Читать книгу Asumi äär - Айзек Азимов - Страница 8

Alles keskööl tulid Trevize’ile järele kaks valvurit, et viia ta ära sellest Turvateenistuse peakorteri toast, mis – nagu Trevize möönma pidi – oli luksuslik. Luksuslik, kuid lukustatud. Vangikong.

Trevize’il oli olnud neli tundi aega endas kahtlemiseks, enamiku sellest veetis ta rahutult edasi-tagasi sammudes.

Miks ta oli Comporit usaldanud?

Kuid miks ei? Compor oli kõigega nii ilmselt nõus olnud. – Ei, seda mitte. Teda oli olnud nii kerge väideldes veenda. – Ei, ka seda mitte. Ta tundus nii rumal, nii kergesti mõjutatav, nii selgelt puudusid tal oma mõistus ja arvamus, et Trevize oli heameelega teda peeglina kasutanud. Compori abil oli Trevize oma mõtetes täiust ja korda loonud. Compor oli olnud kasulik ning Trevize oli teda usaldanud vaid seetõttu, et nii oli talle mugav.

Kuid praegu oli mõttetu arutleda, kas ta oleks pidanud Comporit läbi nägema. Ta oleks pidanud juhinduma lihtsast üldistusest: ära usalda mitte kedagi.

Kuid kas sai elada terve elu kedagi usaldamata?

Ilmselt ei jäänud muud üle.

Ja kes oleks arvanud, et Brannol on jultumust nõunik Nõukogust välja heita – ja et keegi teistest nõunikest ei üritagi kolleegi kaitseks välja astuda? Kuigi nad olid Trevize’i seisukohtadele vastu; kuigi nad oleksid nõustunud viimse verepiisa peale kihla vedama, et Brannol on õigus, oleksid nad siiski pidanud juba põhimõtte pärast oma õiguste säärasesse rikkumisse sekkuma. Pronks-Branno, nagu teda vahel kutsuti, oli tõesti tegutsenud metalse järjekindlusega ...

Kui ainult Branno ise polnud juba haardes ...

Ei! See on ju paranoia!

Kuid siiski ...

Trevize’i mõtted keerlesid ettevaatlikult selle võimaluse ümber ning ta ei olnud sellest kasutult korduvast mõttest veel vabanenud, kui sisse astus kaks valvurit.

„Te tulete meiega, nõunik,” ütles valvuritest vanem tundetu tõsidusega. Aumärkide järgi oli ta leitnant. Tema paremal põsel oli väike arm ning ta paistis väsinud, nagu oleks ta seda tööd juba liiga kaua teinud, aga vähe saavutanud – mida oli ka oodata sõdurist, kelle rahvas pole üle sajandi sõdinud.

Trevize ei liigutanud. „Teie nimi, leitnant?”

„Olen leitnant Evander Sopellor, nõunik.”

„Te mõistate, et rikute seadust, leitnant Sopellor. Te ei saa nõunikku arreteerida.”

„Meil on otsene käsk, härra,” ütles leitnant.

„See ei tähenda midagi. Teile ei saa anda käsku nõuniku vahistamiseks. Peaksite mõistma, et lähete selle eest sõjakohtu alla.”

„Teid ei vahistata, nõunik,” sõnas leitnant.

„Järelikult ei pea ma teiega kaasa tulema?”

„Meil on käsk teid koju saata.”

„Oskan sinna ka ise minna.”

„Ja teid teel kaitsta.”

„Mille eest? – Või kelle eest?”

„Rahvahulga eest, mis võib koguneda.”

„Keskööl?”

„Sellepärast keskööni ootasimegi, härra. – Ja nüüd, teie enda huvides, härra, peame paluma, et te meiega kaasa tuleksite. Lubage tähendada, mitte ähvardusena, vaid lihtsalt teadmiseks, et vajadusel on meil volitus kasutada jõudu.”

Trevize oli teadlik neuropiitsadest, millega mehed olid relvastatud. Ta tõusis, üritades väärikust säilitada. „Mingem siis koju. – Või selgub, et viite mind hoopis vanglasse?”

„Me pole saanud käsku teile valetada, härra,” vastas leitnant omakorda uhkusega. Trevize’ile sai selgeks, et tema ees on professionaal, kes valetaks üksnes otsese käsu korral, ja ka siis reedaksid seda ta ilme ja hääletoon.

„Palun teilt vabandust, leitnant,” ütles Trevize. „Ma ei soovinud mõista anda, et kahtlen teie sõnas.”

Väljas ootas neid pinnasõiduk. Tänav oli tühi ning ühestki inimesest – rääkimata rahvahulgast – polnud jälgegi, kuid leitnant polnud valetanud. Ta polnud öelnud, et väljas on rahvahulk, või et see sinna koguneb. Ta ütles „rahvahulk, mis võib koguneda”. Ta ütles „võib”.

Leitnant oli hoolega jälginud, et Trevize jääks tema ja sõiduki vahele. Trevize ei oleks saanud lahti rabelda ja põgeneda. Leitnant astus tema järel sõidukisse ning istus tema kõrvale tagaistmele.

Sõiduk hakkas liikuma.

„Ja kodus võin ma juba teha, mida ise soovin, näiteks lahkuda?” küsis Trevize.

„Meil pole käsku teid kuidagi takistada, Nõunik, välja arvatud sedavõrd, kuivõrd on vajalik teie kaitsmiseks.”

„Sedavõrd? Mida see tähendab?”

„Olen saanud käsu teile öelda, et kui olete koju jõudnud, ei tohi te sealt lahkuda. Tänavad pole teile turvalised ning mina vastutan teie julgeoleku eest.”

„See tähendab, et ma olen koduarestis.”

„Ma pole jurist, nõunik. Ma ei tea, mida te silmas peate.”

Leitnant vaatas otse ette, kuid tema küünarnukk oli Trevize’i vastas. Trevize ei oleks saanud liigutada, ilma et leitnant oleks seda märganud.

Sõiduk peatus Trevize’i väikse maja ees Flexneri eeslinnas. Hetkel polnud tal elukaaslast – Flavella oli tüdinud korrapäratust elust, mida Trevize’i nõuniku-staatus põhjustas –, seega ei arvanud ta, et keegi võiks teda oodata.

„Kas astun nüüd välja?” küsis Trevize.

„Kõigepealt väljun mina, nõunik. Siis saadame teid sisse.”

„Minu julgeoleku huvides?”

„Jah, härra.”

Majaukse juures ootas kaks valvurit. Öövalgustus põles, kuid aknad olid läbipaistmatuks lülitatud ning välja polnud valgust näha.

Hetkeks oli ta säärase sissetungi üle nördinud, kuid vabanes tundest mõttelise õlakehitusega. Kui Nõukogu ei suutnud teda kaitsta Nõukogu Saalis, polnud ka ta kodu tema kindlus.

„Palju teid siin kokku on?” küsis Trevize, „Terve rügement?”

„Ei, nõunik,” kostis vali ja kindel hääl. „Vaid üks inimene peale nende, keda te näete, ja ma olen teid kaua oodanud.”

Harla Branno, Terminuse linnapea, seisis elutoa uksel. „Kas te ei arva, et meil oleks aeg vestelda?”

Trevize vaatas teda ainiti. „Kõik see mõttetu ...”

Kuid Branno ütles vaikse jõulise häälega: „Tasa, nõunik. – Ja teie neli, välja. Välja! – Siin on kõik korras.”

Neli valvurit andsid au ja pöördusid kannal ringi. Trevize ja Branno jäid kahekesi.