Читать книгу Asumi äär - Айзек Азимов - Страница 5

„Loomulikult ei usu ma seda,” ütles Golan Trevize, seistes Seldoni Halli laiadel astmetel ja vaadates päikesepaistes sädelevat linna.

Terminus oli pehme kliimaga ja kõrge vee/maa suhtega planeet. Kliimakontrolli kasutuselevõtt oli planeedi veelgi mugavamaks ja Trevize’i arvates ka oluliselt igavamaks teinud.

„Ma ei usu seda üldse,” kordas ta ja naeratas. Ühtlased valged hambad särasid ta nooruslikus näos.

Tema kaaslane, Munn Li Compor, samuti nõunik, kes oli Terminuse traditsioonidest hoolimata võtnud endale keskmise nime, raputas murelikult pead. „Mida sa ei usu? Et päästsime linna?”

„Ei, seda ma usun. Me ju päästsime linna? Ja Seldon ennustas, et me linna päästame; ta ütles, et me talitame õigesti, kui linna päästame, ja et tema nägi seda kõike viissada aastat ette.”

Compor tasandas häält ja ütles poolsosinal: „Kuule, mul on ükskõik, kui sa minuga sellest räägid, kuna minu arvates on see ainult jutt, aga kui sa seda laialt kuulutama hakkad, ei taha mina sinu lähedal seista, kui välk sisse lööb. Ma pole kindel, kui täpselt see on sihitud.”

Trevize’i naeratus ei kadunud. „Mis on selles halba, kui öelda, et linn on päästetud? Ja et see saavutati ilma sõjata?”

„Polnud ju kellegagi sõdida,” ütles Compor. Ta juuksed olid võikollased ja silmad taevassinised ning ta oli alati suutnud vastu seista kiusatusele neid ebamoodsaid toone muuta.

„Oled sa kunagi kuulnud kodusõjast, Compor?” küsis Trevize. Ta oli pikk ja tal olid mustad, veidi lainjad juuksed ning käies oli tal kombeks torgata pöidlad pehme õlavöö vahele, mida ta alati kandis.

„Kodusõda pealinna asukoha pärast?”

„Vastuolu oli küllalt tõsine, et põhjustada Seldoni kriisi. See hävitas Hannise poliitilise karjääri ning aitas meid sinuga viimastel valimistel Nõukokku. Küsimus jäi rippuma ...” Trevize kõigutas kätt aeglaselt edasi-tagasi, kujutades tasakaalu otsivat kaalu.

Ta peatus trepil, ignoreerides teisi valitsuse liikmeid, meediat ja kõrgseltskonna tegelasi, kes olid endale muretsenud kutsed, et näha Seldoni tagasitulekut (või vähemalt tema kujutise tagasitulekut).

Nad läksid Seldoni heakskiidu paistel trepist alla, rääkides, naerdes ja võidurõõmutsedes, et kõik oli osutunud õigeks.

Trevize seisis paigal ja laskis rahvahulgal endast mööduda. Paar sammu edasi astunud, peatus ka Compor. Nende vahel oleks nagu nähtamatu nöör pingule tõmbunud. „Kas sa ei tulegi?” küsis ta.

„Pole ju kiiret. Nõukogu istung ei hakka enne, kui linnapea Branno on olukorrast oma tavalisel kindlal viisil, silphaaval kokkuvõtte teinud. Mul pole mingit kiiret järjekordset kaalukat kõnet kuulata. Vaata parem linna!”

„Ma näen seda. Ma nägin seda ka eile.”

„Jah, aga kas sa nägid seda ka viissada aastat tagasi, kui linn asutati?”

„Nelisada üheksakümmend kaheksa,” parandas Compor automaatselt. „Kahe aasta pärast peetakse viiesajandat juubelit ning linnapea Branno on ikka veel oma ametis, kui ei juhtu just midagi ettenägematut, mis loodetavasti on ebatõenäoline.”

„Loodetavasti,” ütles Trevize kuivalt. „Kuid mismoodi oli viissada aastat tagasi, kui linn asutati? Üks linn! Üks väike linn, kus elas vaid rühm inimesi, kes koostasid Entsüklopeediat, mis kunagi valmis ei saanud.”

„Sai küll.”

„Sa mõtled seda Galaktikaentsüklopeediat, mis meil praegu on? See pole sama, mida nemad koostasid. Meie entsüklopeedia on arvutis ja seda uuendatakse iga päev. Oled sa kunagi näinud lõpetamata originaali?”

„Sa mõtled Hardini muuseumis?”

„Salvor Hardini Alglätete Muuseumis. Räägime siis ka täisnimedega, kui sulle juba täpsed kuupäevad nii olulised on. Oled sa seda vaadanud?”

„Ei. Kas ma peaksin?”

„Ei, see pole seda väärt. Niisiis oli rühm entsüklopediste. Nad moodustasid linna tuuma, väikese linna planeedil, kus peaaegu puudusid metallid; see tiirles ümber päikese, mis oli ülejäänud Galaktikast isoleeritud, asus selle äärel, päris äärel. Ja nüüd, viissada aastat hiljem, oleme nagu aedlinn. Kogu planeet on üks suur park, ning metalli on nii palju, kui ainult tahame. Oleme kõige keskmes!”

