Читать книгу Mona - Dan T. Sehlberg - Страница 5

Nii võinuks välja näha ükskõik milline ärikohtumine. Neid oli neli meest, kaks kummalgi pool pikka helehalli konverentsilauda. Riietus oli ametlik. Kaks meest, kes istusid akendele lähemal, kandsid tumedat ülikonda ja lipsu. Kahel mehel, kes istusid ustele lähemal, oli seljas pikk valge hõlst – dishdasha – ja peas moslemite tavapärane peakate ghutra. Nende ees laual olid kohvi- ja teetassid. Oli ka karahvin veega ja kirsimahl, suur puuviljavaagen ja kaks vesipiipu. Lauale oli laiali laotatud hulk dokumente, laua ühes otsas oli sülearvuti. Lõhnas habemeajamisvee ja kohvi järele. Päike paistis otse läbi suurte akende sisse. Kaugel nende all laius El-Goli park ning taamal paistsid kuumuses värelemas Tabrizi majakatused ja teedevõrk. Konditsioneer töötas täie võimsusega ja ruum oli jahe.

Üks ülikonnas meestest oli Arie al-Fattal. Ta kõneles nagu vilunud müügimees, otsides alatasa oma sõnadele kinnitust Enes al-Twaijrilt, valges riietuses mehelt enda vastas. Arie oli korralikult valmistunud ja asjatundlik. Tema sõnum oli energiline ja suurejooneline. Enes noogutas huvitatult. See oli tavatu, et ta oli kuulaja rollis. Naftakontserni Al-Twaijri Petrol Group juhatuse esimehe ja peaomanikuna oli ta üks Saudi Araabia juhtivaid ärimehi. Ta oli hukka mõistnud Iisraeli eksistentsi ja nii nagu tema sõbrast Iraani president, salgas ta maha holokausti. Ta oli New York Timesile öelnud, et tunneb uhkust rünnaku üle World Trade Centerile. FBI nentis siiski, et fundamentalistlikest vaadetest hoolimata ei kujuta ta endast otsest ohtu. Teda ei tembeldatud terroristiks.

Mees Enesi kõrval, Ahmad Waizy, ei olnud FBI-le tuttav. Hoolimata sellest, et ta oli üks islami terrorismivõrgustiku Al-Jihad initsiaatoreid, paljud pidasid teda Al-Qaida juhtkonda kuuluvaks. Noorena oli ta õppinud imaamiks ja praegu oli ta midagi vabakutselise džihadisti taolist. Ahmad istus samuti vaikselt ja uuris ülikonnas meest. Ta oli tüdinud Arie kiledast häälest. Ta teadis projekti kohta juba kõike ega tarvitsenud müügipresentatsiooni kuulata. Hezbollahil oli oma peaaegu kolmekümneaastase ajaloo jooksul esimest korda õnnestunud korda saata midagi head. Korraldada võtmetähtsusega värbamiskampaania. Nüüd aga ei olnud neil raha, et sealt edasi minna. Nad olid pöördunud Arie poole, et too leiaks neile finantseerijad. Arie oli pajats.

Ahmad keskendus hoopis Arie kõrval istuvale mehele. Too oli oma toolil kühmu vajunud. Ülikond oli liiga suur ja lips halvasti seotud. Ahmad teadis sellest isikust kõike. Tema jaoks oli otsustava tähtsusega alati kõike teada. See kortsunud ülikonda kandev luukere oli praegu üks Hezbollahi ohtlikumaid relvi. Ta nägi välja alatoitununa. Ta oli ilmselt mingi imelaps. Arvutigeenius. Patsifist, seni kuni kaotas perekonna. Kas teda võib usaldada? Seda näitab aeg. Oma kogemuste põhjal oli Ahmad veendunud, et usaldada ei tohi kedagi.

Ta avas mapi ja luges veel kord Mona kirjeldust. Arvutiviirus ei olnud iseenesest mingi uudis, need olid mitmesugusel kujul juba üle kahekümne aasta olemas. Varem tuntud viirused olid põhimõtteliselt lihtsad programmid, mille kood ei ületanud sageli neljasadat baiti. Kahekümnemegabaidine Mona oli midagi täiesti uut. Kahe viirusekategooria – ussi ja viiruse − jõuline hübriid. Uss toimis viiruse enda kandjana. See tungis läbi turvaaukude ja kloonis siis end. Kõigest mõne minuti kestel suutis uss luua tuhandeid kloone, mis roomasid seejärel edasi uutesse serveritesse ja kloonisid seal end uuesti. Ussi funktsionaalsus hõlmas üksnes kolm protsenti kogu koodist. Ülejäänud osa kuulus viirusele Mona, mis oli ussi kesta all ootel nagu Trooja hobune.

