Читать книгу Asumi äär - Айзек Азимов - Страница 9

Branno oli väsinult mõeldes oodanud terve tunni. Sisuliselt oli ta süüdi sissemurdmises. Enamgi veel, ta oli rikkunud nõuniku konstitutsioonilisi õigusi. Rangete seaduste alusel, mille järgi linnapead juba kaks sajandit – Indbur III ja Muula päevist – vastutust kandsid, võis talle süüdistuse esitada.

Kuid sellel päeval, nende kahekümne nelja tunni jooksul, oli õige kõik, mis ta tegi.

Aga see läheb mööda. Ta niheles rahutult.

Esimesed kaks sajandit olid vähemalt tagasivaates Asumi kuldne aeg, kangelaslik ajastu, välja arvatud ehk neile õnnetutele, kes sellel ebakindlal ajal elasid. Salvor Hardin ja Hober Mallow olid kaks suurt kangelast, kes tõsteti pooljumaluse ausse, peaaegu Hari Seldoni võrreldamatu isiku kõrvale. Need kolm meest olid kolmjalg, millele kõik Asumi legendid (ja ka ajalugu) toetusid.

Siiski oli Asum neil päevil tühine maailm, kasina mõjuga nelja kuningriigi üle ja vaid hämara arusaamisega sellest, kui laia haardega oli Seldoni Projekti hoolitsev käsi, mis neid ka võimsa Galaktikaimpeeriumi jäänuste eest kaitses.

Mida suuremaks kasvas Asum poliitilise ja kaubandusliku üksusena, seda tähtsusetumad tundusid tema valitsejad ja võitlejad. Lathan Devers oli peaaegu unustatud. Kui temast veel midagi mäletati, siis üksnes ta traagilist surma kaevanduseorjana, mitte tarbetut, kuid edukat võitlust Bel Riose’i vastu.

Ka Bel Riose, Asumi vastastest üllaim, oli sama hästi kui unustatud, kuna ta jäi Muula varju, kes ainsana vaenlastest oli lõhkunud Seldoni Projekti ning võitnud ja valitsenud Asumit. Tema üksi oli suur vaenlane – õigupoolest viimane suurtest.

Vähesed mäletasid, et lõpuks võitis Muula üks inimene, naine nimega Bayta Darell, ning selle võidu saavutas ta kellegi abita, isegi Seldoni Projekti toetuseta. Peaaegu unustatud oli seegi, et tema poeg ja pojatütar, Toran ja Arkady Darell, olid löönud Teist Asumit, jättes valitsema Asumi, Esimese Asumi.

Need hilisemad võitlejad polnud enam kangelased. Ajad olid muutunud liiga tähendusrikkaks, et kangelasi mitte tavasurelikeks kahandada. Ka Arkady kirjutatud vanaema elulugu tegi tollest kangelanna asemel romantilise tegelaskuju.

Ja sellest ajast peale pole kangelasi olnud – isegi romantilisi tegelaskujusid mitte. Kalgani sõda oli viimane suur vägivallapurse, millesse Asum sattus, ja seegi oli väike konflikt. Peaaegu kaks sajandit rahu. Sada kakskümmend aastat, ilma et ükski laev oleks kriimustadagi saanud.

Rahu oli hea – Branno ei eitanud seda – ning kasulik. Asum ei olnud veel loonud Teist Galaktikaimpeeriumi – töö oli Seldoni Projekti järgi alles poole peal, kuid kolmandik Galaktika hajutatud poliitilistest üksustest oli Asumi Föderatsiooni majanduslikus haardes, ja mida Asum ei kontrollinud, seda ta mõjutas. Oli vähe kohti, kus sõnadele „ma olen Asumist” ei vastatud lugupidamisega. Mitte keegi miljonites asustatud maailmades polnud nii kõrgelt austatud kui Terminuse linnapea.

Tema tiitel oli jäänud muutumatuks. See pärines viie sajandi tagant, kui linnapea valitses üksikut, väikest, peaaegu unustatud linna üksikul planeedil tsivilisatsiooni ääremaal, kuid kellelgi polnud vähimatki kavatsust seda muuta, lisada tiitlile midagi kõlavamat. Ainult unustusse vajuv Impeeriumi Majesteedi tiitel suutis tekitada võrdväärset aukartust.

– Välja arvatud Terminusel, kus linnapea võim oli hoolikalt piiritletud. Mälestus Indburitest polnud veel kustunud. Unustamatu polnud mitte nende türannia, vaid see, et nad kaotasid Muulale.

Ja siin ta oli, Harla Branno, tugevaim valitseja pärast Muula surma (ta teadis seda ka ise), ja alles viies naine selles ametis. Täna oli ta suutnud oma võimu avalikult kasutada.

Ta oli võidelnud selle eest, mis tema arusaamist mööda oli õige ja mis pidi teoks saama, nende vastu, kes visalt püüdlesid Galaktika Keskme suunas, Impeeriumi võimu aura poole – ja ta oli võitnud.

Veel mitte, oli ta öelnud. Veel mitte! Liiga varajane hüpe Keskmesse tooks ühel või teisel põhjusel kaasa kaotuse. Ja Seldon oli ilmunud ja tema seisukohti toetanud, kasutades peaaegu neidsamu sõnu.

Mõneks ajaks tegi see ta kogu Asumi silmis sama targaks kui Seldon ise. Ent ta teadis, et see hetk võib mööduda, ununeda.

Ja see noor mees oli julgenud esitada talle väljakutse just sellel päeval.

Ja tal tohtis veel õigus olla.

Selles peituski oht. Mehel oli õigus. Ja see võis hävitada kogu Asumi!

Ja nüüd kohtusid nad näost näkku.

Ta küsis kurvalt: „Kas te ei oleks saanud minuga eraviisiliselt vestlema tulla? Kas te pidite seda Nõukogu saalis kõigile kuulutama – oma idiootlikust soovist mind lolliks teha? Millega te, mõtlematu poiss, küll hakkama olete saanud?”