Читать книгу Mona - Dan T. Sehlberg - Страница 14

Maailm tema ümber plahvatas. Või õigemini maailm tema sees. Sätendavates värvides tulevärk detoneeris tihedas pimeduses ja paiskas teda ülepeakaela edasi. Kõik lendas tema ümber, lendas läbi tema. Tuhanded neljakandilised meteoriidid. Ta langes läbi gigantse kaleidoskoobi. Kuulda ei olnud midagi. Tuult ei olnud. Meteoriidid olid värvikirevates mustrites. Mustrites, mis tundusid talle olevat mingil moel tuttavad. Ta pingutas, et kontrolli tagasi saada. Hoog tuleb maha võtta. Ta keskendus hingamisele. Sisse ja välja. Sisse ja välja. Ta langes, kuid juba aeglasemalt. Hõljus läbi sillerdava universumi. Ta taipas, et need ei olnud meteoriidid. Need olid veebilehed. Tuttavad kujutised – see oli veebilehtede graafika. Ta tundis ära Aftonbladeti esilehekülje, kuningliku tehnikaülikooli, MIT-i ja iTunesi. Internet. Ta kandus vooluga edasi läbi vaikse, piiritu ja lõputu interneti. Ohjeldamatu naer valdas teda ja ta sirutas õnnelikuna välja oma käed, et haarata mööda ujuvatest veebilehtedest. Ta istus töötoas, käed tühjalt õhku kobamas, kiivri küljes väänlemas juhtmed ja nägu peaaegu täiesti kaetud mustade prillidega. Kulus veidi aega, enne kui ta mõistis, kuidas navigeerida tuleb, kuid tasapisi sai ta selle selgeks. Ta püüdis kinni veebilehti, sukeldus nende alamsektsioonidesse, nihutas reklaamiribasid ja sirvis linke. Kõike seda mõttejõul. Ta tegi katset puudutada mõttes sõrmega üleval aadressiriba hitta.se. See värvus siniseks. Ta mõtles veebiaadressile di.se ja nägi imestusega, kuidas see kirje aktiivsesse välja tekkis. Veebileht muutus roosaks ja tema ees sündis tänane ajaleht. Investorid kurtsid ettevõtte varade puhasväärtuse allahindluse üle. Ta naeris ja heitis saidi minema, et sukelduda tema ees hõljuvasse kuningliku tehnikaülikooli veebilehte. Ta muutus järjest osavamaks. Õppis järjest paremini Mind Surfi kasutama. Arvutiklahvistiku kõrval sillerdav lilla geeli plekk paistis pimedas ruumis hästi silma.