Читать книгу Mona - Dan T. Sehlberg - Страница 3

Burj Al Arabi, araablaste torni on nimetatud maailma kõige luksuslikumaks hotelliks. Kunstlikule saarele ehitatud kolmsada kakskümmend üks meetrit kõrge purjekujuline ehitis oli Dubai tunnusmärk. Hotellis on vaid suured sviidid ja üle kahe tuhande ruutmeetri selle pinnast on kaetud ehtsa kullaga. Kõik vaibad on käsitsi punutud.

Nende viie aasta kestel, mis Burj Al Arabi rajamiseks kulus, oli Mohammad al-Rashid ühena kolmest vastutavast töövõtjast veetnud suure osa oma ärkvelolekuajast ehitusplatsil. Tema ehitusfirma oli Araabia poolsaarel üks suurimaid ja lugupeetumaid.

Mohammad viibis hotellis sageli ka pärast ehituse lõppu. Ta elas Saudi Araabias ja paljud tema äritehingud olid seotud Dubaiga. Erakordne teenindus ja kõrge turvalisus, mida pakkus hotell, olid peaaegu ületamatud.

Parajasti ei pidanud ta aga ei turvalisust ega teenindust kuigi oluliseks. Ta silmitses suure sviidi siniseid sametseinu. Pilk liikus spetsiaalselt valmistatud peaaegu kahemeetrise läbimõõduga istepatjadele, mis olid kuldniidiga tikitud. Baariletile ja söögituppa lauale asetatud liiliad lõhnasid tugevalt ja tegid pea raskeks. Ta soovinuks avada rõduukse ja värsket õhku sisse lasta. Suur teleekraan näitas helitult kuurorte ja õnnelikke laialt naeratavaid turiste. Ta pilk jäi pidama Disney Worldi reklaamklipil.

Perekonnale kandunud mõtted rikkusid ta seedimist. Või tegi seda liiliate tugev lõhn? Ta pidas aru, mida lapsed teha võiksid. Bunyamin vaatab kindlasti telerit, kodused ülesanded peaksid tal selleks ajaks juba ammu tehtud olema. Pisike Azra magab.

Mohammad ei olnud inimene, kes nutab. Nüüd, pisarate soolast maitset suus tundes, üritas ta meenutada, millal oli see viimati juhtunud. Võib-olla siis, kui Bunyamini opereeriti. Ettevaatlikult pühkis ta higise käega nägu.

Ta pööras pilgu taas naisele. Too ei olnud pikk, vähem kui meeter seitsekümmend. Nüüd, kui ta kõrge kontsaga kingad jalast ära oli võtnud, veelgi lühem. Ta silmitses naise väikseid jalalabasid, mida katsid õhukesed hallikalt sätendavad sukkpüksid. Jalad olid tugevad. Tume seelik liibus tihedalt ümber keha. Naine oli jaki seljast võtnud ja kolm pluusinööpi lahti nööpinud. Või oli need lahti nööpinud Mohammad ise? Ta nägi rinnahoidja musta ranti tumeda ihu taustal. Mees neelatas. Kuidas suudab ta säärases olukorras seksist isegi mõelda?

Ta tõstis murelikult pilgu ja vaatas naisele näkku. Too oli kaunis. Niisugustele tumedatele silmadele ei olnud kerge ära öelda. Samas aga ei klappinud siin miski. Kühm hästi poleeritud lakis: nina. Muidu küll kena nina, aga viltune. Murtud. See lisas tema leebele näole karmi joone, see oli mingisugune poksija ja modelli isemeelne ristand. Naine ei tundnud mehe vastu nähtavasti vähimatki huvi, ta istus kägarasse tõmbunult suures tugitoolis ja sirvis ükskõikselt Vanity Fairi. Sõrmed olid peened, küüned nägusalt maniküüritud.

Viiekümne viie aastase mehe kohta oli Mohammad al-Rashid heas füüsilises vormis. Ta tegi iga päev jõutreeningut. Tema keha äratas naistes huvi. Ta teadis, et ka sellel naisel ei olnud see märkamata jäänud. Tal ei jäänud miski märkamata. Neil eeldustel ei oleks mehel olnud raske voodist tõusta, lüüa naine hunnikusse ja siis lihtsalt ruumist väljuda. Teda takistas see, et ta ei olnud kinni seotud. Olnuks mees kinni seotud, võinuks ta lahti rabelda ja naisele kallale söösta. Naine ei olnud teipinud tema liigeseid, teda kinni sidunud ega käeraudadesse pannud. See habras naine temast mitte rohkem kui pooleteise meetri kaugusel ei pidanud meest niisiis ohtlikuks.