Ahmad sulges mapi ja silmitses taas kortsunud ülikonnas meest. Tal oli raske uskuda, et see kurnatud välimusega liibanonlane oli kõik selle loonud.

Samir Mustaf tundis Ahmadi silmade maolikku jahedust. See rikkus tema tuju. Ahmad kuulus Al-Qaidasse ja pindmisest rahulikkusest hoolimata kiirgus kogu tema olekust agressiivsust. Samir pööras uuesti pilgu Ariele. Näis, et tollel oli õnnestunud köita Enesi huvi. Nad vajasid meeleheitlikult raha, et projektiga edasi minna. Viimastel kuudel oli ta töötanud ööpäev läbi ja vaid projekt oli see, mis teda hinges hoidis. See, mis tema kesta hinges hoidis.

Arie lükkas pruuni mapi saudi miljardäri suunas.

„Kõike on detailselt kirjeldatud nendes dokumentides. Palun teid tagada, et sellele pääseksid juurde üksnes teie kõige usaldusväärsemad isikud.“

Enes asetas mapi seda avamata kõrvale. Vaikselt ja rahulikult lausus ta:

„Lubage mul lühidalt korrata. Ma soovin veenduda, et olen kõigest aru saanud. Meie auväärne vend,“ ta viipas käega Samiri suunas, „on välja töötanud mingisuguse arvutiprogrammi. Viiruse, mille ta on ristinud Monaks. See on kõige ohtlikum viirus, mida maailmas nähtud. On see nii?“

Arie noogutas ergutavalt. Enes jätkas:

„Viirus injitseeritakse …“ ta vaatas Samirile otsa, „kas ma ütlesin õigesti?“

Samir noogutas.

„Viirus injitseeritakse Iisraeli panga- ja finantssüsteemi. Seal võtab see pantvangi suurel hulgal arvutiandmeid. Samuti hävitab see strateegilist teavet ning manipuleerib börsi- ja laenuandmetega. See põhjustab okupatsioonivõimule suurt kahju. Iisrael kaotab usaldusväärsuse ja välismaine kapital kandub üle stabiilsematele turgudele. Hävivad suured väärtused, nii nagu kaob ka usaldus Iisraeli juhtide vastu.“

Enes rääkis pisut teatraalsel hääletoonil. Samir pani tähele, et ta kordas sõna-sõnalt mitut Arie väljendit. Ta ei olnud kindel, kas ta tegi seda sellepärast, et nood talle meeldisid, või oli ta hoopis irooniline.

Enes jätkas: „Kui turbulents on parajasti kõige ägedam, astub esile Hezbollah ja pakub antiviirust. Ravimit, mis vabastab digitaalsed pantvangid ja taastab pangasüsteemi. Vastuteeneks on nõutav täielik taganemine 1967. aasta piiridesse. Lisaks peavad sionistid vabastama suure hulga meie nimeliselt teadaolevaid vendi, keda praegu kohtuotsuseta vangis hoitakse. Kas ma olen õigesti aru saanud?“

Arie ja Samir noogutasid korraga.

Enes jätkas: „Ja selle suurejoonelise ning hämmastava projekti teostamiseks on teil vaja raha. Kui palju te vajate ja milleks täpsemalt raha kasutatakse?“

Enes vaatas Samirile otsa, kuid vastuse andis Arie.

„Me vajame kolm miljonit dollarit. Seda kapitali kasutataks selleks, et hankida varustust ja toitu, tasuda elamiskulude ja reiside eest ning maksta hüvitist tervele hulgale abistavatele kätele. Samuti peame olema võimelised andma pistist turvapersonalile. Lisaks peab meil olema viiesaja tuhande dollari suurune puhver ettenägematuteks kulutusteks. Kõike on dokumentides täpsemalt kirjeldatud.“

Ta jäi vait ja vaatas Samirile otsa, too noogutas vaevumärgatavalt. Enes naeratas.

„Minu oskus kõiki neid tehnilisi mõttekäike mõista on üpris kasin. Ja ei ole mõtet teha katset mind selles valdkonnas harida. Seevastu tunnen ma finants- ja läbirääkimiste strateegiat. Kui see viirus teeb seda, mida väidate, ei jää peaminister Ben Shavitil muud valikut kui meie nõudmised rahuldada, et saada antiviirus oma kasutusse. Ütlen otse välja, et …“

Oli näha, et järgmisi sõnu lausub ta mõnuga.

