Читать книгу Mona - Dan T. Sehlberg - Страница 4

Aega oli ikka veel jäänud umbes pool tundi. Istudes ja oodates tuli talle peale tukastus. Prinditud lehed libisesid mapist välja ja langesid konverentsiruumi hallile kivipõrandale, moodustades värvikireva mustri. Ta jättis need vedelema ja üritas kõval bürootoolil mugavamat asendit leida. Läbi tema hinge voogasid maailma kauneimad toonid.

Uks avanes ja lävele ilmus noor inseneritudeng, mustad juuksed sorakil ja nägu tedretähti täis. Ta ütles midagi. Eric jättis „Tosca“ vastutahtsi sinnapaika, kuid ainult poolenisti, iPodi üks kuular jäi kõrva.

„Kas soovite Cancer-Colat või tõelist?“

Eric pööritas silmi.

„Kui pead silmas Coca-Cola light’i, siis jah, palun. Ja jutt, et see vähki tekitab, on kõigest loba. Minu teada ei ole keegi kokakoola joomisest surnud.“

Tudeng püüdis põrandat katvatest paberilehtedest mitte välja teha.

„Okei, professor. Ma panen joogi kõnetooli juurde.“

Eric noogutas. Seejärel naaldus ta seljatoele.

„Jää ja sidruniga palun.“

Ta asetas kuulari kõrva ja aaria jätkus taas stereona.

Mees mõtles eelseisvast loengust. Sekretariaadist oli teatatud, et kuulajaid oli registreerunud sadakond. Tänane ettekanne kujutas endast põhjalikku ülevaadet tema uurimistööst ja teema oli seega hästi tuttav. Ta teadis, kus võivad karid peituda.

Tosca oli saabunud vanglasse ja laulis nüüd oma surmamõistetud kunstnikule. Amor che seppe a te vita serbare, meie palav armastus suudab su elu päästa.

Ericu mõtted kandusid ettekandelt öisele riiule. Tema valge särgi all olid sügavad kriimustused. Nad olid armatsenud. Kui Hanna oli ägedalt ja vappudes välja pomisenud oma „ei“ ning üritanud meest endast eemale tõugata, oli ta sõdinud vastu. Jätkuvalt. Naine oli tundnud, et mehel on tulemas, ja teinud katset end kaitsta. Säärane oli nende kokkulepe. Kuid mees oli ta lõhnast uimastatud. Naise higisest kaelast joobunud. Ta ei suutnud, ei tahtnud kuuletuda. Kui oli juba liiga hilja, surus naine teda tihedalt enda ligi. Võttis ta vastu. Ja kui mees lõpuks hingeldades lamama jäi, nägu mattunud naise juustesse, puhkes too nutma. Algul oli see üksnes vaikne nuuksumine. Seejärel juba lausa ahastus.

„Kurat küll! Sa oled üks pagana neetud siga!“

Naine oli teda küünistanud.

Tedretähniline tudeng ilmus uksele. Eric heitis pilgu kellale ja noogutas. Ta sulges iPodi keset finaalduetti, tõusis ja tegi sasipea järel lühikese jalutuskäigu aulani F2. Esimene asi, mida ta poodiumile tõustes kõnetooli kõrval märkas, oli Vähifondi logo tema Coca-Cola light’i klaasil – oletatavasti oli selle sinna kleepinud tedretähniline. Kuningliku tehnikaülikooli huumor. Sumin saalis vaibus. Eric köhatas ja ta pilk rändas üle publiku. Ta ei tundnud nende hulgast kedagi ära, aga tema suhted üliõpilastega ei olnud viimasel aastal olnud ka eriti tihedad.

„Tere päevast. Minu nimi on Eric Söderqvist ja seitseteist aastat tagasi tegin ma läbi nelja-aastase arvutitehnika inseneriõppekava. Pärast seda olen süvendanud oma oskusi teadusarvutuste vallas. Viis aastat tagasi kaitsesin doktorikraadi teemal BCI – Brain Computer Interface −, see käsitles niisiis arvuti ja aju koostalitlust. Umbes aasta tagasi hakkasin juhtima uurimisprojekti, millele oleme andnud nimeks Mind Surf. See on teadusvaldkondadevaheline töö, mis seob maailma juhtivaid neuroloogilisi uuringuid meie kõige eesrindlikuma infotehnoloogiaga. Me teeme koostööd Karolinska instituudi ja Kyoto ülikooliga, minu meeskond on selles valdkonnas esitanud arvukalt patenditaotlusi. Loodetavasti olete teemast samaviisi sisse võetud nagu mina, kui mu nelikümmend viis minutit läbi saavad.“

Ruumis valitses vaikus. Eric võttis kaugjuhtimispuldi ja klõpsas ekraanile esimese pildi.