Mohammadil oli hea intuitsioon ja ta luges jõudude tasakaalu naise pilgust. Naine oli öelnud, kes ta on, ja käskinud tal voodile istuda. Seal istus ta veel praegugi, kaks tundi hiljem. Kurk oli kuiv. Selg valutas. Ja lisaks oli alanud pohmelus.

Naine heitis ajakirja käest ja vaatas kella.

„Kas laseme värsket õhku sisse?“ Ta rääkis laitmatut araabia keelt.

Mees noogutas tänulikult. Naine tõusis ja astus sukkade väel rõdu ukse juurde. Soe tuulepuhang liikus läbi toa. Vanity Fairi lehed lehvisid ja liiliate lõhn segunes eukalüpti omaga. Kui ta silmitses naist, kes oli rõdul sigareti süüdanud, tahtnuks ta naerda. Naerda või nutta. Mida see naine ootas? Tema nutitelefon lebas vaikselt tugitooli kõrval laual. Naine oli sellele mitu korda pilgu heitnud. Praegu näis aga, et ta lihtsalt seisab ja unistab. Mees kõõritas ukse poole vastasseinas. Ta oleks mõne sekundiga väljas. Aga kui naine ei ole üksi? Äkki seisavad ukse taga valvurid? See selgitaks, mispärast ta nii rahulik on.

„Võib-olla sa jõuad, Mohammad. Võib-olla mitte.“

Mees võpatas ja avastas naise enda kõrvalt kükitamas. Ta ei olnud kuulnud, kuidas too tuli. Naine oli nii lähedal, et tema hingeõhu soojus oli tunda. Tubakalõhn. Naine istus vaikselt. Hüppevalmis kass. Mees ei liigutanud end, ta vaid langetas vaikselt pilgu. Naine tõusis ja läks tugitooli juurde tagasi.

Mees mõtles tagasi eelnenud õhtusöögile. Nädala algupoolel oli tema kõrvu jõudnud kumu suurest bürooehitusest. Jaapani kaubanduskoda otsis pinda äri- ja kaubanduskeskuse jaoks Aasia ettevõtetele. Ta teadis, et huvi ärivõimaluste vastu araablastega oli Aasias suur. Ajal, mil Araabia firmad ja pangad kõrgete laenuprotsentide ja väheneva likviidsusega võitlesid, pakkusid välismaised projektid erilist huvi. Seepärast tegi ta telefoniluuret ja sai teada, et hanke korraldamise ülesande oli saanud konsultant Abu Dhabist, naine nimega Sarah al-Yemud. Kulus vaid kümme minutit, et leida konsultandi kontaktandmed, ja kui mees oli tolle tausta uurinud, palus ta oma assistendil talle helistada. Mees oletas, et naine võtab tõenäoliselt ka ise tema firmaga ühendust, kuid ei tahtnud riskida. Õhtusöök reserveeriti juba järgmisel õhtul torni panoraamrestoranis Al Muntahas kahekümne seitsmendal korrusel.

Mohammad vaatas naisele otsa. Too tundus olevat sügavalt mõtteisse vajunud. Nägu oli pööratud teleri poole, kuid pilk oli suunatud palju kaugemale sellest helitust golfiturniirist, mida näidati. Naine tundus olevat väsinud. Väike. Käed olid surutud rusikasse. Nii tugevalt, et sõrmenukid olid valged.

Naine oli Mohammadi juba oodanud, kui too jõudis poolringikujulisse restorani kahesaja meetri kõrgusel vee kohal. Sisustus oli futuristlik ja suure akna juurde paigutatud lauast võis näha Jumeirah’ randa ning kunstlikke saari Palm ja World. Nad sõid maitsva õhtusöögi ja kolisid seejärel ümber baari sinistesse samettugitoolidesse.

