Читать книгу Mona - Dan T. Sehlberg - Страница 10

Pierre Balzac suri otsekohe. Teda tulistati lähedalt pähe ja ta jäi trepikotta lamama. Sama naaber, kes oli munitsipaalpolitsei kutsunud, teatas ka laskudest. Seersant Laurent Mutz ei olnud Pierre Balzaciga kunagi kohtunud, kuid tundis sellegipoolest kolleegi hukkumise pärast masendust. Kohalik politsei ei kandnud peaaegu kunagi relva, nii et Pierre’il ei olnud mingit võimalust.

Sireenid olid nõrgalt kuulda, kõrgetel tuuridel töötav mootor summutas need peaaegu täiesti. Kaubik kaldus tugevalt ja Laurent haaras laes asuvast käepidemest kinni. Teises käes hoidis ta oma relva. See oli kerge automaatkarabiin SG-551, mis kuulus GIPN-i – Group d’Intervention de la Police Nationale, Prantsusmaa riiklike sisejõudude − standardvarustusse. SG-551 oli täna laetud kolmekümne uut tüüpi padruniga SS190. Selle laskemoona kohta oli palju vastakaid arvamusi – see jättis väljudes endast järele detsimeetrisuuruse ava ja suutis tungida läbi kevlarkiu. Nagu ikka, kandis Laurent – nagu ka tema kolleegid – tumesinist kombinesooni, musti kindaid ja saapaid, musta kaitsevesti, musta näomaski, peatelefoni ja visiiriga kiivrit. Vööl, kohe püstoli FN 5.7 taga rippus gaasimask. Kaks šokigranaati oli klambriga puusale kinnitatud.

Laurentil ei olnud viimastel nädalatel õnne. Kõik koerad, kellele ta panuseid tegi, olid kaotanud. Täpselt vastupidiselt niinimetatud ekspertide arvamusele. Ta oli laenanud veel raha lootuses kaotatu tagasi võita, kuid kõik oli varisenud kokku. Michelle ei teadnud midagi. Tema arvas, et säästetud raha on endiselt perekonna kontol, kuid kõik oli läinud. Ja just parajasti selleks hetkeks, kui naine oli leidnud unistuste puhkusereisi. Käsiraha oleks pidanud juba makstud olema. Laurent üritas hirmu endalt maha raputada ja haaras relvast tugevamini kinni. Keskenduda on vaja praegusele hetkele.

Tema vastas istus Rafael Monor. Mees kandis vööl suuri poldikääre ja tema põlvedel lebas haavlitega laetud pumppüss. Rafael vaatas talle otsa ja muigas.

„Kas sa arvad, et ta on ikka veel seal?“

Laurent kehitas õlgu.

„Pole aimugi. Mina tema asemel ei oleks. Kurat küll, kes siis tahaks meiega kohtuda?“

„Kui ta veel seal on, siis peab ta paganama vaikselt paigale jääma, kui ma uksest sisse astun.“

Kaubiku trellitatud akende taga kihutasid mööda Nice’i majafassaadid ja hoonete vahel paistis vilksamisi meri. Laurent vaatas kella. Veerand neli. Häire algusest oli möödunud üheksateist minutit. Kas nad on ikka piisavalt kiired? Ta kordas uuesti üle kõik, mida teadis. Seitse minutit pärast kella kaht oli Avenue du Maréchal Foch 3 elanik teatanud häirivast lärmist. Vastaskorterist helistanud naise sõnutsi olid Kreeka laevakompaniile kuuluvasse korterisse tekkinud uued üürilised. Näis, et need uued üürilised – naise teatel näisid nad olevat araabia päritolu – ei maga iialgi. Ööpäev läbi põlesid korteris tuled ja öösiti kostis sealt müra. Täna pärast lõunat oli naine kuulnud sellest korterist teravat paugatust ja kui ta ukse avas, oli trepikojas tunda kõrbelõhna. Ta hakkas muretsema ja helistas politseisse.

