Читать книгу Ühises hoovuses - Arvo Valton - Страница 2

Loomulikult pole ma selle olulise eesti kirjanikuga isiklikult kohtunud, sest sündisin neli aastat pärast tema surma. Aga ta on mulle olnud mu noorusaastatel oluliseks kirjanikuks ja küllap tohiksin öelda, et minu eestimeelsuse üheks kujundajaks.

On lausa kummaline, et nüüd, mil kirjastatakse nii palju endisaegset kirjavara, pole ma tema teoste kordustrükkidest midagi kuulnud. Võimalik jah, et need mind teismelise eas mõjutanud lood on kirjanduslikult abituvõitu, aga ka üsna lapsikuid ja konarliku sõnastusega teoseid on siin viimastel aastatel taas välja antud.

See Pärnumaal talupoja peres sündinud ja end Tartu Ülikooli vabakuulajaks läbi murdnud, maailmas palju ringi rännanud mees osutus oma Idamaadel elatud aastatel üheks erudeeritumaks ja paljusid keeli oskavaks eliitklassi tegelaseks, kes on olnud edukas ka teadustöös ning avaldanud mitmeid uurimusi.

Tema romantilised jutustused Eesti ajaloost „Vambola“, „Aita“, „Leili“ jt jäävad valdavalt Tartus elatud aastatesse, oma hilisemates teostes on ta olnud maailmahaardega looja.

Kui mul õnnestus 1980. aastal olla paar päeva Uus-Guineal, mõtlesin ma tema peale, kes ta tutvustas selle kandi maid ja kombeid eesti lugejatele juba eelmise sajandi algaastatel.

Igatahes vääriks Andres Saal hoopis suuremat tähelepanu meie kirjandusloos.

Minu mälestustes ta igatahes elab.