Mohammadil oli tavaks öelda, et ta on pragmaatiline moslem. Ta oli usklik, kuid valis endale reeglid ise. Üks järeleandmistest oli alkohol. Tema töö oli selline, et vahel oli vaja koos klientidega alkoholi juua. See oli järeleandmine, millega võis elada. Kuid fakt oli see, et praegu jõi ta omajagu ka ilma klientideta. Ta oli pakkunud Sarah’le oma lemmikšampanjat Louis Roederers Cristal. Naine võttis pakutu meeleldi vastu. Ta tundus samuti olevat pragmaatiline moslem.

Projekt oli mahukas ning Sarah oli hästi kursis kohalike ehitusreeglite ja keeruliste geoloogiliste uuringutega. Mohammad oli algul üllatunud, et asiaadid olid valinud hanke korraldajaks naise, naisi tuli ärielus harva ette, ehituse vallas veel eriti. Kuid juba pärast esimest Sarah’ga veedetud tundi oli ta mõistnud, et naist ei tohi alahinnata. Ta oigas selle iroonia üle.

Kui ära oli joodud peaaegu kolm pudelit veini, kus naine tema tempoga kaasa ei tulnud, muutus mehe huvi majaehituse vastu Aasias väiksemaks ja huvi naise jalgade vastu suuremaks. Kui too valjult naerma puhkes, kasutas mees juhust ja asetas oma käe ta reiele. Naer vaibus. Naine vaatas talle oma musta lokkis juuksetuka alt otsa. Sõnagi lausumata tühjendas ta klaasi ja tõusis. Korraks arvas Mohammad, et naine kavatseb ta juurest lahkuda. Ta vaatas üllatunult naisele otsa, kuid too naeratas ja noogutas kümne kullatud lifti suunas. Mees järgnes talle nagu sõnakuulelik koolipoiss. See kõik oli liiga hea, et olla tõsi.

Niipea aga, kui mees sviidi ukse sulges, naine muutus. Häälde sugenes metalne toon, see teravus ei sobinud kokku mahedalt naiseliku ja lausa hapra olevusega, kellega ta oli äsja õhtustanud. Selgitus saabus kähku: naine väitis, et kuulub allüksusesse 101. Mohammad teadis, kes nad on. Mossadi timukad.

Et Sarah seda salajast teavet ei varjanud, tekitas tegelikult muret. Veelgi rohkem muret tekitas see, et naine oli teadlik faktist, et tema firma on mahuka punkriehituse vastutav korraldaja Iraanis. Eeskätt sellepärast, et just sellest punkrist pidi tulevikus saama ülisalajane rikastatud uraani hoiukoht. Kõige rohkem tegi muret aga tõsiasi, et ta ei esitanud mingeid küsimusi. Istus hoopis tugitooli ja asus moeajakirju sirvima.

Püha müristus! Kust Mossad tema nime teada sai? Kui palju nad punkriprojektist teadsid? Ja tema teistest projektidest? Mees needis sisimas oma ahnust. Ta poleks mingil juhul pidanud seda neetud ehitustööd enda peale võtma, makstagu kui hästi tahes. Tal ei ole iisraellastega mingit kana kitkuda ja ei ole kunagi olnudki. Poliitika ei olnud tema rida.

Nutitelefon vibreeris. Sarah võttis telefoni, kuulas vaikides ja lõpetas kõne. Ta jäi istuma, telefon käes, ja silmitses meest. Veidi küünt nakitsedes. Mees ei suutnud enam vaikselt istuda. Ta tõusis ja laiutas käsi.

„Lõpetame juba kord selle pikaleveninud õhtu.“

Naine jäi tugitooli istuma ja saatis teda pilguga. Seejärel lükkas ta otsusekindlalt jalad kingadesse, tõmbas jaki selga ja tõusis.

„Sul on õigus, Mohammad, on aeg lõpetada.“

Mees kõhkles sekundi, kuid sööstis siis edasi. Oimukohtade põksudes haaras ta vaasi liiliatega ja tormas naise poole. Ta heitis vaasi naise pea suunas. Too näpistas teda küljest ja põikas kõrvale. Mohammad vankus, kaotas tasakaalu ja langes ülepeakaela tugitooli. Ta tundis kipitust kohas, kust naine teda näpistanud oli. Mees ajas end kähku jalule ja vaatas ringi. Ta leidis naise rahulikult voodil istumas, nagu ei oleks midagi juhtunud. Ta sattus segadusse. See kõik oli olnud nagu laste tüli. Õeke oli nüüd tüdinud. Või hoopis alla andnud? Kas tormata kohe ukse poole või enne naine vallutada?