Konstaabel Pierre Balzacil ei vedanud, ta juhtus sel ajal läheduses patrullima. Ta vastas väljakutsele ja läks kohale, et kontrollida, mis toimub. Naise juhatusel andis ta uute naabrite ukse taga mitu korda kella ja lõpuks uks avati. Öeldi midagi, millest naine ei saanud aru. Seejärel laskis ukse avanud mees Balzaci maha. Naine, kes seda kõike läbi ukse vaateava nägi, sai šoki, kuid suutis siiski politseisse helistada. Seekord läks häire edasi GIPN-i. Piirkond oli nüüd ümber piiratud ja pärast paugutamist ei olnud keegi hoonest väljunud ega sinna sisenenud. Vähemasti teatati nii raadio teel.

Kaubik tegi järsu pöörde ja Laurent lendas vastu Louis Menardi graniittugevat paremat käsivart. Kolleeg püüdis kinni automaatkarabiini, mis oli tal kukkudes käest pääsenud. Laurent raputas pead ja vaatas aknast välja. Nad möödusid mitmest politseiautost ja ühest kiirabiautost.

„Oleme kohal.“

Kõik sirutasid end ja kontrollisid oma peatelefoni. Kaubik peatus nõksatades, Louis tõusis ja tõmbas ukse lahti. Nad hüppasid autost välja ja rivistusid tänaval üles täpselt selleks ajaks, kui teine must kaubik kruusavihma saatel peatus. Major Serge väljus autost ja tuli ootava GIPN-rühma juurde.

„Okei. Kurjategija või kurjategijad on tõenäoliselt veel korteris. Monor läheb ees ja alustab pärast märguannet. Julgesta pisargaasiga. Monor, Menard ja Mutz asuvad esimesena rünnakule. Martin, Dubois ja Benoit järgnevad abijõuna ja võtavad sisse positsiooni trepikojas. Durocher ja Leroux võtavad oma kontrolli alla põiktänava ja kannavad hoolt, et hiirgi kinnistult minema ei pääseks.“

Kõik noogutasid ja Laurent tõttas oma kahele kolleegile üle tänava järele. Piirdelintide taha oli kogunenud palju rahvast. Ta vabastas automaatkarabiini kaitseriivist ja kadus trepikotta. Objekt asus kolmandal korrusel. Nad liikusid tõstetud relvadega hästi kätteõpitud malli järgi. Esimene sööstis teise ja kolmanda kaitse all edasi. Esimene võttis sisse uue positsiooni ning teine ja kolmas koondusid järele. Teine liikus ettepoole uuele positsioonile ja kõik jätkus vaheldumisi. Kogu aeg edasi. Kogu aeg kaitse all.

Teisele korrusele jõudes nägid nad trepiastmetel verd. Nad liikusid ettevaatlikult ülespoole. Väljast kostis uusi lähenevaid sireene, õhus tiirles helikopter või isegi mitu. Raadio ragises. Major Serge palus neil teatada oma asukoht. Laurent vastas ja vaatas seejärel kähku trepiastangu üle. Esimene, mis ta nägi, oli Pierre Balzac. Ta liikus surnukehale lähemale. Lask oli ilmselt tehtud väiksekaliibrilisest püstolist, see võis olla 22. Otse vasaku silma kohal paistis väike kuuliauk. Pierre Balzaci näol oli üllatunud ilme. Kiviplaadid tema pea all olid verised. Ühes käes hoidis ta kramplikult märkmikku. Nad astusid ettevaatlikult laibast mööda ja võtsid ümber suletud ukse sisse positsioonid. Laurent heitis pilgu teisele uksele ja pidas aru, kas naine seisab ikka veel seal ja piilub läbi vaateava. See on põnevam kui teler. Ta keskendas oma tähelepanu taas sihtmärgile. Uksel oli messingsilt kirjaga „Thessaloniki Marin Transfer“.

