Читать книгу Must viiking - Bergsveinn Birgisson - Страница 4

Ýri Geirmundsdóttir 875

Oddi Ketilsson 920

Hallveig Oddadóttir 980

Snorri Jörundarson 1012

Gils Snorrason 1045

Þórður Gilsson 1075–1150

Sturla Þórðarson 1115–1183

Helga Sturludóttir 1180

Gyða Sölmundardóttir 1225

Helga Nikulásdóttir 1240

Einar Þorláksson 1280

Teadmata eesnimega Einarsdóttir 1340

Narfi Vigfússon 1365

Halldóra Narfadóttir 1400

Narfi Þorvaldsson 1425–1485

Anna Narfadóttir 1475

Loftur Guðlaugsson 1500–1564

Arnór Loftsson 1540–1610

Anna Arnórsdóttir 1590

Halldóra Björnsdóttir 1620

Ásgeir Jónsson 1650–1703

Guðmundur „noorem” Ásgeirsson 1687–1739

Ólöf Guðmundsdóttir 1723

Bjarni Pétursson 1745–1815

Jón Bjarnason 1793–1877

Halldór Jónsson 1831–1885

Ragnheiður Halldórsdóttir 1876–1962

Guðjón Guðmundsson 1917–2010

Birgir Guðjónsson 1940

Bergsveinn Birgisson 1971

© 1997–2011

Íslensk erfðagreining ehf og Friðrik Skúlason ehf Allur réttur áskilinn ¹

Minu lapsepõlves külastas meie kodu Reykjavíki äärelinnas sageli üks vana mees. See oli 1980. aastate alguses. Ta oli minu vanemate sõber ja tema nimi oli Snorri Jónsson. Snorri oli üles kasvanud Hornstrandiril, Islandi kõige põhjapoolsema osa kõledal rannikul. Nagu paljud teisedki, oli Snorri sealt viiekümnendatel aastatel ära kolinud, aga vaimus viibis ta endiselt seal ja meenutas soojalt oma vana kodukanti. Ta oli kõhn mees, kelle kõva hääl lõikus linnukaljude kärast ja lainemühast läbi, kuulus „laskuja”, nagu neid nimetati, neid, kes rippusid linnukaljul köie otsas, kiikusid ühe pesa juurest teiseni ja korjasid mune.

Tema suurim kangelane oli Islandi esmaasukate hulka kuulunud Geirmundr Mustnahk, minu kolmekümne põlve tagune esiisa. Temast kõneles Snorri veel suurema austusega kui äsjavalitud presidendist Vigdís Finnbogadóttirist. Ma olin kümme kuni kaksteist aastat vana ega saanud päris hästi aru kõigist neist lugudest, mida ta Geirmundrist ja tema kaaslastest vestis. Enamik neist lugudest on mul nüüdseks meelest läinud, aga üks neist jättis mulle nii ereda mulje, et mäletan seda ikka veel. See kõlas umbes nii:

Hornstrandiril oli Geirmundril palju iiri trääle. Nende elu oli vilets, nad tegid rasket tööd ja said vähe süüa. Ühel päeval otsustasid nad põgeneda. Nad varastasid väikese aerupaadi ja sõudsid rannast eemale. Nad ei teadnud meresõidust suurt midagi, tahtsid ainult minema pääseda. Nad sõudsid, kuni jõudsid ühele suurele laiule meresuus, ega läinud sealt enam edasi. Selle laiu nimi on tänini Iirlaste laid – Íraboði. Kui need vaesekesed oleksid edasi avamerele sõitnud, oleksid nad vist põhjapoolusele sattunud.

Nägin seda lugu vaimusilmas. Millegipärast kujutlesin neid trääle munkadena, hallides villastes hõlstides ja poolkiilastena. Neil on määrdunud näod ja tõsised, ainitised silmad. Nende pilkudes on hirm. Mõnel on aerud, aga teistel ainult lauajupid, millega nad püüavad sõuda. Valendavad silmad tahmastes nägudes. Nad sõuavad elu eest. Kõigest eemale. Kõik teised maad on kindlasti paremad kui see. Nad jõuavad meresuus asuvale laiule. Võib-olla mõtlesid nad: kuhu me jõuame, kui edasi sõidame? Kas üle maailma ääre? Ma näen neid laiul külmast lõdisemas, samal ajal kui põhjatuulelained mürinal randuvad. Kui kaasavõetud söök ja jook on otsa saanud, hiilib neile ligi surm külma kujul. Tasapisi lähevad nende jalad ja käed tuimaks. Võib-olla laulavad nad nukraid iiri rahvalaule või vaimulikke laule (tõenäoliselt olid nad kristlased) ja lamavad tihedalt lähestikku, püüdes sooja hoida? Võib ette kujutada niisuguse aeglase surma jubedust. Kas nad aitasid üksteisel surra?

Vahepeal on Geirmundr Mustnahk teada saanud, et träälid on kadunud, ja läheb merele neid otsima. Kas nad olid elus või surnud, kui ta nad skäärilt leidis? Kas nad nägid isanda laeva lähenemas?

Kindel on ainult see, et nad surid – kõik. Ja lained uhtusid nende jäänused minema, rebisid villaseid nartse, mis olid kunagi sooja hoidnud, rookisid luustikud lihast ja kõõlustest puhtaks, et luud hiljem mõnes Põhja-Jäämerelt tulnud tormis pulbriks pudeneksid, kuni neist ei jäänud enam jälgegi. Nad surid – kõik. Aga vähemalt surid nad väärikate inimestena oma laiul, kus keegi ei saanud neid käsutada ega alandada.

Sellest sai iirlaste maa, see sai endale nime, mis hoiab nende mälestust alal – Íraboði.