Читать книгу Must viiking - Bergsveinn Birgisson - Страница 2

Bergsveinn Birgisson
Must viiking

Originaali tiitel:

Bergsveinn Birgisson

Den svarte vikingen

Raamatu väljaandmist on toetanud NORLA

Toimetanud ja saatesõna tõlkinud Mart Kuldkepp

Korrektuuri lugenud Liisi Karjus

Kujundanud Liis Karu

Copyright © Spartacus 2013

Estonian translation rights were acquired through Immaterial Agents.

© Tõlge eesti keelde. Ene Mäe, 2020

© Saatesõna. Haki Antonsson, 2020

Kaardid: Baldur Bergmann

Vinjetid: Kjartan Hallur

ISBN 978-9985-3-5042-3

e-ISBN 9789985351284

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Saatesõna

Bergsveinn Birgissoni „Must viiking” rajaneb olulisel ajaloolisel faktil: aastatel u 879–940 pKr asusid varem inimtühjale Islandi saarele elama vanapõhja ja keldi päritolu inimesed. Varaseimad kirjalikud allikad selle asustustegevuse kohta pärinevad 12. sajandist. Nende tekstide usaldusväärsuses ei saa loomulikult lõpuni kindel olla, aga on selge, et just tänu neile kirjalikele allikatele säilis islandlastel väga laialdane teadmispagas oma varaseima ajaloo kohta. Tänapäeva Euroopas veidigi laiemalt ringi vaadates saab selle asjaolu erakordsus kohe selgeks. Võetagu näiteks Eesti, mille tänapäevane territoorium oli asustatud tuhandeid aastaid enne seda, kui pandi kirja esimesed kirjalikud ürikud selle piirkonna ajaloost. Seega ei leidu eestlaste ajaloolises teadvuses mingeid teadmisi oma maa või rahva spetsiifilise, absoluutse alguspunkti kohta.

See ei tähenda, et Island oleks oma tekkimisloo olemasolu poolest ainulaadne. Erinevatest maailma piirkondadest ja ajastustest võib leida arvukaid näiteid rahvaste või riikide päritolulugude kohta. Mõtelgem vaid Rooma päritolumüüdile Romulusest ja Remusest. Islandi juhtum on aga mõnevõrra eriline, kuna selle juurde kuulub konkreetne ajalooline kontekst, millega seoses inimesed varem asustamata maale elama asusid (ehkki üks tekstidest vihjab veidi krüptiliselt ka varasemale iiri erakute asustusele saarel). Islandlaste päritolumüüt – või õigemini päritolumüüdid – ei ole paigutatud mingisse võimatult kaugesse, müütilisse minevikku, vaid kindlasse ajalooperioodi, mis on Euroopa historiograafias tuntud kui viikingiaeg (793 – u. 1050 pKr).

Islandi päritolumüüdi ajalooline loomus ongi „Musta viikingi” üks keskseid teemasid. Käibefraasi „ajalugu on võitjate kirjutatud” kasutatakse liiga palju ja tihti ebatäpselt, kuid Islandi asustamisest rääkivate kirjalike allikate kohta kehtib see tõepoolest. Nõnda on lugu seetõttu, et meil pole kirjalikke allikaid asustamisperioodist endast, mida dateeritakse umbes aastatega 870–930 pKr. Tänapäevani säilinud – kirja pandud – müüt loodi palju hiljem. Islandlased, nagu öeldud, hakkasid oma ajaloost kirjutama 12. sajandi esimesel poolel. Kirjakultuur hakkas levima alles pärast maa ristiusku pöördumist esimese aastatuhande vahetusel. See tähendab, et kuni selle ajani anti mälestusi asustamisperioodil toimunu kohta põlvkonnalt põlvkonnale edasi suulise pärimuse kujul, ja alles seejärel võis see pärimus saada aluseks hilisematele kirjalikele tekstidele. Neid tekste Islandi ajaloo varaseima ajajärgu kohta, kui nad lõpuks tekkisid, mõjutasid aga omaaegsed poliitilised ja ideoloogilised nõuded. Täpsemalt öeldes vormisid asustamisperioodist rääkivaid lugusid sel ajal võimul olnud eliidi enesekuvand ja kildkondlikud huvid. Sellal tekstides kinnistunud variant päritolumüüdist on kujundanud aga järgnevate põlvkondade islandlaste identiteeti kuni tänapäevani välja.

Teatud mõttes kujutab „Must viiking” endast otserünnakut selle võimsa traditsiooni vastu. Raamatu „kangelane” Geirmundr Mustnahk on tegelane, kellele Islandi keskaegsetes ajalooallikates on üllatavalt vähe tähelepanu pööratud, eriti arvestades seda, et samal ajal vihjatakse ka tema tohutule rikkusele ja suurele võimule Islandi asustamise varaseimas järgus. Geirmundr on Islandi kinnistunud päritolumüüdi seisukohalt marginaalne tegelane, outsider. Tema arvatavasti mittepõhjamaine, asiaatlik päritolu võimendab veelgi muljet, et Geirmundril pole sobivat kohta ei keskaegses ega ka tänapäevases Islandi enesemüüdis.

