Читать книгу Ühises hoovuses - Arvo Valton - Страница 6

Ka temaga pole mul olnud isiklikke kohtumisi ega ka kirjavahetust. Olen hiljem palju kohtunud tema Suure-Jaani kandi sugulastega, aga need kohtumised pole mulle öelnud midagi tema kui kirjaniku kohta, vahest vaid kõnelnud midagi tema iseloomuomadustest, kui uskuda, et need on suguseltsis mõnevõrra sarnased.

Mulle on see kirjanik olnud oluline juba lapsepõlves. Tema „Nimed marmortahvlil“ on ainus raamat, mida olen (enne kolmeteistkümneaastaseks saamist, mil meid Siberisse küüditati) lugenud üksteist korda. Selline arv lugemisi on ju täiesti ebaloomulik, see ei johtunud aga sellest, et meil kodus ei olnud eriti palju raamatuid – neid sai ju raamatukogust laenutada –, vaid et see vabadussõjast kõnelev raamat mulle väga meeldis.

Huvitav on see, et kui ma mingis usutluses mainisin, et mul on olemas ka teos, mida olen üksteist korda läbi lugenud – muidugi mainimata selle teose või autori nime, sest nõukaajal oli see raamat üks keelatumaid –, arvas ideoloogiavalvur Olaf Utt ära, et see on just „Nimed marmortahvlil“, nagu ta mulle omavahelises vestluses mainis. Täiesti uskumatu, et ta selle ära arvas, ilma et ma oleksin vähimatki vihjet kusagil poetanud.

Kui juba vabanenud Eestis filmidirektor Maret Hirtentreu tellis minult stsenaariumi selle romaani ainetel, lugesin ma loo muidugi kaheteistkümnendat korda läbi, kuigi see oli mul peaaegu peas. Kahjuks nägin ma sellel lugemisel ka teose mõningaid mitte sisulisi, vaid puhtkirjanduslikke nõrkusi, mida vaimustunud varateismeline muidugi näha ei osanud.

Filmi lavastama asuv Elmo Nüganen nimetas mu stsenaariumi liiga sinimustvalgeks ega soovinud selle järgi filmi teha. Ta tegi filmi produtsendi Kris Taska kirjutatud stsenaariumi järgi ja film tuli minu meelest välja hoopis enam sinimustvalge. Kas ehk seetõttu, et filmi tarmukaks konsultandiks oli Mart Laar?

Albert Kivikas on kirjutanud ka sootuks teistsuguseid, „Lendavate sigade“ ja ekspressionistlikeks nimetatud novellide kõrval sotsiaalseid ja ühiskonnakriitilisi teoseid, mille järgi otsustades saavad „Nimed marmortahvlil“ peategelase Ahase kõhklused hoopis enam mõistetavaks.

Et Kivikas kirjutas oma kõige kuulsamale romaanile veel kolm romaani järjeks, on huvitav tõsiasi – midagi sarnast on teinud mitmed kirjanikud maailmas vahelduva õnnestumise astmega. Mõned on sellise epopöa kohe alguses kavandanud, mõned on tõenäoliselt oma edukaima teose ärakasutamise mõttele tagantjärele tulnud.

Albert Kivikase eestimeelsuses pole mingit kahtlust, see avaldus piisavalt ka tema pagulusaastate kirjandusvälises tegevuses.