Читать книгу Asumi äär - Айзек Азимов - Страница 11

Kui see väide linnapead šokeeris, siis ei näidanud ta seda igatahes välja.

Kell oli üks öösel ja ta tahtis asja ruttu lõpule viia, kuid ta ei saanud kiirustada. Noormees tuli õnge püüda, kuid ritva ei tohtinud katki tõmmata. Linnapea ei tahtnud niisama vabaneda mehest, kellest oleks võinud ka kasu tõusta.

„Kas tõesti?” päris ta. „Kas te ütlete siis, et Arkady jutustus Kalgani sõjast ja Teise Asumi hävingust pole õige? Et see on väljamõeldis? Mäng? Vale?”

Trevize raputas pead. „Ei pruugi olla. Mitte selles pole asi. Oletame, et Arkady jutt vastas tõele, niipalju kui tema teadis. Oletame, et kõik leidis aset nii, nagu Arkady ütles; et avastati Teise Asumi asukoht ja kõik hävitati. Ent kuidas me saame väita, et tapsime viimseni kõik Teise Asumi liikmed? Nad tegutsesid kogu Galaktikas. Nad ei mõjutanud ju ainult Terminuse või Asumi ajalugu. Nende plaanid hõlmasid kaugelt rohkem kui meie pealinn või isegi terve Asum. Kindlasti oli Teise Asumi liikmeid, kes olid tuhandete parsekite kaugusel või kaugemalgi. Kas on tõenäoline, et tabasime nad kõik?

Ja kui ei tabanud, kas võime siis väita, et oleme võitnud? Kas oleks seda öelnud omal ajal Muul? Ta vallutas Terminuse ning koos sellega kõik maailmad, mida Terminus kontrollis – kuid iseseisvad kaubandusmaailmad pidasid vastu. Ta vallutas ka kaubandusmaailmad – kuid vabaks jäid kolm põgenikku: Ebling Mis, Bayta Darell ja tema mees. Ta hoidis mõlemat meest oma kontrolli all – ainsana pääses Bayta. Seda tegi ta tundelisusest, kui Arkady romantikat uskuda. Ja sellest piisas. Arkady seletuste kohaselt jäi vaid ühele inimesele – Baytale – vaba tahe, ja just tema tegutsemise tõttu ei suutnud Muul leida Teist Asumit ja pidi kaotama.

Üks inimene jäi vabaks, ning kõik oli kaotatud! Nii oluline on üksainus inimene, vaatamata kõikidele legendidele, mis ümbritsevad Seldoni Projekti ja ütlevad, et üks indiviid ei tähenda midagi, loevad rahvahulgad.

Ja kui jäi alles mitte üks, vaid mitu tosinat Teise Asumi inimest – mis on väga tõenäoline – mis siis saab? Kas nad ei koguneks uuesti, ei taastaks oma varandust, oma positsiooni, kas nad ei värbaks ega koolitaks uusi liikmeid, et teha meist taas kõigest etturid?”

„Kas te usute seda?” küsis Branno tõsiselt.

„Ma olen selles kindel.”

„Aga öelge mulle, nõunik, miks nad peaksid? Miks peaksid nende armetud riismed täitma ülesandeid, mis on kõigile vastukarva? Miks peaksid nad juhtima Galaktikat Teise Galaktikaimpeeriumi loomise poole? Ja kui see väike hulk soovibki oma eesmärki saavutada, miks peaksime meie sellest hoolima? Miks mitte leppida Projekti kulgemisega ja olla tänulik, et keegi vaatab meie järele, et me kõrvale ei kalduks või teed ei kaotaks?”

Trevize hõõrus silmi. Vaatamata oma noorusele paistis ta kahest toasviibijast väsinum. Ta vaatas linnapeale otsaja lausus: „Ma ei suuda teid uskuda. Kas teile on tõesti jäänud mulje, et Teine Asum teeb seda meie pärast? Et nad on mingid idealistid? Kas siis teie poliitiline kogemus – võimu ja manipulatsiooni praktika – ei ütle teile, et nad teevad seda enda pärast?

