Читать книгу Asumi äär - Айзек Азимов - Страница 7

Liono Kodell oli olnud turvateenistuse ülem kogu linnapea Branno ametiaja. Tal oli kombeks öelda, et tema töö pole just kaelamurdev, kuid kas ta ka tõtt rääkis, polnud võimalik aru saada. Ta ei näinud valetaja moodi välja, kuid see ei pruukinud midagi tähendada.

Ta nägi välja muretu ja sõbralik, mis võis tema töö jaoks päris sobiv olla. Ta oli keskmisest tublisti lühem ja tüsedam ning tal olid tihedad vuntsid (Terminuse kodanike hulgas väga haruldane), mis olid pigem valged kui hallid; säravad pruunid silmad ja iseloomulik värviline rinnatasku ühetoonilisel kombinesoonil.

Ta ütles: „Istuge, Trevize. Säilitagem sõbralikkus, kui vähegi võimalik.”

„Sõbralikkus? Reeturiga?” Trevize surus pöidlad vöö vahele ja jäi seisma.

„Väidetava reeturiga. Me pole veel jõudnud nii kaugele, et süüdistus – isegi kui selle esitab linnapea – võrduks süüdimõistmisega. Ma loodan, et seda ka kunagi ei juhtu. Minu ülesanne on teie süütust tõestada, kui ma seda suudan. Ma teeksin seda hea meelega praegu, enne kui keegi on märgatavat kahju kandnud – välja arvatud ehk teie uhkus –, selle asemel et viia läbi avalikku kohtuistungit. Ma loodan, et te nõustute minuga.”

Trevize ei andnud järele. Ta lausus: „Jätkem meelitused. Teie ülesandeks on mind kohelda, nagu oleksin ma reetur. Kuid ma ei ole ja mulle on vastumeelt seda teie meeleheaks tõendada. Miks ei peaks hoopis teie minu soovil oma lojaalsust tõestama?”

„Põhimõtteliselt küll. Kurb tõde on aga selline, et võim on minu, mitte teie poolel. Seetõttu on küsimuste esitamine minu, mitte teie eesõigus. Kui minu suhtes tekiks kahtlus ebalojaalsuses või reetmises, asendataks mind ilmselt, ja mulle esitaks küsimusi keegi teine, kes loodetavasti ei kohtleks mind sugugi halvemini, kui mina kavatsen kohelda teid.”

„Ja kuidas te kavatsete mind kohelda?”

„Nagu sõpra ja endaga võrdset, kui teie minusse samuti suhtute.”

„Kas teen teile ka joogi välja?” küsis Trevize mõrult.

„Võibolla hiljem, kuid praegu palun istuge. Ma palun seda kui sõber.”

Trevize kõhkles hetke ja istus siis. Igasugune edasine vastupanu tundus talle äkki mõttetu. „Mis nüüd?” küsis ta.

„Nüüd palun ma, et vastaksite minu küsimustele ausalt ja põiklemata.”

„Ja kui ma seda ei tee? Mille ähvardusel ma seda tegema peaksin? Kas psühhosondi?”

„Ma loodan, et ei.”

„Mina samuti. Eriti Nõukogu liikme puhul. Te ei leia reetmisest mingeid tõendeid, ja kui mind õigeks mõistetakse, teen ma teid ja võibolla ka linnapea maatasa. Ehk tuleks teil tõesti Psühhosondi proovida.”

Kodell kortsutas kulmu ja raputas kergelt pead. „Oh ei. Ei. Ajukahjustuse risk on liiga suur. See paraneks aeglaselt ega oleks teie vaeva väärt. Mitte mingil juhul. Teate, mõnikord, kui sondi kasutatakse keerulistel juhtudel ...”

„Kas see on ähvardus, Kodell?”

„See on fakt, Trevize. Ärge saage minust valesti aru. Kui ma pean sondi kasutama, siis teen seda, ja isegi kui te olete süütu, pole teil sellest pääsu.”

„Mida te siis teada tahate?”

Kodell vajutas laual lülitile. Ta ütles: „Minu küsimused ja teie vastused salvestatakse, nii helis kui ka pildis. Ma ei taha mingeid vabatahtlikke avaldusi ega ka vastamisest keeldumist. Praegu. Usun, et mõistate.”

„Ma tean, et salvestate ainult seda, mida tahate,” sõnas Trevize põlglikult.

„Tõsi, kuid saage aru, me ei moonuta midagi, mida te ütlete. Ma üksnes kas kasutan seda või ei, see on kõik. Kuid te ju teate, mida ma kasutama ei hakka, ja hoiate ehk kokku meie mõlema aega.”

„Eks näis.”