Paremas küljes oli nii tugev valu, et raske oli seista. Ta püüdis valuga võidelda, kuid vajus siis tugitooli. Rollid olid vahetunud. Nüüd istun mina siin ja tema seal. Mohammad märkas nuga naise käes. See ei olnud tavaline nuga, vaid meenutas pigem papinuga. Mees oigas ja katsus külge. Särk oli soe ja verine. Naine oli teda noaga torganud. Kui tõsine on vigastus? Naine näis ta mõtteid lugevat.

„Ma torkasin su maksa läbi. Sa sured varsti. Paraku saab see olema valus. See ei olnud just tingimata nii mõeldud, aga mõnikord ei jää muud üle kui improviseerida. Sinu maksast voolab nüüd kõhuõõnde palju verd. See ei saa pärast noahoopi kokku tõmbuda, mis teeb kogu asja hullemaks. Pealegi toodab vere hüübimiseks vajalikku valku just nimelt maks. Kui see on läbi torgatud, siis … Lühidalt öeldes ei ole su olukord sugugi hea. Vigastus ei ole minu jaoks samuti hea, sest mulle anti käsk tekitada sulle südameatakk. See ei pidanud mõrvana välja nägema. Aga auku maksas on raske varjata.“

Sädemeid pilduv valu kugistas mehe mõtted alla.

„Ma ei taha surra, mul on perekond,“ oigas ta vaikselt.

Naine tõusis.

„Ma tean, et sul on perekond. Tunne rõõmu mälestustest, mis sul on, ja ole õnnelik selle üle, mis jumal sulle kinkinud on. Bunyamin ja Azra saavad hakkama. Kui oled olnud hea moslem, tulevad inglid sinu hingele järele. Kas pole nii? Ja kui sa siis vaid paarile lihtsale küsimusele õigesti vastad, võtab Allah ise su Jannahisse, paradiisi vastu. Pärast seda ei jää sul üle muud, kui ennast õdusalt sisse seada. Sa pead veel mõne tunni valu kannatama, aga see, kes ootab midagi head … Mina ei saa sind rohkem aidata. Minu töö on sellega tehtud.“

Naine läks vannituppa ja Mohammad kuulis voolava vee heli. Krambid sundisid teda näoli põrandale langema. Ta nägi, kuidas suur tume laik paksul vaibal kiiresti suurenes. Kangas lõhnas tolmu ja puhastusvahendi järele. Kas ta on olnud hea moslem? Ta kahetses oma pragmaatilist suhtumist islamiusku. Mõtted keerlesid peas. Pilk muutus ähmaseks. Ta peab leidma mingi viisi, kuidas verejooks sulgeda. Võib-olla on tal mingi võimalus? Padi, ükskõik mis, mida vastu haava suruda, kuni ta arstiabi saab. Hotellis on meditsiinipersonal. Selles neetud hotellis on kõik olemas. Sarah oli ta ainus lootus. Mees üritas rääkida, kuid kurk oli vedelikku täis valgunud. Ta korises ja köhis. Mustad kõrge kontsaga kingad ilmusid taas tema vaatevälja. Naine vedas mehe istuvasse asendisse. Too oksendas. Pruunikaspunane löga valgus põrandale ja tugitooli jalgadele.

„Ma võin sulle reeta terve hulga saladusi.“ Mehe hääl oli katkendlik ja nõrk.

Naine kükitas Mohammadi kõrvale, hoidudes osavalt eemale kõigest, mida tolle vigastatud keha eritas.

„Sul ei ole vaja vaeva näha. Me teame juba kõike, mida teada vaja. Meil on teised allikad. Minu ülesanne siin oli tulevased probleemid peatada. Et sa oma ehitustöödega Teherani edaspidi enam ei aitaks. Loodetavasti on sinu järeltulija ettevaatlikum.“

Mees nuuksus.

„Punker oli puhas äritehing … ja ma tean … veel muidki asju. Tähtsaid asju.“

Naine heitis pilgu kellale.