Rafael pani haavlipüssi käest ja katsus kätega uksehingi. Ta tõstis pöidla püsti ja koukis oma mustast vöökotist välja väikese elektrisae. Seejärel jäi ta harkisjalu ukse kõrvale seisma ja vaatas teistele otsa. Louis näppis kahe sõrmega üht oma pisargaasigranaatidest. Teised noogutasid, laskusid kükakile ja tõmbasid pähe gaasimaski. Rafael tõusis ja valmistus saega hingi läbi lõikama. Laurent noogutas ja võttis ukse sihikule. Saag käivitus ja lõikas kõrvulukustavalt ulgudes terast. Kui teine hing järele andis, haaras Rafael lingist ja tõmbas uksetahvli välja, see langes raskelt trepile. Samal ajal astus Louis sammu ette ja heitis läbi ukseava üksteise järel kaks pisargaasigranaati. Valkjas suits voogas susinal trepikotta. Laurent sisenes suitsusesse korterisse, talle järgnesid tihedalt kannul Louis ja Rafael. Teine meeskond võttis positsioonid sisse nende selja taga. Helikopterimootorite müra täitis kogu korruse. Laurent liikus ettevaatlikult edasi, automaatkarabiin tõstetud. Ta lükkas ühe ukse jalaga lahti. See oli köök. Laud oli tühje Hiina restorani toidupakendeid üleni täis. Põrandal vedelesid kokakoolapurgid, pitsakarbid ja veepudelid. Tänava poole avanev aken oli praokil. Pliidil seisis teekann. Ta liikus aeglaselt läbi ruumi. Klaaspudel kolises kivipõrandal valjult. Peatelefon ragises. See oli Rafael.

„Magamistuba kontrollitud.“

Ta läks edasi. Oli kuulda Louis’ häält.

„Elutuba kontrollitud.“

Ta vajutas raadiosaatja nuppu.

„Köök kontrollitud.“

Köögist väljunud, leidis ta end roosaõielise tapeediga koridoris. Põrandal vedeles Le Monde’i number. Eespool väljus koridori Rafael. Louis asus tema kõrvale ja koos liikusid nad suletud ukse poole pika koridori lõpus. Laurent peatus ja andis käega märku gaasimask peast võtta. Korteri sellesse ossa ei olnud pisargaas eriti tunginud, maskid aga olid kohmakad ja piirasid nähtavust. Kui Laurent end maskist vabastas, tundis ta põlenud plasti kirbet lõhna. See oli võtnud koridoris võimust nagu lämmatav tekk ning segunes pisargaasi, tolmu ja naha lõhnaga. Rafael jõudis esimesena ukse juurde. Ta ootas teisi järele. Laurent kuulis selja taga hüüdeid, see oli abimeeskond, kes ülejäänud korterit oma kontrolli alla võttis. Rafael katsus ettevaatlikult ust. Lukus. Ta võttis haavlipüssist kahe käega kinni ja lõi selle päraga tugevalt keset ust. Lukk purunes ja uks lendas pilbasteks.

Ta nägi enda ees suurt ruumi. See oli raamatukogu. Seinu katsid raamaturiiulid. Keset ruumi seisis hall diivanikomplekt. Rasked kardinad katsid aknaid ja ruumis valitses hämarus.

Laurentile meenusid taas koerte võidujooksud. Viga oli selles, et ta oli liiga ebakindel. Ta kuulas ülearu palju teisi, selle asemel et oma intuitsiooni järgida. Ta oleks võinud kas või vanduda, et võitjaks tuleb Island Storm. Selle poolt oli häid argumente. Fantastiline saavutuste nimistu. Sugupuu. Sama päeva varasemad testiringid. Ja kui siis Napoleon Victory finišijoone ületas, jäi ta lihtsalt jõuetuna seisma. Kõik oli kadunud.

Louis hüüdis: „Politsei! Pikali!“ Alles siis märkas Laurent inimkuju, kes istus kirjutuslaua taga ruumi tagumises osas, just nagu kummitus kasinas valguses. Mees oli seljaga nende poole. Ta kirjutas midagi arvutis. Kõik kolm tõstsid relvad. Kirjutuslaual mehe käeulatuses lebas püstol. Louis kordas käsklust: „PIKALI! OTSEKOHE!“ Mees ignoreeris neid ja jätkas kirjutamist. Nad polnud temast enam mitte rohkem kui kolme meetri kaugusel. Siis haaras mees püstoli ja tulistas endale pähe. See toimus nii kiiresti, et keegi neist ei jõudnud reageerida. Ta oli tegutsenud täiesti kõhklemata. Pea vajus küljele ja mees kukkus raskelt toolist välja. Laurent jõudis esimesena tema juurde. Ta asetas jala ikka veel püstolit hoidvale käele. Keha võpatas, kuid silmad seirasid juba tühjalt põrandat. Pea alla tekkis kiiresti vereloik.