Meie oleme teravik. Meie oleme mootor, jõuallikas. Meie töötame, valame higi, verd ja pisaraid. Nemad üksnes juhivad – reguleerivad siin mõnd võimendit, vajutavad seal mõnele lülitile – kergelt ja ise millegagi riskimata. Ja kui kõik on valmis, pärast tuhandet aastat rügamist ja pingutamist, oleme meie üles ehitanud Teise Galaktikaimpeeriumi, mille valitsevaks eliidiks saavad Teise Asumi inimesed.”

Branno küsis: „Kas te tahate siis Teise Asumi elimineerida? Läbinud pool teed Teise Impeeriumini, tahate võtta sellise riski – viia ülesande üksi lõpule ning hakata ise valitsevaks eliidiks. On see nii?”

„Muidugi! Muidugi! Ka teie peaksite seda tahtma. Meie ei ela nii kaua, et seda näha, kuid teil on lapselapsed ja võibolla ühel päeval ka minul, ning neil omakorda saavad olema lapselapsed, ja nii edasi. Ma tahan, et nemad naudiksid meie töö vilju, näeksid meid kui kõige loojaid ja ülistaksid meie saavutusi. Ma ei taha, et see langeks Seldoni salakavala plaani ohvriks. Seldon pole minu kangelane. Ma ütlen, ta on suuremaks ohuks kui Muul, kui me tema Projekti täituda laseme. Galaktika nimel, ma soovin, et Muul oleks Projekti rikkunud – igaveseks. Me oleksime selle üle elanud. Ta oli ainulaadne ja vägagi surelik. Teine Asum paistab olevat surematu.”

„Aga te tahaksite Teist Asumit hävitada?”

„Kui ma ainult teaksin, kuidas!”

„Kuna te seda ei tea, kas te ei pea siis üsna tõenäoliseks, et hoopis nemad hävitavad teid?”

Trevize näis põlglik. „Ma olen vahel mõelnud, et teie olete nende kontrolli all. Teie täpne oletus selle kohta, mida Seldoni kujutis räägib, ja kohtlemine, mis mulle seejärel osaks sai, võis kõik tuleneda Teisest Asumist. Võibolla pole te muud kui kõigest kest Teise Asumi ümber.”

„Miks te siis mulle seda kõike rääkisite?”

„Kui te olete Teise Asumi kontrolli all, siis olen ma igal juhul kadunud, ja natuke viha võib ju välja elada – kuigi tegelikult mängin ma selle peale, et te pole nende kontrolli all ning lihtsalt ei tea, mida teete.”

„Selle mängu te igatahes võidate. Mind ei kontrolli keegi peale minu enda. Ometigi, kuidas te saate olla kindel, et ma räägin tõtt? Kui ma oleksin Teise Asumi kontrolli all, kas ma tunnistaksin seda? Kas ma üldse teaksin seda?

Sellistest küsimustest pole kasu. Ma usun, et ma pole nende kontrolli all, ja ka teil pole muud võimalust kui seda uskuda. Aga mõelge sellele, et kui Teine Asum on olemas, siis on nende suurim soov, et keegi Galaktikas ei teaks, et nad eksisteerivad. Seldoni Projekt töötab ainult siis, kui etturid – meie – ei mõista, kuidas plaan töötab ja kuidas meiega manipuleeritakse. Teine Asum hävitati Muula ajal just seepärast, et Muul juhtis Asumi tähelepanu Teisele Asumile. – Või peaksin ma ütlema peaaegu hävitati, nõunik?

