Читать книгу Mona - Dan T. Sehlberg - Страница 7

Kolm meest, kes laua ääres istet võtsid, esindasid Iisraeli luureteenistuse tuumikut. Nad olid kutsunud kokku Jacob Nachman, luureosakonna 8200 ülem. Tema kõrval istus Mossadi operatiivjuht David Yassur ja vastas kindralmajor Amos Dagan, sõjaväelise luureteenistuse Aman ülem. Nad ootasid neljandat koosolekul osalejat – Meir Pardot, Mossadi kõrgeimat juhti. David Yassur kohtus harva oma ülemusega ja ta tundis siis alati liblikaid kõhus. See ärritas teda, samas aga ei olnud selles midagi imelikku. Meir ei olnud tavaline mees. Ta oli sündinud 1943. aastal Novosibirski rongis. Tema vanemad elasid üle holokausti. Kui ta oli üheksa-aastane, rändas nende perekond välja Iisraeli.

Meir teenis noorena sõjaväes ja värvati peagi langevarjuüksusesse. Tema sõjaliste teenete nimistu oli pikk ja David teadis kindlasti vaevalt pooli neist. Meir oli olnud vastutav terve hulga eriüksuste ja luureoperatsioonide eest. 2002. aastal määras peaminister ta Mossadi juhiks. Personal jumaldas teda. Siseringkondades tunti teda sellest, et ta töötas kaheksateist tundi päevas. Ta magas sageli büroos. Ärkas varakult, käis kaua jääkülma duši all, sõi ühe jogurti ja töötas puhkepausideta kuni hilisõhtuni. Kolleegidel oli raske tema tempoga sammu pidada. David oli piisavalt kogenud selleks, et mitte proovida. Tema väärtushinnangud olid teised. Ja tal oli perekond. Meiri ainsad kired olid piip ja maalimine. Ta maalis vesivärvidega. Kes olid tema maale näinud, rääkisid, et ta on väga andekas.

Meir sisenes ruumi. Peente raamidega prillid olid tõstetud laubale ja ta toetus käies kepile. David tegi grimassi. Ta teadis, et Meir põlgas inimeste tervisehädasid. Eriti iseenda juures. Ta oli saanud kaks korda haavata ja pidi vahel, kui valu jalas end tunda andis, võtma abiks kepi. See rikkus ta tuju. Meir mühatas midagi ja võttis Jacobi kõrval istet. Too köhatas.

„Mu sõbrad. Täna pärastlõunal sain ma raporti, mille sisu soovin teile kõigile tutvustada. Viimastel kuudel oleme tähelepanu keskmesse võtnud sotsiaalmeedia. Muu hulgas oleme käiku lasknud tarkvara, mis loeb kogu ööpäeva kestel blogisid. See oskab peaaegu kõiki maailma keeli ning otsib neist blogidest vihjeid ja seoseid, mis võivad viidata mingis vormis vaenulikkusele Iisraeli vastu. See on omalaadne otsimootor, kuid erinevalt näiteks Google’ist kasutab see algoritmi, mis …“

Meir tõstis käe.

„Jacob, jätke tehnilised üksikasjad vahele. Mida te leidsite?“

Jacob tundus olevat häiritud, kuid kogus end ja jätkas.

„Me oleme leidnud hulga juhtlõngu ja vihjeid, mis näivad olevat omavahel seotud. Allikateks on teatud hulk blogisid ja vestlused peamiselt Facebookis. Me oleme neid päeva kestel sügavamalt analüüsinud ja kujunenud pilt on järgmine.“

Ta jagas rühmale välja punased mapid.

„Mingisugune Liibanoni fraktsioon, usutavasti väike rakuke, mis on seotud Hezbollahiga, valmistab ette rünnakut, mis on suunatud meie panga- ja börsisüsteemi vastu. Me ei tea veel nimesid. Me ei tea ka, millises maailma paigas see rühm asub. Üks juhtlõng osutab, et see võib olla Prantsusmaa, võimalik, et Nice. Me arvame ka, et sihtmärgiks on võetud pank TBI. Meil ei ole õnnestunud kindlaks teha ajakava, finantseerimisviisi ega ka mitte seda, mis tüüpi rünnakuga on tegemist. See võib endast kujutada mingis vormis digitaalset kallaletungi. Interneti kaudu.“

Mehed lehitsesid oma mappe. David sobras oma mälus. Miski sundis teda Jacobi äsjastele sõnadele reageerima. Miski, millest ta mõni päev tagasi luges. Hetk hiljem kõkutas Amos naerda. Meir vaatas kindralmajorile laupa kibrutades otsa.

„Kas siin on midagi naljakat?“

Amos sulges oma mapi.