„… olen valmis projekti finantseerima. See võib purustada okupantide korrumpeerunud struktuuri ja viia meid võidule.“

Samir ohkas kergendatult ja jälgis Ariet, kes kargas püsti, läks teisele poole lauda ja embas naftamiljardäri. Enes vastas embusele, ent tõstis seejärel käed tõrjuvaks žestiks.

„Kuid mul on üks soov.“

Hääletoon andis märku, et see oli rohkem kui lihtsalt soov. „Huvitatud isikud, keda ma esindan, mina ise kaasa arvatud, tunnevad suurt usaldust selle mehe vastu.“

Ta asetas käe Ahmadi õlale.

„Ta on meie võitluses ilmutanud suurt otsustavust ja tõelist pühendumust. Seepärast ma tahan, et ta osaleks selles kuulsusrikkas projektis.“

Ahmad ei tõstnud pilku Samirilt. Kui ta rääkima hakkas, kõlas mehe hääl üllatavalt leebelt ja vaikselt.

„Kõigepealt soovin tänada Enes al-Twaijri selle usalduse eest. Soovin ka kiita sind, Samir Mustaf, su oskuste ja lojaalsuse eest. Ja sind, Arie al-Fattal, selle eest, et teil on õnnestunud värvata niisugune andekas mees.“

Arie naeratas, kuid tema pilgust võis välja lugeda närvilisust.

„Teie plaan on hästi sõnastatud. Ma siiski ei usu, et telemäng, mida te pakute, on piisav, olgu see nii hea kui tahes.“

Ta keerutas kiiresti sõrmede vahel pliiatsit. Samir jälgis pliiatsi liikumist käeseljalt pihku ja sealt tagasi. Efekt oli hüpnootiline ja tal oli raske pliiatsilt pilku tõsta.

„Et fantastiline Mona viiks meid tõepoolest võidule, mille poole me kõik püüdleme, tuleks lisaks arvutirünnakutele appi võtta valitud šahhiidid. Kaasa aidata reaalses maailmas. Teha destabiliseerimist tugevdav panus.“

Arie rüüpas sõõmu vett, köhatas ja vaatas Ahmadile otsa.

„Šahhiidid … Niisiis märtrid. Mis on nende sihid?“

Ahmad seiras lauaplaati enda ees.

„„Tõesti, me valmistasime uskmatutele kammitsad, ahelad ja tule.“ Koraan ütleb ka: „Kui Jumal tahaks, teeks ta teid üheks kogukonnaks, kuid ta ilmutab oma armulisust vaid nendele, kellele tahab. Uskmatutel aga pole ei eestkostjat ega abilist.““

Ruumis võttis võimust vaikus. Ahmad sulges silmad ja Samirile tundus, et ta loeb sosinal omaette veel üht koraanitsitaati. Kitsad huuled liikusid. Enes köhatas, kui vaikus kippus pikale venima. Ahmad avas taas silmad ja naeratas neile.

„Allah tunneb taeva ja maa varjatud tegelikkust. Kuid on olemas midagi, mida ei tunne veel teie. Midagi, mis meid võidule viib.“

Kõik kolm vaatasid pinevil otsa Ahmadile, kes end enesekindlalt toolil ettepoole kallutas.

„Kas mäletate, kuidas Brutus oli Caesari poolehoidja? Caesar usaldas teda. Kuulas teda. Ja kuidas Brutus ta tappis, kui jõudis kätte aeg?“

Tema kõhetu nimetissõrm osutas järgemööda igaühele.

„Kas mäletate, kuidas Kreeka spioon Sinon teeskles, et ta on mahajäetud ori, ja veenis troojalasi suurt puuhobust, millesse oli Odysseus peitnud oma sõdalased, viima oma müüride vahele?“

Ta asetas käed lauale, peopesad ülespoole, ja vaigistas häält.