Mees oli araablase välimusega. Umbes nelikümmend aastat vana. Normaalse kehaehitusega. Veinpunases särgis ja kulunud teksastes. Paljajalu. Lõhenenud kandadega. Keha ei vappunud enam. Laurent vajutas raadiosaatja nuppu.

„Major Serge, tulge.“ Lühike vaikus ja siis kuulis ta major Serge’i selget häält.

„Siin Serge. Olukord?“

„Sihtmärk on kahjutu. Korter on vallutatud.“

„Okei. Me tuleme.“

Laurent lõi püstoli jalaga mehel käest, kuid see oli üksnes rutiinne toiming. Mees oli surnud ja püstolit ta enam ei kasuta. Laurent hingas kergendatult, ta oli äsja juhtunust hämmeldunud. Ta oli segaduses. Ehkki ta oli juba neli aastat sisejõududes töötanud, nägi ta esimest korda nii lähedalt, kuidas inimene ennast maha laseb.

Ta silmitses põrandal lebavat meest. Kuidas saab inimene olla nii külm? Ta istus kindlasti arvuti taga ja tegi tööd, kui Pierre Balzac uksekella helistas. Tõusis, läks läbi kogu korteri välisukseni, avas selle ja tulistas. Seejärel naasis ta oma kohale ja jätkas tööd – ka siis, kui uks maha lõhuti, pisargaasigranaadid plahvatasid ja raskelt relvastatud politsei korterisse tungis. Ja kui ta oma tööga valmis sai … Ennast niiviisi ilma mingite kõhklusteta maha lasta. See on nii neetult ebaloomulik. Laurent vaatas ruumis ringi. Diivanilaual lebas kohalik Hiina restoranide leheküljelt avatud telefonikataloog. Avamata šokolaaditahvel. Sigaretipakk. Marlboro. Pagan võtaks, millega see mees siis parajasti tegeles? Ta heitis pilgu kirjutuslauale. Arvutile. Monitori valge ekraan oli muutunud punasetäpiliseks. Ta kummardus lähemale ja nägi ekraani alumises nurgas väikest animeeritud sümbolit. Halli prügikasti, mis oli avanud kaane ja kugistas faili. Prügikast muutus punaseks ja seejärel taas halliks. Ilmus uus fail, prügikast asus seda neelama ja muutus taas punaseks. Laurent mõistis, mis toimub. Arvuti kustutas informatsiooni! Ta virutas tooli eemale ja sukeldus põrandale surnukeha kõrvale. Ta pressis end kirjutuslaua alla. Surnu käsi ragises tema põlve all. Laurent tegi grimassi ja otsis juhet, leidis seinalt pistikupesa ja tõmbas juhtme välja.

Louis silmitses teda üllatunult.

„Mis sinuga lahti on?“

Laurent puges laua alt välja, tõusis põlvili ja uuris silmi kissitades ekraani. Prügikast maiustas edasi. Kas ta tõmbas välja vale juhtme? Ta libistas pilgu üle kirjutuslaua ja märkas kokkupandud sülearvutit, millega olid ühendatud monitor ja klahvistik. See töötas aku pealt. Just sel hetkel, kui ta oli sülearvutit üles tõstmas, et aku selle küljest lahti ühendada, muutus prügikast roheliseks ja arvutist tema käes kostis nõrk helisignaal. Kustutamine oli lõppenud.

Peatelefon ragises.

