Читать книгу Asumi äär - Айзек Азимов - Страница 10

Trevize tundis ennast punastavat ja püüdis oma raevu kontrolli alla saada. Linnapea oli vanem naine, kel oma järgmisel sünnipäeval pidi täituma kuuskümmend kolm aastat. Trevize kõhkles, kas asuda ägedasse sõnelusse endast kaks korda vanema inimesega.

Pealegi oli linnapea poliitilistes sõdades kogenud ja teadis, et kui ta oma vastase juba alguses tasakaalust välja viib, on pool võitu käes. Siiski oli selleks taktikaks vaja publikut, kuid praegu polnud kedagi, kelle ees oma üleolekut näidata. Nad olid kahekesi.

Trevize ignoreeris linnapea sõnu ja üritas teda rahulikult silmitseda. Linnapea oli eakas naine, ta kandis sootuid riideid, mis olid juba kaks põlvkonda olnud üldlevinud. Need ei sobinud talle. Linnapea, Galaktika liider – kui sellel üldse liider saab olla – oli lihtne vana naine, keda oleks hõlpsasti võinud ka vanaks meheks pidada, kui tema raudhallid juuksed poleks olnud kuklasse seotud, vastupidiselt meestele, kelle juuksed olid tavaliselt lahti.

Trevize naeratas kütkestavalt. Kui tema tunduvalt vanem oponent oligi püüdnud sõnale „poiss” solvavat varjundit anda, olid selle „poisi” eeliseks nii noorus kui ka välimus, mida too ise väga hästi teadis.

Trevize sõnas: „See on tõsi. Olen kolmkümmend kaks, ja seega niiöelda poiss. Olen ka nõunik, seega juba ametilt mõtlematu. Esimene neist on paratamatu. Teise puhul võin vaid vabandada.”

„Kas te saate aru, mida te olete teinud? Ärge seiske seal ega teravmeelitsege. Istuge, pange oma mõistus tööle, kui suudate, ja vastake mulle arukalt.”

„Ma tean, mis ma olen teinud. Ma rääkisin tõtt, nii nagu mina seda näen.”

„Ja just täna üritate mulle sellise väljakutse esitada? Just täna, mil mu mõjuvõim lubas teid lihtsalt Nõukogu saalist välja visata ja arreteerida, ilma et keegi protesteeriks?”

„Nõukogu toibub ja protest esitatakse. Võibolla on see juba esitatud. Ja nüüd kuulatakse mind veelgi hoolikamalt, kuna mind niimoodi taga kiusati.”

„Keegi ei kuula teid, ja kui ma arvaksin, et jätkate seda, mida seni olete teinud, siis kohtleksin teid seaduse kogu karmusega kui reeturit.”

„Te peaksite kohtuistungi korraldama. Ma saaksin kõik välja öelda.”

„Ärge sellele küll lootke. Linnapeal on tohutud erivolitused, kuigi neid kasutatakse harva.”

„Ja mis alusel kuulutaksite välja eriolukorra?”

„Küll ma mingi põhjuse leian. Niipalju on mul leidlikkust järel küll, pealegi ei kardaks ma poliitilist riski võtta. Ärge pange mind proovile, noormees. Me kas jõuame siin kokkuleppele või pole te enam kunagi vaba. Te veedate oma ülejäänud elu vangistuses. Ma luban seda.”

Nad vaatasid teineteisele otsa: Branno hallid ja Trevize’i varjundirikkad pruunid silmad.

„Millisele kokkuleppele?” küsis Trevize.

„Ahaa. Te olete huvitatud. See on hea. Siis võime väitlemise asemel vestelda. Millised on teie vaated?”

„Te teate neid hästi. Kas te polegi siis nõunik Comporilt kõike juba välja urgitsenud?”

„Ma tahan seda teie suust kuulda, möödunud Seldoni kriisi valguses.”

„Hea küll, kui see on teie soov – proua linnapea!” (Ta oleks peaaegu öelnud „vanaproua”) „Seldoni ilmumine oli liiga täpne, võimatult täpne pärast viitsada aastat. See on minu teada kaheksas kord, kui ta on ilmunud. Mõnel korral ei kuulnud teda keegi. Vähemalt üks kord, Indbur III ajal, puudus sellel, mis ta rääkis, vähimgi seos tegelikkusega – kui ma ei eksi, oli see Muula ajal? Kuid kas ta on kunagi olnud nii täpne nagu täna?”

Trevize lubas endale põgusa naeratuse. „Iial varem, proua linnapea, niipalju kui meie arhiivid näitavad, pole Seldon suutnud olukorda nii täpselt, pisimate detailideni kirjeldada.”

„Te väidate siis, et Seldoni ilmumine, tema holograafiline kujutis on võltsitud; et Seldoni salvestusi valmistab keegi tänapäeval, näiteks mina; võibolla te arvate, et Seldonit kehastab näitleja?” uuris Branno.

