Читать книгу Must viiking - Bergsveinn Birgisson - Страница 10

Minu teada ei leidu ühtegi viikingiajast kõnelevat ajalooraamatut, mis jälgiks ühe inimese elukäiku sünnist surmani. Enamiku olemasolevate raamatute ühine joon on see, et nad täidavad traditsioonilist akadeemilise objektiivsuste nõuet; nad on pigem kirjeldavad kui puudutavad. Kas selle ajajärgu inimest on võimalik meile lähedale tuua, ellu äratada?

Keskaegsed ajaloolased jälgisid meelsasti ühe inimese teekonda hällist hauani tekstis, mis oli ühtaegu ajalooline ja ilukirjanduslik. Korraliku ajaloolasena korjas autor kokku kõik fragmendid ja andmed ühe isiku kohta ning lisas omalt poolt veel üht-teist, et sünniks elav lugu – leidis usutavaid põhjuslikke seoseid ja lisas peategelastele iseloomustavaid detaile. Tulemuseks oli saaga. Vanad saagameistrid varjavad oma tööd hoolega, aga mina püüan juhtida lugeja tähelepanu oma tööle. Viikingiaja uurimise traditsioon on pikk ja mitmekülgne ning mõnel juhul võib see suunata intuitsiooni ning hoida silme ees ülevaatlikku pilti, mida vanameistritel ei olnud. Olen otsustanud asetada rõhu teaduslikule tööle, põhiliselt kartusest, et muidu pannakse see raamat ühte patta lugematute viikingiajast kõnelevate romaanide ja fantaasiakirjandusega, mis takistaks mu uurimistööl mõjule pääseda. Ajaloos nii kaugele tagasi rändamiseks on vaja tõlgendajat, häält, mis heidab varjatule valgust. Seal, kus mul ei ole võimalik tõsiasju kindlalt teada, kasutan teadmistepõhist fantaasiat, nagu ma seda nimetan, ja selgitan sealjuures, mida meil on võimalik teada ja mida võime vaid oletada. Minu mõttekäigud on lisatud lõpumärkustes.

Materjali läbitöötamise käigus sain ma aru, et ilmselt ei olnud see juhus, et Geirmundrist ei kirjutatud saagat. Hakkasid klaaruma Islandi sünnimüüdi piirjooned ja samal ajal sai üha selgemaks, et Geirmundr Mustnahk ei sobinud sellesse müüti. Sünnimüüt kaldub kujutama ideaalset olukorda, mida kaasajal ei ole. Sel ajal, kui Islandi sünnilugu kirja pandi, käis seal kodusõda. Siis oli arukas meenutada vastupidist olukorda – vanu häid aegu, mil kõik olid võrdsed ja kogu võim ei olnud koondunud üksikute vanemate kätte nagu saagade kirjutamise ajal.

Oleme palju kordi kuulnud alljärgnevat lugu Islandi asustamisest: suurtalunikud põgenevad julma isevalitseja Haraldr Kaunisjuukse eest, et saada vabaks ja sõltumatuks, laadivad oma loomad laevale, purjetavad merele ja jõuavad saarele, ehitavad tare sinna, kus toolisambad maale ujuvad, ja käituvad nagu „õilsad paganad”, nagu ristiinimesed, kuigi nad ei tea ristiusust midagi. Uue kodumaa Islandi kogukonda olevat iseloomustanud inimeste ja suguvõsade võrdsus – suurtalunikud olid iseseisvad ja neil oli vähe trääle, nad tegid ise heina ja talitasid loomi, igaüks oma talus.

Nüüd saad sa lugeda hoopis teistsugust lugu.