlkijate jaoks.

Tegin oma valiku ning konsulteerisin Asta Põldmäega, kes soovitas lisada ühe Anna Haava ja ühe Kersti Merilaasi luuletuse, milleks tuli minu valikust kaks autorit välja jätta.

Ernst Enno luuletuse valikut Asta igatahes ei vaidlustanud. Seda antoloogiat on Eestis kahjuks raske leida, sest see anti välja Ungaris, tiraažiks vaid sada eksemplari, ja seda oli mul võimalik kinkida vaid paarile raamatukogule.

Need on kaks näidet sellest, et Ernst Enno see luuletus, aga ka mitmed teised kuuluvad eesti luule paremikku. Usun, et see pole üksnes minu arvamus, vaid sellega nõustuvad ka paljud minust paremad eesti luule asjatundjad.

Peale selle muidugi Ernst Enno lastelood, mis püsivad meie laste huviorbiidis tänini ja mida nad armsa naeratuse saatel lausuvad või laulavad.