Читать книгу Asumi äär - Айзек Азимов - Страница 13

3. AJALOOLANE

9

Janov Pelorati juuksed olid valged ning nägu rahumeelsena üsna ilmetu. Ja rahumeelne ta enamasti oligi. Ta oli keskmist kasvu ja kaalu ning tema liigutused olid mõõdukad ja jutt läbimõeldud. Ta paistis oma viiekümne kahest eluaastast märksa vanem.

Pelorat polnud kunagi Terminuselt lahkunud, mis oli tema eriala arvestades väga haruldane. Ta polnud ka ise kindel, kas tema istuv eluviis oli tingitud kiindumusest ajaloosse või oli see kujunenud viimasest hoolimata.

Kiindumus oli alguse saanud üsna äkki, umbes viieteistkümne aasta vanuselt, kui talle haiguse ajal oli antud lugeda raamatut iidsetest legendidest. Raamatus räägiti korduvalt maailmast, mis oli üksik ja isoleeritud – maailmast, mis polnud oma isoleeritusest isegi teadlik, kuna puudus ettekujutus, et midagi muud on üldse olemas.

Haigus taandus kiirelt. Kahe päevaga oli ta raamatu kolm korda läbi lugenud ja haigevoodist väljas. Päev hiljem oli ta arvutiterminali juures, et uurida, kas Terminuse ülikooli raamatukogus leidub midagi sarnaste legendide kohta.

Just seda laadi legendid olid talle sestsaadik tegevust pakkunud. Ülikooli raamatukogu polnud just kõige parem allikas, kuid vanemaks saades avastas ta raamatukogudevahelise laenutuse võlud. Tal oli väljatrükke ka nii kaugete kohtade hüpersignaalidest nagu Ifnia.

Temast sai muinasajaloo professor, ja nüüd – kolmkümmend seitse aastat hiljem – alustas ta oma esimest puhkeaastat, mida oli taotlenud sooviga minna oma esimesele kosmosereisile, sõita Trantorile.

Pelorat teadis, kui kummaline see on, et Terminuse kodanik pole kunagi kosmoses käinud. Tema eesmärk ei olnud selle poolest tuntuks saada. Lihtsalt iga kord, kui oleks võinud reisile minna, sattus talle kätte mõni uus raamat, uurimus või analüüs. Ta lükkas kavandatud reisi edasi, kuni oli uue materjali läbi sõelunud, ja kui võimalik, siis lisanud veel mõne asjaolu, fakti, spekulatsiooni või kujutluse sellele tohutule lademele, mis tal juba oli kogunenud. Lõpuks kahetses ta ainult seda, et polnud käinud Trantoril.

Trantor oli Esimese Galaktikaimpeeriumi pealinn. Trantor oli Imperaatorite asupaigaks kaksteist aastatuhandet, ning enne seda oli ta olnud selle kõige tähtsama impeeriumieelse kuningriigi pealinn, mis vähehaaval vallutas või lihtsalt neelas teised kuningriigid ja moodustas Galaktikaimpeeriumi.

Trantor oli metallist linn, mis ümbritses tervet planeeti. Pelorat oli seda lugenud Gaal Domicki teostest, kes oli Hari Seldoni enda päevil Trantorit külastanud. Domicki raamat oli haruldane ning Pelorat oleks võinud oma eksemplari müüa summa eest, mis võrdus tema poole aastapalgaga. Üksnes mõtegi raamatust loobumisele tekitas ajaloolases õudu.

Loomulikult huvitas Peloratti Trantoril asuv Galaktikaraamatukogu, mis oli Impeeriumi aegadel (kui see oli Impeeriumiraamatukogu) galaktika suurim. Trantor oli suurima ja rahvarikkaima Impeeriumi pealinn, mida inimsugu oli näinud. Linn kattis kogu planeedi, seal elas ligi nelikümmend miljardit inimest ning sealsesse raamatukokku olid kogutud terve inimkonna loovad (ja vähemloovad) tööd, inimkonna teadmiste summa. Sealsed arvutisüsteemid olid nii keerukad, et neid suutsid kasutada üksnes eksperdid.

Mis kõige tähtsam, raamatukogu oli säilinud. Pelorati meelest oli see hämmastav. Kui Trantor ligi kaks ja pool sajandit tagasi langes ning sai kohutavalt kannatada rüüstamistes, mis tõid inimestele kaasa kirjeldamatut viletsust ja hukatust, jäi raamatukogu alles, kuna väidetavalt kaitsesid seda ülikooli õpilased, kasutades leidlikult väljatöötatud relvi. (Mõne meelest oli lugu üliõpilaste võitlusest siiski tõsine liialdus.)

Igatahes oli raamatukogu hävituse ajajärgu üle elanud. Ebling Mis töötas hävitatud maailma puutumatus raamatukogus, kui ta Teise Asumi peaaegu üles leidis (nagu räägib lugu, mida Asumi inimesed usuvad, kuid milles ajaloolased alati on kahelnud). Darellide kolm põlvkonda – Bayta, Toran ja Arkady – olid kõik korra ka Trantoril käinud. Ent Arkady ei käinud raamatukogus ja sellest ajast polnud raamatukogu Galaktika ajalukku jälge jätnud.

Ükski asumlane polnud viimase saja kahekümne aasta jooksul Trantoril käinud, kuid polnud põhjust arvata, et raamatukogu poleks säilinud. See, et ta ajalukku jälge polnud jätnud, oli selle kindlaim tõend. Raamatukogu hävimine oleks kindlasti tähelepanu äratanud.