Sellest võime tuletada kaks järeldust. Esiteks, on mõistlik oletada, et jõhkralt sekkuvad nad nii harva kui võimalik. Ning et meid kõiki oleks võimatu kontrollida. Ka Teise Asumi võimul, kui see eksisteerib, peavad olema piirid. Kontrollida mõningaid ja lasta teistel seda aimata moonutaks Projekti. Seega võime järeldada, et nende sekkumine on nii harv, peen ja kaudne kui võimalik – seega pole mina kontrolli all. Ja ka teie mitte.”

Trevize kostis: „Esimese järeldusega ma võibolla nõustuksin, kuna ma tahaksin ise nii mõelda. Milline on teine järeldus?”

„Teine järeldus on veel lihtsam ja paratamatum. Kui Teine Asum eksisteerib ja soovib seda fakti saladuses hoida, siis on üks asi kindel. Igaüks, kes usub, et Teine Asum eksisteerib, ja sellest räägib, seda tervele Galaktikale kuulutab, peab mingil märkamatul moel kaduma, olemast lakkama, igaveseks. Kas te nõustuksite selle järeldusega?”

„Seepärast siis võtsitegi mind vahi alla, proua linnapea? Et mind Teise Asumi eest kaitsta?” uuris Trevize.

„Mõnes mõttes küll. Teatud määral. Liono Kodelli hoolikas salvestus jääb avalikustamata mitte ainult sellepärast, et Terminuse ja Asumi kodanikke teie tobedast jutust säästa, vaid ka seepärast, et Teist Asumit rahustada. Kui see on olemas, ei taha ma, et teie nende huviorbiiti satuksite.”

„Mõelda vaid,” ütles Trevize sügava irooniaga. „Kõik minu pärast? Kas minu armsate pruunide silmade pärast?”

Branno liigutas end ja hakkas siis äkki vaikselt naerma. „Ma pole nii vana, nõunik,” tähendas ta, „et mitte märgata teie armsaid pruune silmi, ja kolmkümmend aastat tagasi poleks muid põhjusi vaja olnudki. Kuid praegu ei liigutaks ma end millimeetritki, et neid või teid tervenisti päästa, kui asi oleks ainult silmades. Aga kui teie satute Teise Asumi huviorbiiti, ei pruugi te ainsaks jääda. Kaalul võib olla minu ja paljude teiste elu, kes on teist märksa intelligentsemad ja väärtuslikumad, ning kõik plaanid, mida me oleme teinud.”

„Ohoo? Kas te siis usute, et Teine Asum on olemas, kui nende võimalikku reaktsiooni nii hoolega kaalute?”

Branno raksas rusika lauale. „Muidugi ma arvan seda, te viimane lollpea! Kui ma ei teaks, et Teine Asum on olemas, ja kui ma ei võitleks nendega nii ägedalt ja tõhusalt, kui suudan, kas mulle läheks siis korda, mida teie sellest kõigest räägite? Kui Teine Asum ei eksisteeriks, kas oleks siis oluline, mida teie tema kohta kuulutate? Ma olen juba kuid tahtnud teil suud kinni panna, enne kui te asja avalikuks teete, kuid mul polnud piisavalt poliitilist jõudu, et nõunikuga karmikäeliselt ümber käia. Seldoni ilmumine jättis minust hea mulje ja andis mulle selle jõu – kuigi ainult ajutiselt –, ja just samal hetkel tegite teie asja avalikuks. Ma tegutsesin kiirelt, ja nüüd lasen ma teid vähimagi süümepiinata ja mikrosekunditki kõhklemata hukata – kui te täpselt nii ei tee, nagu ma teile ütlen.

Kogu meie vestlusel, mis toimub tunnil, mil ma parema meelega oleksin voodis ja magaksin, on olnud ainult üks eesmärk – panna teid uskuma seda, mida ma nüüd ütlen. Tahan, et te teaksite, et Teise Asumi probleem, mida ma teil kirjeldada lasin, on piisavalt tõsine põhjus, et ka ilma kohtuistungita teie ajutegevus osaliselt seisata.”

Trevize hakkas oma kohalt tõusma.

