Читать книгу Asumi äär - Айзек Азимов - Страница 12

Väljas ootas teda Liono Kodell. „Kuulsin kõike, linnapea. Te olite äärmiselt kannatlik,” märkis ta.

„Ma olen ka äärmiselt väsinud. Päev oleks nagu seitsekümmend kaks tundi pikk olnud. Võta nüüd asi üle.”

„Jah, aga öelge mulle, kas majas oli tõesti mentaalse häire välja seade?”

„Oh, Kodell,” ütles Branno väsinult, „sa tead ju küll. Kui väike oli tõenäosus, et keegi meid jälgis? Kas sa kujutad ette, et Teine Asum jälgib kõike, igal pool, alati? Ma pole säärane romantik nagu noor Trevize, tema võiks nii mõelda, mitte mina. Ja kui olekski tõsi, et Teisel Asumil on silmad ja kõrvad kõikjal, kas poleks siis MHS-i kasutamine meid kohe reetnud? Kas poleks see Teisele Asumile paljastanud, et nende võimete vastu on olemas kaitse, kuna teatud ruumipiirkond on mentaalselt läbipaistmatu? Kas pole niisuguse seadme salajane olemasolu – kuni me oleme täielikult valmis seda kasutama – väärt rohkem kui Trevize, rohkem kui meie kahekesi kokku? Ja siiski ...”

Nad olid pinnasõidukis, juhtis Kodell. „Ja siiski?” küsis ta.

„Mis siiski?” ütles Branno. „... Ahjaa. Siiski on see noormees intelligentne. Nimetasin teda pool tosinat korda lolliks, et talle kohta kätte näidata, kuid ta ei ole loll. Ta on noor ja lugenud liiga palju Arkady Darelli romaane, mis jätavad mulje, et Galaktika selline ongi – kuid tal on kiiret taipu ja on kahju teda kaotada.”

„On see kindel, et me ta kaotame?”

„Täiesti kindel,” lausus Branno kurvalt., Aga mis seal ikka, ongi parem. Meile pole vaja noori romantikuid, kes tormavad ringi, lõhkudes võibolla hetkega kõik, mille ehitamiseks on kulunud aastaid. Pealegi täidab ta eesmärki. Ta tõmbab endale kindlasti Teise Asumi tähelepanu, eeldades muidugi, et see eksisteerib ja meiega tegeleb. Ja seni ehk ignoreerivad nad meid. Võibolla läheb meil veelgi paremini. Lisaks ignoreerimisele püsib ka lootus, et nad paljastavad end Trevize’i jälgimisega ja annavad sellega meile aega ja võimalust vastumeetmeid välja töötada.”

„Trevize on siis nagu piksevarras.”

Branno huuli läbis tõmblus., Ah, just seda kujundit ma olengi otsinud. Ta on meie piksevarras, võtab löögi enda peale ja kaitseb meid.”

„Ja Pelorat, kas ka tema jääb välgu teele?”

„Ka tema võib kannatada saada. Sinna pole midagi parata.”

Kodell noogutas. „Nojah, teame ju, mida ütles Salvor Hardin: „Ära kunagi lase oma moraalitundel segada sind tegemast seda, mis on õige.””

„Hetkel pole mul moraalitunnet,” tähendas Branno vaikselt. „Hoopis mu luud tunnevad väsimust. Ja siiski – ma võiksin nimetada terve hulga inimesi, keda mul oleks vähem kahju kaotada kui Golan Trevize’i. Ta on väga nägus noormees. – Ja muidugi teab ta seda ka ise.” Viimased sõnad sulasid ühte, kui ta silmad kinni pani ja kergesse unne vajus.