„Mitte päriselt,” ütles Compor. „Me tiirleme endiselt ümber päikese, mis on muust Galaktikast isoleeritud. Oleme ikka veel täiesti Galaktika äärel.”

„Ah, sa ei mõtle, mida sa räägid. See oligi kogu Seldoni kriisi olemus. Me oleme rohkem kui vaid Terminuse planeet. Oleme Asum, meie haarmed ulatuvad üle kogu Galaktika, me valitseme Galaktikat selle äärelt. Me saame seda teha, kuna me oleme isoleeritud ainult asendilt, aga see ei lähe arvesse.”

„Hea küll. Olen nõus.” Compor oli ilmselt kaotanud huvi ja astus sammu allapoole. Nähtamatu nöör nende vahel pingestus veelgi.

Trevize sirutas käe välja, nagu üritaks ta kaaslast uuesti trepist üles tõmmata. „Kas sa siis ei mõista selle tähtsust, Compor? See on tohutu muutus, aga me ei ole sellega nõus. Oma südames tahame väikest Asumit, üheplaneedilist süsteemi nagu vanasti – raudsete kangelaste ja üllaste pühakute aegadel, mis on igaveseks kadunud.”

„Tule mõistusele!”

„Ma mõtlen seda tõsiselt. Vaata Seldoni Halli. Alguses, esimese kriisi ajal, Salvor Hardini päevil, oli selle asemel Aja Kamber, väike saal, kuhu ilmus Seldoni holograafiline kujutis. See oli kõik. Nüüd on siin hiiglaslik mausoleum, kuid kus on siin jõuväljaga ramp? Kaldtee? Gravilift? – Ei midagi, ainult need astmed, mida mööda me üles-alla käime, nagu seda oleks pidanud tegema Hardin. Kummalisel ja ootamatul kombel ripume me hirmunult mineviku küljes.”

Ta tegi käega laia žesti. „Kas kuskil on näha mõnda metallstruktuuri? Mitte ühtegi. See ei sobikski siia, kuna Salvor Hardini ajal polnud planeedil peaaegu üldse metalli ja ka import oli tühine. Me kasutasime selle värgi ehitamiseks vanadusest roosat plastmassi, nii et külalised teistelt planeetidelt võiksid seda näha ja öelda: „Galaktika! Milline armas vana plastik!” Ma räägin sulle, Compor, see kõik on pettus.”

„Seda sa siis ei usu? Seldoni Halli?”

„Ega ka seda, mis seal sees on,” sosistas Trevize ärritatult. „Ma ei arva, et oleks vaja siin universumi äärel redutada üksnes sellepärast, et nii tegid meie esivanemad. Ma arvan, et peaksime minema mujale, kõige toimuva keskele.”

„Kuid Seldon ütleb, et sa eksid. Seldoni Projekt töötab, nagu peab.”

„Ma tean, ma tean. Ja iga Terminuse last kasvatatakse uskuma, et Hari Seldon töötas välja Projekti ja nägi kõike viis sajandit ette, ta rajas Asumi, suutes ette näha teatud kriise, ja kriiside saabumisel ilmub tema holograafiline kujutis ning räägib meile niipalju kui vaja, et elada järgmise kriisini, juhatades meid nii läbi tuhande aasta, kuni me lõpuks võime ehitada Teise ja Suurema Galaktikaimpeeriumi selle jõuetu struktuuri varemetele, mis viis sajandit tagasi lagunema hakkas ja kaks sajandit tagasi lõplikult hävis.”

„Miks sa seda kõike mulle räägid, Golan?”

„Sest ma tahan öelda, et see on pettus. See kõik on pettus. Või kui see alguses ei olnud, siis on ta seda nüüd. Me ei ole iseenda peremehed. Mitte meie pole need, kes Projekti järgivad.”

Compor vaatas Golanit uurivalt. „Sa oled seda ennegi rääkinud, kuid ma olen alati mõelnud, et sa räägid selliseid naeruväärseid asju ainult selleks, et mind ärritada. Aga Galaktika nimel, mulle tundub, et sa mõtled seda tõsiselt.”

„Loomulikult mõtlen ma seda tõsiselt!”

„Sa ei saa seda ometi tõsiselt mõelda. Sa kas teed minu kulul nalja või oled aru kaotanud.”

„Ei kumbagi. Mitte kumbagi,” ütles Trevize vaiksemalt, pistes pöidlad vöö vahele, justkui poleks tal enam oma veendumuste väljendamiseks vaja kätega vehkida. „Möönan, et kahtlesin selles varemgi, kuid see oli üksnes intuitsioon. Tänahommikune farss tegi mulle äkki kõik väga selgeks, ja mina omakorda kavatsen selle selgeks teha Nõukogule.”

„Sa oledki hull!” ütles Compor.

„Hea küll, tule minuga kaasa ja kuula.”

Nad läksid koos trepist alla. Nad olid viimased – kõik teised olid juba läinud. Ja kui Trevize oli veidi ettepoole jõudnud, heitis Compor tema poole hääletult: „Loll!”