„Ärge liigutage,” sõnas Branno, „olen tõesti kõigest vana naine, nagu te praegu kahtlemata mõtlete, kuid enne kui te mind puudutadagi jõuaksite, oleksite surnud. Minu alluvad jälgivad meid, te rumal noormees.”

Trevize istus. Ta ütles, kerge värin hääles: „Teie jutt pole loogiline. Kui te usuksite, et Teine Asum eksisteerib, ei räägiks te sellest nii vabalt. Te ei seaks ennast niimoodi ohtu, nagu mina end teie väitel olen seadnud.”

„Ehk saate siis aru, et mina olen palju selgema mõtlemisega kui teie. Teisisõnu, teie usute, et Teine Asum on olemas, aga räägite sellest avalikult, kuna olete rumal. Mina usun samuti, et see on olemas, kuid avalikult räägin sellest ainult põhjusel, et olen tarvitusele võtnud ettevaatusabinõud. Kuna paistab, et olete Arkady lugusid hoolega lugenud, siis ehk mäletate, kuidas ta rääkis, et tema isa olevat leiutanud aparaadi, mida tema nimetas „mentaalse häirevälja seadmeks”. See töötab kilbina mentaalse jõu vastu, mida Teine Asum kasutab. Nimetatud seade on olemas ning seda on suurima saladuskatte all ka täiustatud. See maja on hetkel nende piilumise eest üsnagi hästi kaitstud. Kui te sellest aru saate, siis lubage mul öelda, mida teil nüüd teha tuleb.”

„Mida siis?”

„Teil tuleb välja uurida, kas see, mida me teiega mõtleme, on tõsi. Teil tuleb välja selgitada, kas Teine Asum on olemas, ja kui on, siis kus. See tähendab, et te peate Terminuselt lahkuma – kuhu, ma ei tea –, kuigi lõpuks võib selguda, et Teine Asum on meie endi keskel nagu Arkady päevil. See tähendab, et te ei naase enne, kui teil on meile midagi rääkida; ja kui teil pole meile midagi rääkida, siis ei tule te kunagi tagasi, ja Terminusel on üks loll vähem.”

Trevize tabas end kogelemast. „Terminuse nimel, kuidas saan ma neid otsida, ilma et nemad sellest aru saaksid? Nad lihtsalt korraldavad minu surma ja teie ei saa sellest põrmugi targemaks.”

„Siis ärge otsige neid, te naiivne laps. Otsige midagi muud, kõigest südamest ja kogu mõistusega, ja kui te selle käigus satute neile peale, kuna nad pole vaevunud teile tähelepanu pöörama, siis on hästi! Sel juhul võite oma informatsiooni meile kaitstud ja kodeeritud hüperlainel edastada ja vaevatasuna koju naasta.”

„Arvatavasti on teil valmis mõeldud, mida ma otsima peaksin.”

„Jah, loomulikult. Kas tunnete Janov Peloratti?”

„Pole temast kunagi kuulnud.”

„Kohtute temaga homme. Tema ütleb teile, mida te otsite, ja te lahkute meie kõige moodsama laevaga. Ainult teie kaks, kuna juba kaks inimest on küllalt suur risk. Ja proovige te ilma meile vajaliku informatsioonita tagasi tulla – teid hävitatakse juba parseki kaugusel Terminusest. Kõik. Vestlus on lõppenud.”

Branno tõusis, vaatas oma paljaid käsi ja tõmbas aeglaselt kindad kätte. Ta astus ukse poole, kust sisenes kaks relvastatud valvurit. Nad andsid talle teed. Uksel pööras ta ringi ja ütles: „Väljas on veel valvureid. Ärge tehke midagi, mis neid häiriks, või vabastate meid kõiki oma eksistentsi vaevast.”

„Siis kaotate ka kasu, mis minust võib tõusta,” suutis Trevize muretult öelda.

„Eks riskime siis sellega,” sõnas Branno rõõmutu naeratusega.