„Meil on põhjust arvata, Nõunik Trevize,” – juba tema häälde ilmunud ametlik toon kinnitas, et ta jäädvustab nende vestluse – „et te olete korduvalt ja avalikult väitnud, et te ei usu Seldoni Projekti olemasolu.”

Trevize lausus aeglaselt: „Kui ma olen seda öelnud avalikult ja mitu korda, mida teil siis veel vaja läheb?”

„Ärgem raisakem keerutamisega aega, nõunik. Te ju mõistate, et mul on vaja avameelset ülestunnistust – teie oma häälega, teile ainuomase hääletekstuuriga, olukorras, kus olete selgelt võimeline oma tegusid juhtima.”

„Arvatavasti seepärast, et igasugune hüpnoefekt, ka keemiline, muudaks hääletekstuuri?”

„Üsna oluliselt.”

„Ja teie tahate näidata, et te pole nõuniku ülekuulamisel mingeid seadusevastaseid võtteid kasutanud? Ma ei süüdista teid.”

„Väga meeldiv, et te mind ei süüdista, nõunik. Jätkakem siis. Te olete korduvalt ja avalikult väitnud, et te ei usu Seldoni Projekti olemasolu. Kas te möönate seda?”

Trevize ütles aeglaselt, sõnu valides: „Ma ei usu, et Seldoni Projektil on nii suur tähtsus, nagu me sellele tavaliselt omistame.”

„Väga üldsõnaline avaldus. Ehk täpsustaksite?”

„Minu arvates on üldine arusaam, nagu oleks Hari Seldon psühhoajaloo matemaatikat rakendades viissada aastat tagasi välja arvestanud sündmuste kulu viimase kui üksikasjani ja et meie järgime tema plaani, mis peab meid maksimaalse tõenäosusega Esimesest Galaktikaimpeeriumist Teise Galaktikaimpeeriumi viima, naiivne. See ei saa nii olla.”

„Kas te väidate, et teie arvates polnud Hari Seldonit olemas?”

„Mitte sugugi. Loomulikult oli.”

„Kas te väidate, et ta ei töötanud välja psühhoajalugu?”

„Muidugi mitte. Vaadake, Kodell, ma oleksin kõike Nõukogule selgitanud, kui mul oleks lastud seda teha, aga nüüd selgitan seda teile. Kõik on väga ilmne ...”

Turvateenistuse ülem oli vaikselt, kuid selgelt salvestamise katkestanud.

Trevize vaikis ja kortsutas kulmu. „Miks te seda tegite?”

„Te raiskate mu aega, nõunik. Ma ei palunud teilt kõnesid.”

„Te ju tahate, et ma oma seisukohti selgitaksin, või kuidas?”

„Üldsegi mitte. Ma tahan, et te vastaksite küsimustele – lihtsalt, otseselt ja ausalt. Vastake ainult küsimustele ja ärge rääkige seda, mida ma ei küsi. Siis ei võta see kaua aega.”

„Te tahate öelda, et soovite minult kuulda ainult seda, mis kinnitab ametlikku versiooni sellest, mida ma olevat teinud.”

„Meid huvitab ainult tõde, ning ma kinnitan, et me ei moonuta seda. Palun, proovime uuesti. Me rääkisime Hari Seldonist.” Salvestus oli uuesti sisse lülitatud ja Kodell kordas rahulikult: „Et ta ei töötanud välja psühhoajalugu?”

„Loomulikult töötas ta välja teaduse, mida me psühhoajalooks nimetame,” ütles Trevize ägedalt žestikuleerides, võimetuna oma kannatamatust varjama.

„Mida te defineeriksite kui ...?”

„Galaktika! Tavaliselt defineeritakse seda kui matemaatika haru, mis tegeleb suurte inimhulkade reaktsiooniga kindlatele mõjutustele teatud tingimustes. Teisisõnu peaks see teadus ennustama sotsiaalseid ja ajaloolisi muutusi.”

„Te ütlete „peaks”. Kas te kahtlete selles matemaatilisest vaatepunktist?”

„Ei,” vastas Trevize. „Ma pole psühhoajaloolane. Seda ei ole ka ükski Asumi valitsusametnik ega ükski Terminuse kodanik, ega ...” Kodell tõstis käe ja ütles vaikselt: „Nõunik, palun!” – ja Trevize vaikis.

Kodell küsis: „On teil põhjust oletada, et Hari Seldon ei teostanud vajalikku analüüsi, mis oleks võimalikult efektiivselt sidunud kõige tõenäolisemad faktorid, et jõuda lühima ajaga Asumi abil Esimesest Impeeriumist Teise?”

„Ma ei viibinud selle juures,” kostis Trevize irooniliselt. „Kust ma tean?”

