Читать книгу Mona - Dan T. Sehlberg - Страница 20

David Yassur heitis telefonitoru nii ägedalt käest, et aparaat lendas kirjutuslaualt ja kukkus kolinal põrandale. „Lech lehizdayen! Harah!“ Vandesõnu kasutati heebrea keeles harva, kuid Davidi sõnavara oli suur. Assistent vaatas teda murelikult. David karjus:

„Kutsuge Jacob Nachman siia!“

Naine tõusis kähku, ta tundis heameelt, et võib ruumist lahkuda. David trummeldas läbematult kätega vastu kirjutuslaua serva. Kõik oli untsus. Pangasüsteemi varundamine viibis ja keegi ei osanud seletust anda, miks. Suuniseid ei järgitud ja tähtsad asutused ei saanud vajalikke programme kätte. Kuid see ei olnud veel kõige hullem. Uksele koputati.

„Sisse!“

Jacob avas ukse.

„Sa soovisid minuga kohtuda?“

David vaatas talle karmil ilmel otsa.

„Istu.“ Ta osutas ühele klienditoolidest. Jacob otsustas seisma jääda.

„Mis juhtus?“

„Ma rääkisin äsja finantsministriga. Viirus on juba meie süsteemis sees.“