Читать книгу Ühises hoovuses - Arvo Valton - Страница 9

Mart Raud elas suviti Heimtalis, oma talus Raudna jõe läheduses. See oli tema nooruse ja unelmate maa.

Mina sõitsin igal nädalavahetusel Viljandisse oma pere juurde, vahel rongiga, enamasti autoga.

Mitmel korral võtsin Mart Raua tema kodutalust peale, et teda Tallinna sõidutada. Loomulikult vestlesime kogu tee mitmesugustel teemadel. Ei mäleta, et oleksime nõukogude võimu eriti kirunud, kuid eks ironiseerisime mõnegi elunähtuse üle. Punaste kaasajooksik ja mitmete truualamlike luuletuste autor („Kuid kindlamalt kui sesse kivipinda ta nimi raiutud on rahva rinda …“ – Leninist, ja muud sellelaadset) oli täiesti normaalse eesti inimese jutuga ning ikka vaimukas.

Mitmed kirjanikud arvasid, et ellujäämiseks ja vangilaagritest pääsemiseks on tarvis kas või mõnes teoses ülistada Stalinit ja nõukogude korda, mõni mees või naine aga ületas ilmselt vajaliku piiri, vaieldamatult andekas luuletaja ning proosameister Mart Raud nende hulgas. Polnud oluline, et ta võis seesuguseid teoseid avaldades olla sisimas küüniline.

Kui vanahärra kirjanike liidus korraldatud juubelipeol lugesid näitlejad tema lüürilisi luuletusi, tulid mehel pisarad silma. Kui aga vähetuntud noor näitleja (seda luuletust ilmselt mõni tuntum näitleja lugeda ei soovinud) luges ette tema „Kremli müüri ääres“, pidas juubilar vajalikuks püsti tõusta ja mitu korda tänulikult kummardada.

Teesklus oli toona paljudel tunginud üdini.

Kõigest hoolimata kuulub Mart Raud eesti luule suurimate meistrite hulka. Vaimukad olid ka tema lühikesed pilaluuletused ja ekspromptid.