Читать книгу Ühises hoovuses - Arvo Valton - Страница 10

Hea kirjanik, kirglik kalamees ja suur loodusesõber Sirge töötas palju aastaid Loomingu toimetuses just aegadel, mil meie põlvkond alustas oma kirjanikuteed. Seepärast tuli meil temaga sageli kokku puutuda, aga ei mäleta, et see Saksa okupatsiooni ajal kinni istunud mees oleks meid püüdnud ideoloogiliselt kasvatada või meie nõukogulikust seisukohast võttes kahtlastele juttudele hinnanguid anda. Pigem ta vahest soosis neid – seda küll avalikult deklareerimata.

Kui käin Metsakalmistul kirjanike Teisel künkal, kus abikaasa Tiina korrastab oma onu Harald Suislepa ja tema abikaasa Silvia Rannamaa hauaplatsi, peatun ma iga sealse haua juures ja kivile kantud nimega tähistatud lahkunud kerkivad kui elavad inimesed silmade ette, sest peaaegu igaühega on seotud mõni mälestuskild. Sama on kirjanike Esimese matmispaigaga, kus on ka Rudolf Sirge haud. Kuid sinna satun harva ning mitte kõiki sinna maetuid ei tundnud ma isiklikult.

Toimetustes töötanud Rudolf Sirgele laususin kord: „Saaks vaid avaldada oma raamatuid, teeksime seda ka ilma honorarita.“ Avaldamise vaevarikas teekond rõhus raskelt just nooremaid kirjanikke. Sellest siis minu tookordne avaldus Sirgele. Too aga ütles õpetlikult: „Oi, oi, noored mehed, ärge niisugust asja küll tahtke. Rahaasjades ei tohi järeleandmisi teha.“ Otsekui oleksime meie oma sellise hoiakuga ohustanud ka vanemate kolleegide sissetulekut.

Sirge pidas oma romaani „Maa ja rahvas“ üheks eesti kirjanduse tähtteoseks kusagil Tammsaare „Tõe ja õiguse“ kõrval ega häbenenud seda mulle rääkida.

Hiljem, juba taas vabanenud Eesti oludes, mil olen enamiku oma teoseid avaldanud kirjastustest pennigi saamata (mitmetele siiski saanud toetust Kultuurkapitalilt), on nood toonased Rudolf Sirge sõnad honorari kohta ikka meelde tulnud ja vaikse muige suule toonud.

Isegi uskumatu, et ennesõjaaegses Eesti Vabariigis suutsid mõned kirjanikud oma kirjandusliku tööga endale ja perele elatist tagada.