„Musta viikingi” tegevus leiab aset viikingiajal, kuid mõistmaks paremini Bergsveinn Birgissoni erakordset teost tuleb see paigutada ka Islandi uuema ajaloo kahe olulise sündmuse konteksti. Neist esimene on Islandi majanduse kokkuvarisemine 2008. aasta panganduskrahhi tulemusena. Teine on tuline vaidlus küsimuse üle, kas on õigustatud Islandi metsiku looduse ärakasutamine, rikkumine ja üleujutamise, et toota hüdroelektrit rahvusvahelistele korporatsioonidele kuuluvate alumiiniumisulatusjaamade tarbeks. Selleks on olnud vajalik veepaisutamine ja tammide ehitamine Islandi looduslikult seni kõige puutumatumates piirkondades.

Kuidas, võiks lugeja küsida, puutuvad need tänapäevased probleemid vähetuntud viikingisse, kes lahkub oma isakodust Norras ning kellest saab jõukas asunik ühes Islandi (tänapäeva mõttes) kõige kaugemas nurgas? Sellele küsimusele väga otsest vastust võibolla ei olegi. „Must viiking” ei ole kindlasti mitte propagandateos, mis kaitseks või kritiseeriks tänapäevaseid poliitilisi seisukohti või otsuseid. Siiski on tänapäevased allhoovused selles raamatus täiesti olemas ning lugejal tasuks olla neist teadlik.

Majandusõitsengu aastatel (nagu tol ajal tundus) enne 2008. aasta panganduskrahhi levis islandlaste seas enesekohane stereotüüp, nagu suudaks nad tänu oma sisemistele voorustele tühjalt kohalt üles ehitada rahvusvahelises mastaabis pangandusimpeeriumi. Seda arusaama islandlaste erakordsusest seostati tihti Islandi viikingiaegse ajalooga. Kõige silmapaistvamate pankurite ja ärimeeste „geeniust” seletati nende „viikingigeenidega”, nagu teiste seas tegi Islandi president oma 2005. aastal Londonis peetud kõnes. Geeniused osutusid aga narrideks ning Islandi jõukus vaevalt millekski muuks kui tohutuks püramiidskeemiks, mida tõukas tagant müütide taha varjunud inimlik ahnus. Pärast 2008. aastat on islandlased pidanud rinda pistma küsimusega, kuidas sai võimalikuks, et nad lõid taolise suurejoonelise müüdi – ja ise uskusid sellesse –, müüt ise oli tegelikult aga tühipaljas vale. 2013. aastal ilmunud „Must viiking” on osa sellest lähiminevikuga tegelemise tööst.

Nagu oleme näinud, siis keskaegsed islandlased vermisid omaenda müüdi Islandi varase asustuse iseloomu kohta. Selle müüdi juurde kuulusid pea eranditult Norra päritolu kõrgelt sündinud mehed, kes lahkusid oma kodumaalt, et pääseda uue Norra kuninga Haraldr Kaunisjuukse (valitsusaeg u 872–930 pKr) türannia alt. Teisisõnu esitleti asustuse eesmärki pigem ideoloogilise kui majanduslikuna. Väga harva mainib mõni keskaegne Islandi allikas kellegi kohta, et too lahkus Norrast otsimaks (materiaalses mõttes) paremat elu. Vastupidi, nende allikate andmetel jäävad Islandi esmaasukad kuidagi kummaliselt ükskõikseks kõige fundamentaalsema asjaolu suhtes, mis on ajaloo vältel rahvaste rännet tiivustanud – majanduslik õitseng ja julgeolek on miski, mis neile suuremat korda ei lähe.

Geirmundr Mustnaha lugu pöörab selle müüdi pea peale. Tema motiivid on algusest peale selged. Ta ajab järelejätmatult ja edukalt taga majanduslikke ressursse, mis loomulikult toob kaasa tema autoriteedi kasvu ümbritseva maa ja rahva üle. Geirmundr ei lase millelgi end valitud teelt eksitada, ei teiste kannatustel ega omaenda kättemaksul. Lõpuks, nagu autor oletab, on tema valduste väärtuslikema loodusvara – morskade – otsalõppemine selleks põhjuseks, miks Geirmundri äriimpeerium tolmuks variseb. Pole kahtlust, et piiramatu raha- ja ressursiahnus tänapäeva Islandil – olgu see siis panganduse või hüdroelektrijaamade põhjustatud pöördumatu looduskahju kujul – kajab vastu ka Geirmundr Mustnaha loos, kelle rikkus ja võim tõuseb ja vaob koos õrna loodusvara üleekspluateerimisega.

Ent on veel üks teine, väga silmatorkav viis, kuidas „Must viiking” funktsioneerib vahelülina tänapäeva ja viikingiaja vahel. Ma pean silmas seda, kuidas Bergsveinn Birgisson oma Geirmundr Mustnaha lugu jutustab. Süžee on mitmekihiline. Neist pealmises tegutseb Geirmundr ise, 9. sajandi lõpul elanud „must viiking”. Kõige alt leiame autori enda, kes püüab avastada oma kauge esivanema elulugu ja kunagisi eesmärke. Keskel on fragmentaarsed ja tihti raskesti tõlgendatavad allikad – eeskätt keskaegsel Islandil kirja pandud tekstid ning Geirmundri ja tema perekonnaga seostatud mitmesuguste kohtade arheoloogia.