„Kas võite kindlalt öelda, et ta ei teinud seda?”

„Ei.”

„Võibolla te eitate, et Hari Seldoni holograafiline kujutis, mis on ilmunud viimase viiesaja aasta jooksul iga ajaloolise kriisi korral, on Hari Seldoni kujutis, mille ta ise on salvestanud oma viimasel eluaastal, veidi enne Asumi loomist?”

„Ma arvan, et ma ei saa seda eitada.”

„Te „arvate”. Äkki väidate ka, et see on pettus, mille keegi on mingil eesmärgil sepitsenud?”

Trevize ohkas. „Ei, seda ma ei väida.”

„Kas olete valmis väitma, et keegi on kuidagi manipuleerinud sõnumitega, mida Seldoni kujutis edastab?”

„Ei. Mul pole põhjust arvata, et see oleks võimalik või kasulik.”

„Nii. Te olite tunnistajaks Seldoni viimasele ilmumisele. Kas leidsite, et tema viiesaja aasta tagune ennustus ei vasta täpselt tänasele tegelikule olukorrale?”

„Vastupidi,” ütles Trevize äkilise rõõmuga. „Vastavus oli täielik.”

Kodell ei paistnud ta emotsioonidest välja tegevat. Sellegipoolest, nõunik, väidate ka pärast Seldoni ilmumist, et Seldoni Projekti pole olemas.”

„Just nii. Ma väidan, et Projekti pole olemas just sellepärast, et analüüs oli nii täpne ...”

Kodell oli salvestuse taas peatanud. „Nõunik,” ütles ta pead raputades, „ma olen jälle sunnitud kustutama. Ma küsisin, kas te jääte oma kummalise väite juurde, ja teie hakkate seda hoopis põhjendama. Las ma kordan küsimust.”

Ning ta küsis: „Sellegipoolest, nõunik, väidate te ka pärast Seldoni ilmumist, et Seldoni Projekti pole olemas.”

„Kust te seda teate? Keegi ei rääkinud ju pärast kujutise ilmumist minu pealekaebajast sõbra Comporiga.”

„Võib öelda, et me arvasime seda, nõunik. Ning oletagem, et te juba vastasite: „Just nii.” Kui te seda veel kord ütleksite, ilma seletusi lisamata, võiksime edasi minna.”

„Just nii,” lausus Trevize irooniliselt.

„Hea küll,” ütles Kodell. „Ma valin selle „just nii”, mis kõlab loomulikumalt. Tänan teid, nõunik.” Ja salvestus oli läbi.

„Kas see ongi kõik?” küsis Trevize.

„Jah, see on kõik, mida ma vajan.”

„On ütlematagi selge, et vajate neid küsimusi ja vastuseid, mida saaks esitada Terminusele ja kogu Asumi Föderatsioonile, näitamaks, et tegelikult nõustun ma Seldoni Projekti legendiga täielikult. Igasugune hilisem vastupidine avaldus tunduks imelik või isegi hullumeelne.”

„Või isegi reeturlik ärritatud rahvahulga silmis, kes peab Seldoni Projekti Asumi nurgakiviks. Võibolla pole teie ütluste avaldamine tarvilik, kui me mingisugusele kokkuleppele jõuame, kuid vajadusel saab Föderatsioon sellest kindlasti teada.”

„Kas te olete tõesti nii juhm, härra,” küsis Trevize ärritatult, „et ei tunne vähimatki huvi selle vastu, mis mul öelda on?”

„Inimesena olen ma sellest vägagi huvitatud, ja kui tuleb sobiv aeg, kuulan teid huvi ja mõningase skepsisega. Kuid turvateenistuse ülemana on mul hetkel kõik, mida vajan.”

„Ma loodan, et teil ja linnapeal pole sellest mingit kasu.”

„Kummaline küll, aga mina arvan teisiti. Te lahkute nüüd. Valve all, mõistagi.”

„Kuhu mind viiakse?”

Kodell ainult naeratas. „Head aega, nõunik. Te polnud just laitmatult koostöövalmis, aga seda ei saanudki loota.”

Ta sirutas käe.

Trevize tõusis püsti ja ignoreeris seda. Ta silus oma õlavööd ja ütles: „Te vaid lükkate paratamatut edasi. On ka teisi, kes niimoodi mõtlevad või mõtlema hakkavad. Minu vangistamine või hukkamine tekitab ainult imestust ja soodustab sellist mõtlemist. Lõpuks võidab ikka tõde ja võidan mina.”

Kodell tõmbas käe tagasi ja raputas aeglaselt pead. „Tõesti, Trevize,” lausus ta, „te olete loll.”