„Pole võimatu, proua linnapea, kuid ma ei pea silmas seda. Tõde on palju hullem. Ma usun, et see on Seldoni kujutis, mida me näeme; ja et hetkeseisund vastab viissada aastat tagasi ennustatule. Rääkisin seda ka tollele teie mehele, Kodellile, kes mind salvestuses osavalt ära kasutas, nii et jäi mulje, et ma toetan täielikult mõtlemisvõimetute asumlaste ebausku.”

„Jah. Salvestust kasutakse, kui on vaja Asumile demonstreerida, et tegelikult pole te kunagi vastupidisel seisukohal olnud.”

Trevize laiutas käsi. „Aga ma ju olen. Seldoni Projekti pole olemas sellisel kujul, nagu meie usume, ehk juba viimased kaks sajandit. Ma olen seda aastaid kahtlustanud, kuid see, mis Ajakambris kaksteist tundi tagasi toimus, tõestas seda.”

„Sest Seldon oli liiga täpne?”

„Täpselt. Ärge naerge. See on lõplik tõestus.”

„Nagu näete, ma ei naera. Jätkake.”

„Kuidas sai ta nii täpne olla? Kaks sajandit tagasi oli Seldoni analüüs tollasest olukorrast täiesti vale. Asumi loomisest oli möödas kolmsada aastat ja ta pani mööda. Täiesti mööda!”

„Sellele andsite mõni hetk tagasi ise seletuse, nõunik. See oli nii Muula tõttu. Muul oli tohutute vaimsete võimetega mutant ning temaga ei saanud Projekt kuidagi arvestada.”

„Kuid ta oli sellegipoolest olemas. Seldoni Projekt oli rikutud. Muul ei valitsenud kaua ja tal polnud järglast. Asum võitis tagasi oma sõltumatuse ja võimu, aga kuidas sai Seldoni Projekt uuesti toimima hakata – pärast nii ulatuslikke murranguid?”

Branno oli sünge, tema vanad käed olid tugevasti kokku pigistatud. „Te ju teate vastust. Meie oleme üks kahest Asumist. Te olete ometi ajalooraamatuid lugenud.”

„Olen lugenud Arkady vanaema elulugu – ikkagi kohustuslik kirjandus – ja tema romaane. Olen lugenud ka ametlikku ajalugu Muulast ja ajast pärast teda. Ehk lubatakse mul nendes kahelda?”

„Mil moel?”

„Ametlikult pidime meie, Esimene Asum, säilitama täppisteadused ning neid edendama. Me pidime tegutsema avalikult ning meie areng pidi järgima – kas me teadsime seda või ei – Seldoni Projekti. Oli siiski ka Teine Asum, mis pidi säilitama ja arendama psühholoogiateadusi, sealhulgas psühhoajalugu, kuid selle olemasolu pidi olema saladus, ka meile. Teine Asum oli Projekti valvaja, nemad pidid Galaktika ajaloo voogusid suunama, kui need Projektis kirjeldatud sängist väljusid.”

„Te ju vastate iseendale,” tähendas linnapea. „Bayta Darell hävitas Muula, võimalik, et Teise Asumi kontrolli all olles, kuigi ta pojatütar väidab, et see polnud nii. Kahtlemata oli see siis Teine Asum, mis Galaktika ajalugu pärast Muula surma taas Projektiga vastavusse üritas viia ja sellega ka ilmselgelt toime tuli. – Nii et millest paganast teie räägite, nõunik?”

„Proua linnapea, kui Arkady Darelli seletustega tutvuda, siis selgub, et Teine Asum kahjustas kogu Seldoni Projekti, üritades Galaktika ajalugu õigetesse rööbastesse suunata, kuna nende endi olemasolu tuli ilmsiks. Meie, Esimene Asum, saime teada, et eksisteerib meie peegelkujutis, Teine Asum, ning ei suutnud elada teadmises, et meiega manipuleeritakse. Niisiis astusime samme, et Teine Asum üles leida ja see hävitada.”

Branno noogutas. „Ja see õnnestus meil, kui Arkady Darelli uskuda, kuid muidugi mitte enne, kui Teine Asum oli Galaktika ajaloo pärast Muula sekkumist jälle kindlalt rööbastele saanud. Seal on ta siiamaani.”

„Kas te suudate seda uskuda? Darelli seletuste kohaselt leiti Teine Asum ja selle liikmed kõrvaldati. See oli aastal 378 A.A., sada kakskümmend aastat tagasi. Niisiis oleme väidetavalt viis põlvkonda tegutsenud ilma Teise Asumi abita, kuid ometi nii täpses vastavuses Projektiga, et Seldoni kujutis praktiliselt kordas teie sõnu.”

„Seda võiks tõlgendada nii, et mina olen mõistnud vajadust tegutseda suure ettenägelikkusega.”

„Andestage mulle. Ma ei taha teie suurt ettenägelikkust kahtluse alla seada, kuid minu meelest on loomulikum seletus see, et Teist Asumit polegi hävitatud. Ta valitseb ikka veel meie üle. Ta manipuleerib meiega endiselt. – Ja selle pärast vastab meie olukord nii täpselt Seldoni Projektile.”