„Mis tähtsad asjad need on?“

Ta hääl kõlas tüdinult. Mohammad sobras palavikuliselt oma lagunevas mälus. Õhtueine Omar Fathy juures. Omari vend oli seal koos sõbraga, kellega ta ei olnud varem kohtunud. Mis ta nimi nüüd oligi? Nad olid punkriehitust arutanud. Midagi muud mainiti ka. Midagi väga salajast.

Mohammadil olid suu, nina ja kurk taas sooja vedelikku täis. Naine tõusis. Mees kuulis tema pehmeid samme paksul vaibal, seejärel klõbisesid kontsad teravalt vastu kõva põrandat. Ta soigus. Naine ei pööranud ümber, ta läks rõduukse juurde ja sulges selle. Ta kavatses mehe juurest lahkuda.

„Arie al-Fattal!“

Need sõnad vallandusid tolmusesse vaipa kaevunud suust. Peas kohises. Ähmased kingad peatusid poolel teel välisukse juurde. Nüüd tulid need tagasi.

„Mis temaga on?“

Lootusekiir. Ta nägi taas leebet viltuse ninaga nägu.

„Kas sa aitad mind?“

Naine vaatas Mohammadile vaikides otsa. Pidas tema küsimuse üle aru.

„Mul on see tablett alles, mille sa sisse võtma pidid. Ma ei tahaks seda ära raisata, aga kui saan sinult midagi väärtuslikku, võin ehk tableti sulle anda. See seiskab sinu südame täiesti valutult. Muidu elad veel vähemalt tunni ja lootust ei ole sul mingisugust. Sind ei saa päästa isegi mitte operatsioonilaual. Maksa kinni õmmelda on põhimõtteliselt võimatu.“

Tablett. See oli ainus, mida ta vajas. Ta tahtis uinuda. Pääseda leekidest, mis teda seestpoolt kõrvetasid.

Naine võttis nutitelefoni ja käivitas salvestusrežiimi. Seejärel sirutas ta käed välja nagu teatrilavastaja. Mohammad üritas rääkida seostatult.

„Sa niisiis tead, kes on Arie al-Fattal. Ma kohtusin temaga ühel õhtueinel. Ta püüdis minus tekitada huvi osaleda ühes Iisraeli-vastases atentaadis ja seda finantseerida.“

Köha katkestas mehe kõne, iga köhahooga kaasnesid tuhanded valgussähvatused. Kohin peas tugevnes.

„Mis kujul see atentaat toimuma peaks?“ küsis naine läbematult.

„Mingisugune tehniline rünnak. Uus relv. Viirus.“

Viimased sõnad lausus ta sosinal. Kõht sundis teda krampides vähkrema ja nii täitus kurk taas sooja paksu vedelikuga. Mohammad jäi külili lamama, ahmides jõuetult õhku nagu kala kuival. Naine jäi ootama lisa, kuid nägi, et mees ei ole suuteline jätkama. Ta avas voodi kõrval asuva minibaari.

„Tablett tuleb ilmselt magusas vedelikus lahustada. Et see kiiremini mõjuks.“

Naine otsis jookide seas.

„Ma arvan, et kokakoola on okei. See on külm.“

Mohammad jälgis naist pilguga. Too avas punase purgi. Seejärel võttis ta välja umbes aspiriinitableti suuruse väikese valge kuuli. Ta loksutas ettevaatlikult purki, et tablett lahustuks. Mees vaikis, kuid keha oli vedruna pingul. Naine aitas tal juua. Mohammad kugistas verd, maomahla ja kokakoolat. Naine asetas mehe pea hoide vaibale ja tõusis.

„No nii, Mohammad. See vaevarikas õhtu jõuab peagi lõpule. Kas pole irooniline, et sinu päästjaks saab ameeriklaste rahvusjook?“

Naine asetas tühja purgi kolksatusega baariletile. Seejärel läks ta tagasi vaatamata välisukseni. Põrandale jäi lebama araabia magnaat just nagu kunstlik saar keset suurt tumepunast merd. Burj Al Arabi ümberkukkunud miniatuur. Langetatud purjega. Keha ei olnud enam pingul. Süda lõpetas tuksumise juba mõne minuti pärast.