„See kõik on puhas teismeliste loba. Facebook? Twitter! Kuulge, Jacob. Pagan võtaks, kas te kulutate tõesti kogu oma raha sellele? Pangad vastutavad ise selle eest, et nende kaitse oleks tõhus. Kuidas seda nimetatigi? Tulemüürid. Häkkerid on alati olemas olnud. Vaevalt küll on siin põhjust asja suure kella külge riputada?“

Jacob tõstis käe.

„Kui arvad, Amos, et internetti kasutavad üksnes teismelised, siis eksid rängalt. Siis eksime kõik rängalt. See, mida ma äsja tutvustasin, on väga tõhusa ja hästi koordineeritud luuretöö tulemus. Ma olen juba ammu oodanud, millal võime näha mingis vormis internetirünnakut Iisraeli vastu. Niisugusel rünnakul võivad olla väga tõsised tagajärjed. Kogu riigi jaoks. Ka sinu jaoks, Amos.“

Meir noogutas.

„Olen nõus, et sellesse tuleb suhtuda tõsiselt. Hea töö, Jacob. Aga et edasi minna, peame rohkem teadma. Kes nad on, kus nad on, kuidas nad kavatsevad meid rünnata ja millal? Meie allüksused peavad tegema koostööd. Internet on hea, aga seal ei ole infot kõige kohta. Meie töö – sinu ja minu töö, Amos − on leida see info, mis Jacobi meestel puudub.“

Jacob noogutas, ta oli Meiri toetusega rahul. Amos tundus olevat närviline, kuid ta otsustas vait olla.

Korraga meenus Davidile, millest ta oli lugenud. Ta kummardus üle laua ja sosistas Meirile midagi. Too kibrutas kõigepealt laupa ja noogutas siis. David istus ja võttis välja oma sülearvuti. Teised vaatasid üllatunult talle otsa.

„Mõni päev tagasi täitis üks meie agentidest Dubais talle antud ülesannet. See agent kuulas üle Iraani tuumarelvaprogrammiga seotud saudi ehitusettevõtja.“

Amos muigas virilalt.

„Ma olen kindel, et lugesin Burj Al Arabis toimunud röövmõrvast. Mõrvatu tegutses kinnisvara vallas. Või õigemini öeldes, tema ise oligi terve kinnisvara valdkond. Poolsaare üks mõjuvõimsamaid ehitajaid.“ Ta jätkas ilmse irooniaga:

„Kentsakas lugu … Meest löödi noaga, kuid ta suri südamerabandusse. Kuidas küll mõnel ei vea.“

Meir ärritus.

„See ei läinud nii, nagu plaanitud. Täringuid visates võib kõike juhtuda. Sina peaksid seda eriti hästi teadma. Jätka, David.“

David noogutas. Täringute viskamine oli üks Meiri lemmikväljenditest.

„Ülekuulamise käigus sai teatavaks info, et keegi Arie al-Fattal otsib finantseerijat rünnaku korraldamiseks Iisraeli vastu.“

David silmitses ekraani, millel oli Dubaist saadud ettekanne.

„See on ilmselt mingisugune viiruserünnak. Me ei saanud rohkem midagi teada, kuid oletasime, et tegemist võib olla bioloogilise viirusega. Aga see võib olla ka arvutiviirus, mis suunatakse meie pankade vastu.“

Jacob tegi oma raporti tagumisele küljele märkusi. Ta pöördus Meiri poole.

„Miks meid ei ole sellest teavitatud?“

Meir ohkas.

„Rahu, Jacob. Me ei ole oma analüüsidega veel valmis. Me otsime just praegu seda al-Fattali. Oleme tal kaua silma peal hoidnud. Ta on nagu riknenud puuvili, millest tuleb nüüd vabaneda. Te kõik saate Dubai aruande koopia. Aitäh, David. Nüüd on meil ka nimi olemas. Ja on aeg informeerida peaministrit.“

David vaatas Amose taga asuvast aknast välja. Juudamaa kõrgendikud. Ergav päike sulatas tumedaid mägesid. Taamal laiusid Iraagi kuivad kõrbed, nende taga oli Iraan oma maaaluste tuumarelvalaborite ja pidevate tõotustega Iisraeli riik maa pealt hävitada. Veelgi kaugemal asusid Pakistani rahutud mägialad, mis olid sadakonna ebaseaduslikult võimu haaranud hõimu kontrolli all. Kusagil selles piirkonnas varjas end Al-Qaida liider. See oli tõeliselt ähvardav ja vaenulik maailm. Kui iisraellased teaksid kas või murdosagi kõigist neist ohtudest, mida tema organisatsioon iga päev tõrjub, oleks neil öösiti raske magada.

Kõigepealt tuleb neil küsitleda Rachel Papot 101. allüksusest. Selgitada välja, mis selles Dubai hotellitoas tegelikult juhtus.