„Kas ei ole sümboolne, et arvutiviiruseid nimetatakse sageli Trooja hobusteks? Selles tähtsas rünnakus on Allah meile andnud oma Sinoni. Ja seegi kord aitab too toimetada meie mürgi uskmatute müüride vahele.“

Kõik kolm vaatasid talle otsa, lummus pilkudes segunenud hämmeldusega. Ahmad noogutas mõtlikult, just nagu lastes sõnadel mõjuda. Ta jätkas:

„Organisatsioon, mille nime ei pea keegi teist teadma, on pika aja kestel investeerinud suuri ressursse ja võtnud suuri riske, et saada sionistide kõrgeima juhatuse hulka õigeusklik. See isik, nimetagem teda sobilikult Sinoniks, kuulub praegu peaminister Ben Shaviti kõige lähedasemate inimeste hulka ja kitsaimasse valitsusringkonda. Ben Shavit kuulab ta nõuandeid. Kui aeg on käes, kui viirus ja meie lisanduvad militaarsed abinõud tekitavad riigis õudust, kui meie Hezbollahi vennad esitavad vastutasuks arstimile oma nõuded, veenab Sinon teda nendega nõustuma. Lähima usaldusisikuna suudab ta peaministri otsuseid mõjutada. Siit saab alguse sionistide ikke lõpp. Iisrael langeb põlvili.“

Samir oli liigutatud. Nende hulgas on niisiis meie mees. Peaministrile väga lähedane isik. Sinon. Ta uuris pilguga Ahmadi, kes oli tõusnud, seisis nüüd Enesi juures ja vestles temaga vaikselt. Miski Ahmadi juures ei meeldinud talle. Temast pidi nüüd saama rühma liige. Nad olid olnud väike meeskond, kes elasid koos ööpäev läbi. Kas Ahmad hakkab neid aitama? Kas ta hakkab neid kontrollima? Ta oli nõudnud, et Iisraelis tuleb toime panna füüsilisi atentaate. Kui ta Ahmadist õigesti aru sai, pidid rünnakud olema suunatud tsiviilisikute vastu. Samir tõrjus mõtteisse kerkinud kujutluspildid ja naasis projekti juurde. Töö oli tema ainus põgenemistee mälestuste juurest, mis teda muidu öösiti ärkvel hoidnuks. Kui raha on ja Sinon aitab, võib see neil tõepoolest õnnestuda. Ehkki Ahmad hirmutas teda, oli mehes ka midagi veenvat ja jõulist.

Mona ei olnud veel valmis. See ei olnud tavaline sariviirus – see oli meistriteos. Eraldi eluvorm, mis oli loodud ainsaks eesmärgiks.

Et tööga edasi minna, pidi Samir valima sobiva lüüsi – pordi, mille kaudu viirus tsentraalsesse pangasüsteemi pääseks. Ta oli läbi mõelnud terve hulga alternatiive, kuid just praegu kaldus ta valik rahvusvaheliselt kõige tuntuma Iisraeli panga TBI suunas. Neil oli vaja teavet panga tulemüüride, süsteemispetsifikatsioonide ja võrgustruktuuride kohta. Panga arvutivõrgu kaudu võis Mona seejärel pääseda kogu Iisraeli finantssüsteemi. Samir oli olnud ühenduses TBI bürooga Nice’is. Vana noorpõlvesõbraga Samiri Toulouse’i aastatest, kes praegu töötas panga kohaliku krediidiosakonna juhatajana. Too oli moslem, kuid tema abiga ei saanud arvestada. Sõprus sobis alustuseks siiski hästi. Nad pidid Nice’is kohal olema ja vajasid seetõttu häirimatut elupaika, kuid selle eest ei olnud tal vaja hoolt kanda. Selle pidi korraldama Arie.

Nõnda olid nad alustanud operatiivsemat faasi ning nende kontseptsioonidest ja plaanidest pidi teada saama rohkem inimesi. Samir pidi tungima tugevalt valvatud võrkudesse, sissetungist jäävad jäljed ja see aktiveerib häire. Oht suureneb, kuid ta ei tundnud sellepärast vähimatki muret. Mis ka ei juhtuks, kannatada saab üksnes tema kest. Küll aga muretses ta selle pärast, et miski võib tal takistada projekti lõpule viimast. Et Mona ei jõua Iisraeli pangavõrgustikus kanda kinnitada. Ta oli lausunud needmissõnu tütre põlenud keha kohal. Vandunud, et tasub kätte. Pärast seda jääb üle vaid taas ühineda. Nad ootavad teda paradiisis ja kui aeg on käes, lahkub temagi nende juurde.

Konverentsiruumi jahe õhk pani Samiri võdisema. Ta läheb tagasi Prantsusmaale. Pärast seda, kui ta sealt üle kahekümne aasta tagasi lahkus, oli möödunud terve elu. Siin Loode-Iraanis tundus Prantsusmaa olevat lõputult kaugel. Ja tema tee väga ebakindel.