„Mehed. Tulge koridori vannitoa juurde.“

Ta võttis oma automaatkarabiini ja riputas selle õlale. Nad läksid tagasi sama teed, mida mööda olid tulnud. Vannitoa uks oli lahti. Major Serge seisis selle juures ja rääkis mobiiltelefoniga. Neid nähes osutas ta peaga avatud ukse suunas. Laurent sisenes väiksesse kahhelkividega kaetud ruumi. Terve vann oli täis tahmast ja moondunud arvutitehnikat. Seal oli ka midagi, mis võisid varem olla kaustad või mapid. Vaid metallklambrid ja mõni kaustaselg olid põlengu üle elanud. Vanni põhja kattis hall löga, seinad olid kõrbenud ja tahmased. Siin oli olnud korralik põleng. Selle lõhn oli sundinud naabrinaist reageerima. Tehnikud peavad tundide kaupa vaeva nägema, et siit midagi kasutuskõlblikku leida. Ta taganes uuesti koridori. Major Serge seisis harkisjalu ukse juures, käed rinnal risti.

„Ma rääkisin Monoriga. Minu hinnangul tegutsesite te selles olukorras täiesti õigesti. Kas sinuga on kõik korras?“

„Pagana ebameeldiv elamus. Ma püüan sellest üle saada. Mis haige põrguline see oli?“

Major Serge vaatas Laurentile rangel ilmel otsa ja patsutas teda siis õlale.

„Ma uurin välja. Selle järgi, mis me magamistoast leidsime, võime öelda, et siin elas vähemalt kaks inimest. Kuhu on kadunud teine neist, seda meie ei tea. Me ei ole leidnud identifitseerivaid dokumente, pabereid ega loetavaid dokumente. Ainus väärtust omav ese, mille leidsime, on panga kiipkaart. TBI panga kiipkaart.“

Laurent kibrutas laupa.

„Araabia oma?“

„Iisraeli. Aga ära mõtle sellest. Sõida koju ja emba Michelle’i.“

Laurent naeratas ja noogutas. Ta liikus vaikselt läbi korteri, kus praegu toimus igal pool tegevus. Kõikjal seisis inimesi, kes pildistasid, rääkisid raadio teel, sobrasid raamatutes või tõmbasid rõivasahtleid lahti. Hallis kärus veeretati sisse suuri analüüsiseadmetega metallkaste. Ta trügis teiste vahelt läbi, noogutas neile, keda tundis, ja jõudis taas trepikotta. Pierre Balzaci keha oli ära viidud. Ainult tumepunane laik oli alles. Ta nägi kuivanud veres iseenda saapajälgi. Vaateava vastasukses põrnitses talle vastu. Nimesildil oli kiri „Marie Scribé“.

Ta tundis rinnataskus värinat ja võttis telefoni välja. Michelle’i number vilkus närviliselt. Ta neelatas ja vastas.

„Halloo?“

„Laurent, kas kõik on korras?“ Tema abikaasa murelik hääl kõlas kaugelt ja erutatult.

„Minuga on kõik korras, ma chérie.“

Naine ohkas kergendatult.

„Ma nägin seda telerist. Kas sa oled seal?“

„Ma olen siin. Aga kõik on juba möödas.“

„Tule koju!“

„Muidugi. Ma pean ainult jaoskonnast läbi käima ja siis kohe tulen.“

„Ma panen sulle vanni valmis. Ja Laurent …“

„Mis on?“

„Kas oled juba reisi eest maksnud?“

Ta põrnitses vaateava, mis põrnitses teda pilkavalt vastu.

„Ei. Ei jõudnud täna. Homme maksan.“

„Okei. Au revoir.“

Ta jäi seisma, mobiil käes. Pagan küll, kuidas sellest supist välja tulla? Kuidas seletada oma kallile abikaasale, et ta on perekonna kõik säästud maha mänginud? Milline kuradima idioot ta on olnud. Laurent avas rinnatasku, et mobiil tagasi panna, kuid see pudenes käest. Telefon kukkus tugevalt vastu marmorpõrandat ja aku lendas trepist alla.

„Merde!“

Laurent kummardus akut otsima. Ta leidis selle kolmanda trepiastme servalt. Akut üles võttes peatus ta pilk märkmikul, mis lebas sealsamas. See oli Pierre Balzaci märkmik. Pudenes maha kindlasti siis, kui nad laipa ära viisid. Uskumatu, kui lohakas ambulantsipersonal. Ta pistis märkmiku koos akuga taskusse ja liikus edasi trepist alla. Milline pärastlõuna! Vanniskäik on kuradima hea mõte.