Читать книгу Must viiking - Bergsveinn Birgisson - Страница 6

See on raamat inimesest, kes elas 1100 aastat tagasi. Tema eluloost on säilinud ainult killukesed ja seal puuduvad täielikult niisugused detailid, mis võiksid teha ajaloolisest isikust elava tegelase. Allikad ei ütle midagi Geirmundr Mustnaha isiksuse kohta. Kas tal oli lai naeratus, mis näitas tema kulunud hambaid, kas ta oli oma alamate vastu armutu või õiglane, kas ta nägi elu naljakaid külgi, kas ta naeratas, kui oli vihane või tormi ajal tüüri hoides ärevil, kas ta tegi joobnuna suuri sõnu, kas ta lonkas, kas tal oli arme, kas ta üldse kunagi nuttis, kas ta peitis kõik halva enda sisse või elas oma lähedaste peal välja?

Meil ei ole aimugi.

Jälgida kolmkümmend põlve tagasi elanud viikingi elu hällist hauani ei ole lihtne ülesanne. Geirmundr on vari, hääl eelajaloo ja ajaloo vahelisest pimedusest, koos kõigi selle juurde kuuluvate vastamata küsimustega. Ta tuleb Ginnungagapist välja tirida.

Kas on võimalik varju nii elavaks teha, et keegi viitsiks tema lugu lugeda? Kas lugejad kannatavad välja jutuvestja, kes kobab aeg-ajalt pimeduses nagu Dante põrgus?

Olen sageli mõelnud, miks ma ometi – olles kirjutanud ühe mustandi teise järel, kägardanud selle kokku, visanud vastu seina ja öelnud endale: see EI ole võimalik! – miks ma ometi olen jonnipunni kombel jätkanud, torisedes nagu Trøndelagi mehed, kui Hákon Hea neile ristiusku kuulutas, ja mõelnud, et võib-olla annaks veel kaevata natuke siit ja veel natuke sealt, mõeldes küll endamisi, et vaevalt ma midagi erilist leian.

Töö selle raamatu kallal on mulle aeg-ajalt meenutanud lugu ühest vanast kiprist, minu sugulasest, kes põlvneb nagu minagi kangetest tüürimeestest ja kaptenitest, kes mitte millelegi alla ei vannu. Ta oli siis juba aastates ja tal oli kaluripaat, mille meeskonnas oli paar-kolm meest. Merel on udu. Kipper on roolis, paksude klaasidega prillid ees, teised meeskonnaliikmed seisavad vööris ja ütlevad, esialgu vaikselt ja veidi häbelikult, et ees paistab olevat kari, ja siis natuke valjemini, et ta tüürib otse karile. Et nüüd peab ta tagasi tõmbama. Minu vana sugulane hüüab vastu, teistest poole valjemini: „Seal ei tohiks kari olla! Mina ei näe mingit kuradi kari!”

Ja nii ajaski ta paadi karile.