Kuidas erineb Bergsveinni lähenemine akadeemilistest ajaloouurimustest? Vastus sellele küsimusele peitub äärmiselt eneseteadlikus ja -reflektiivses viisis, kuidas autor oma uurimistööd lugejale esitleb. Bergsveinn ei püüa oma autori-kohalolu tekstis peita. Vastupidi, ta lubab lugejal siseneda oma töötuppa, kus ta demonstreerib, samm-sammult, kuidas ta rekonstrueeris selle mehe elusaatuse, kes oli ilmselt üks kõige huvitavamaid, kuid samas ka kõige vähetuntumaid Islandi varastest asukatest. Taoline lähenemine on muidugi eriti asjakohane, kui tõendusmaterjal on niivõrd fragmentaarne nagu antud juhul. Iga kildu mosaiikmõistatusest tuleb hoolikalt uurida ning see siis täpselt oma loogilisele, sobivale kohale asetada. Uurija isiklikud mõtisklused pole tavaliselt miski, mis kuuluks akadeemilise ajalookirjutuse juurde. Sama kehtib ka värvikalt kujutletud, pea ilukirjanduslike stseenide kohta, nagu need, mis kujutavad Geirmundr Mustnaha reisi Arktikasse.

Selles mõttes on „Must viiking” nii Geirmundri ja tema reiside lugu kui ka lugu autori enda isiklikust avastusretkest, mis Geirmundri kaudu avab nii tema enda kui ka tema kodumaa identiteeti. Isikliku ja ajaloolise ainese segunemise mõttes võib „Musta viikingit” seostada ühe uuema suundumusega aimekirjanduses, mida kõige silmapaistvamalt on harrastanud Emmanuel Carrère, üks tänapäeva tuntumaid Prantsuse kirjanikke. Näiteks teoses Le Royaume („Kuningriik”, 2014) seguneb Carrère’i uurimus varakristlikust kirikust tema enda eraeluliste teemadega.

Ent erinevalt Emmanuel Carrère’ist on Bergsveinn Birgisson kaugel sellest, et olla vaid entusiastlik amatöör oma valitud uurimisalal, milleks on viikingiaegne ajalugu ja kirjandus. Tudengina islandi keelt ja kirjandust õppinud Bergsveinn kirjutas oma doktoritöö vanima vanapõhja keeles säilinud luule, skaldiluule kohta. Need luuletused, millest mõnda võib kohata ka selles raamatus, lõid norralased ja islandlased viikingiajal. Bergsveinni dissertatsioon keskendus ühele kõige vanematest ja keerulisematest skaldiluuletusest pealkirjaga „Ynglingite loend”. See genealoogiline poeem kannab ette Norra kuningasoo ajaloo kõige varasematest aegadest peale. Nii väitekirjas kui ka mujal oma tavapärasemates akadeemilistes uurimustes annab Bergsveinn suurepärast tunnistust erakordsest oskusest välja meelitada võimalikult palju informatsiooni äärmiselt piiratud ja tihti krüptilistest allikatest. Samamoodi on tal annet kasutamaks tänapäevaseid mõisteid, tehnikaid ja teooriaid, et heita valgust kaugele minevikule, mida ta uurib. Kõik need omadused on selgelt olemas ka „Mustas viikingis”.

Kuid Islandil, ja üldse Skandinaavias, on Bergsveinn Birgisson eelkõige tuntud kui kõrgelt hinnatud romaanikirjanik. Tema esimene romaan „Maastik pole kunagi rumal” (Landslagið er aldrei asnalegt) ilmus 2003. aastal ning sellele järgnesid neli kriitikute poolt tunnustatud romaani, sh 2012. aastal ilmunud „Vastus Helga kirjale” (Svar við bréfi Helgu), millest sai Islandil bestseller ja mis esitati Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinnale. „Musta viikingi” lugejale võiks olla huvitav tema kolmas romaan, 2016. aastal ilmunud „Geirmundr Mustnaha saaga” (Geirmundar saga heljarskinn). Selle teosega paneb Bergsveinn kirja keskaegse saaga Geirmundr Mustnahast, mida päris-keskajal kunagi ei kirjutatud või mis vähemalt pole meie päevini säilinud. Selles vanapõhja keeles kirjutatud tour de force-narratiivis annab Bergsveinn oma kujutlusvõimele vaba voli, jäädes tegevuspaikade ja põhisündmuste kujutamisel siiski truuks „Musta viikingi” tarbeks tehtud piinlikult täpsele uurimistööle. Mõlemas teoses naudib autor ammuse, kummalise mineviku taasloomist elaval kujul, lastes sellel minevikul samal ajal aga kaasa rääkida ka meie tänapäeva kõige tungivamatel teemadel.

Haki Antonsson