Читать книгу Must viiking - Bergsveinn Birgisson - Страница 7

Niisiis kirjutan ma raamatut oma kolmekümne põlve tagusest esiisast. Mõtleme natuke oma elu peale: enamasti oleme kokku puutunud oma vanavanematega ja kuulnud nende suust lugusid vaarvanematest, võib-olla natuke ka vaarvanavanematest. Minu vanaisa rääkis sageli lugu sellest, kuidas vaarisa sigitati. Vaarvanaisa, kes oli tollal kahekümnendates eluaastates mees Loode-Islandil, pidi viima paki ühte tallu, mis asus põhja pool, kahe fjordi taga, Läänefjordides Strandiril. Kui ta uksele koputab, on kõik väljas heinateol, välja arvatud üks kolmekümne kaheksa aastane naine. Selleks ajaks on naine juba kaks korda leseks jäänud, ta on sünnitanud neli last ja jäänud neist kõigist ilma. Ta on kaotanud kõik. Aga võib-olla näeb ta noore postiljoni silmis elu, talle tulevad meelde vanad ajad, võib-olla polegi kõik veel kadunud? Ta kutsub mehe tuppa ja keedab talle verivorsti. Mees peab ju veidi puhkama, enne kui ta üle nõmme tagasi läheb …

Üheksa kuud hiljem sünnib vaarisa, või nagu vanaisal oli kombeks öelda: meie elu ja saatus ripub üheainsa verivorstijupi otsas. Vaarvanaisast ei ole kuigi palju teada, ta ei tahtnud vaarisa oma pojaks tunnistada, enne kui vaarisast oli saanud tunnustatud ja edukas paadivanem, kellel oli suur talu ja pere. Aga ellisa, selle vaarvanaisa isa, oli Breiðafjörðuris kipper ja loots, kes päästis ühe Taani laeva meeskonna uppumisohust ja sai Kopenhaagenis selle eest autasu. Ta keeras ühe vana laevakere kummuli ja saagis sinna ukseava, et sandid saaksid külma- ja näljaajal seal ulualust. Samal ajal tuhnisid minu esivanemad Strandiril prügihunnikus ja otsisid mõni aasta varem äravisatud kingi. Nad tahtsid kingatallad üles otsida ja tulel ära küpsetada – nälg oli nii suur.

Ja siis oli veel Skarðsströndi rahvas, kellest põlvnes mu vaarema (Skarðsströnd oli see koht, kuhu Geirmundr Mustnahk elama asus). Nad olid nii kõverate jalgadega, et nähes nende jälgi lumes või lörtsis, oli võimatu öelda, kas nad tulid või läksid. Edasi hakkab asi uduseks minema. Öeldakse, et saja aasta pärast on kõik unustatud ja saja viiekümne aasta pärast on sammal peale kasvanud. Minu suguseltsis on igatahes nii. Kui ma lähtun põlvest põlve edasi antud kirjeldustest, satun peagi pimedusse. Edasi tuleb appi võtta kirjalikud allikad, armutult napid kirikuraamatud ja suguvõsaraamatud, kus on näiteks kirjas, et ellvanaisa Guðbrandur läks Tröllatunguheiðil lumetormis kaduma ja „leiti järgmisel kevadel”; tema isa, kirikuõpetaja ja arst Hjálmar oli „õllesõber ja naistemees nagu paljud tema sugulased [!]”; tema vanaisal Halldóril oli „lühike kannatus ja viinaviga”; ja omakorda tolle isa Páll oli „kirikuõpetaja, kes juhtis 17. sajandil nõiajahti”, ja nii edasi, kuni Skarði talu seadusekuulutajateni.

Imelikul kombel tulevad üksikisikud seejärel lähemale ja muutuvad elavamaks, sest nad esinevad mitmesuguste saagade tegelastena. Sugupuu juured kulgevad läbi tuntud isikute nagu Skarði Snorri (suri 1260) ja Þorkell Eyjólfsson, kes oli abielus Guðrún Ósvífrsdóttiriga, enne kui uppus Breiðafjörðurisse. Þorkell ilmutas end Guðrúnile kodukäijana, riided mereveest tilkumas, ja ütles talle: „Halb uudis, Guðrún.” Kui uskuda „Lõheoru rahva saagat” (Laxdæla saga), olevat naine talle vastanud, vähimagi kaastundeta: „Ole vait, armetu.” Seesama sugulusliin viib välja Auðr Sügavamõttelise ja tema mehe, Dublini kuninga Óláfr Valgeni – käesolevaid ridu kirjutab Óláfr Valge kolmekümne teise põlve järeltulija.

Kui palju kergem oleks olnud valida isik, kes seisaks meile ajaliselt lähemal, pärineks vähemalt sellest ajast, kui inimeste käsutuses oli pärgament või lausa paber, sest siis oleks vähemalt lootust leida midagi, millest kinni haarata, midagi, mis meenutaks elavat inimest.

Aga „esimene” on ahvatlevam kui järeltulijad. Geirmundr viib meid islandi rahva sünni juurde. Selle rahva sünni juurde, kes kogus kokku, redigeeris ja pani kirja kõik, mida suudeti leida maa esimeste asunike kohta – mis seletabki paradoksi, et me teame paljudest Islandi ajaloo vanimatest tegelastest tunduvalt rohkem kui nendest inimestest, kes on meile ajaliselt lähedasemad. Islandi asustamise ajal elanud tegelane mitte ainult ei asu sel piiril, milleni on ajaloos võimalik tagasi minna, vaid näitab ka, mis esimesi kirjapanijaid huvitas.