„Ajus on sadu miljardeid närvirakke. Sünapse ehk kontaktpunkte, mille kaudu närviimpulsid ühelt närvirakult teisele üle kanduvad, ei suuda me kokku lugeda. Need sünapsid moodustavad koos närvikiududega tohutu suure jõudlusega närvivõrgustiku. Unenägusid, mälestusi, tundmusi, liigutusi, muljeid töödeldakse pidevalt toimuvates sünteesides. Ehkki aju on tänapäeval üks suurimaid uurimisvaldkondi, teame oma bioloogilisest superarvutist ikka veel väga vähe.“

Klõpsatus ja uus pilt.

„Nüüdisajal elame järjest kauem ja tervislikumat elu, seda paljuski tänu teedrajavatele edusammudele nii meditsiinis kui ka tehnikas. Meil on varasemast mõjusamad ravimid. Meil on puudega inimeste jaoks sellised nüüdisaegsed seadmed nagu kardiostimulaatorid, proteesid ja veel terve hulk rohkem või vähem keerulisi abivahendeid. Viimase aastakümne kestel oleme õppinud paremini organeid siirdama. Me oleme hakanud nägema, milliseid võimalusi pakuvad geeniuuringud ja tüvirakkude kasvandused. Kuid kõik need edusammud ei muuda ikka veel nende miljonite inimeste elu, kes kannatavad raskete ajukahjustuste käes.“

Pildid näitasid tuntud nägusid, kes põevad tuntud haigusi.

„Ainuüksi USA-s on rohkem kui viis miljonit püsiva ajukahjustusega inimest, kaks miljonit halvatut, miljon inimest põeb Parkinsoni tõbe ja miljon on pimedad. Lisaks kakskümmend miljonit kurti. Peale selle ajurabanduse üle elanud patsiendid ja inimesed muude selle valdkonnaga seotud probleemidega nagu näiteks depressioon. Paljusid neid haigusi ja kahjustusi põhjustab aju võimetus tõlgendada aistinguid ning anda lihase- ja närvikäsklusi. See väljendub nägemisvõime kaotusena, suutmatusena suhelda, osalise või täieliku halvatusena.“

Eric rüüpas lonksu karastusjooki ja pilgutas silma tedretähnilisele üliõpilasele, kes istus esimeses reas.

„Arvuti protsessor meenutab paljuski inimaju. Mõlemad töötavad binaarses süsteemis ja suhtlevad impulsside kaudu. Selline sarnasus võimaldab neid süsteeme kombineerida. Arvuti ja inimese vahelises konvergentsis leiame lahendusi tervele hulgale nimetatud probleemidele. See on minu kutsumus. Ma loon mõtetega juhitavat arvutisüsteemi. Ja arvutiga juhitavat mõttesüsteemi.“

Ta laskis oma sõnadel veidi aega mõjuda, enne kui näitas ekraanil pilti ajulainetest EEG-mõõtmise ajal.

„BCI-programm analüüsib neuraalset tegevust ja muundab selle digitaalseteks käsklusteks. Elektroodid registreerivad mõtteid, mis seejärel juhivad arvuti kaudu näiteks mehaanilisi protsesse või digitaalseid kommunikatsioonisüsteeme. Sel viisil võime taastada funktsioone patsientidel, kelle motoorikat on kahjustanud ajurabandus, selgroovigastused, sclerosis multiplex või amüotroofiline lateraalskleroos. Halvatud saavad end mitmesuguste abivahendite abil juhtida ja proteeside abiga liikuda. Võimalusi on lõputult.“

Eric käivitas videoklipi.

„Siin näete ahvi, kes on õppinud juhtima robotkätt, et saada toitu. Ahv liigutab kätt juhthoova abil. Ahvil on ajus ka BCI-implantaat. See analüüsib elektrofüsioloogilisi signaale, mis tekivad iga kord, kui ta juhthooba liigutab. Siin ühendavad uurijad nüüd juhthoova lahti. Te näete, et sellest hoolimata annab robotkäsi jätkuvalt ahvile toitu kätte. Kuidas on see võimalik?“

Saalis valitses vaikus.

„Ahv nimelt ei tea, et juhthoob on lahti ühendatud, ja jätkab robotkäe juhtimist oma mõtetega. BCI-süsteem loeb neid mõtteid ja konverteerib need digitaalseteks käsklusteks, mis on analoogsed juhthoova omadega. Ahv saab ka nüüd toidu kätte. Kuid juba üksnes mõtte jõul.“

Auditooriumi läbis kahin.

„See on üks BCI varasematest versioonidest. Praeguseks oleme jõudnud palju kaugemale. Me suudame juba teisendada arvutikäsklusi mõteteks ja ka vastupidi – mõtteid arvutikäsklusteks. Me suudame kurtidele muusikat mängida. Näidata pimedatele filme. Ja see on vaid algus. BCI annab raske puudega inimestele tulevikus täiesti uue võimaluse elada täisväärtuslikku elu ja olla ühiskonna liige.“

Eric astus projektori valguslaigu serva ja pildid hõljusid üle ta näo just nagu hennatätoveeringud.

„Mõistagi on olemas terve hulk muidki rakendusalasid, näiteks TV-mängud. Ka Ameerika militaristid investeerivad miljardeid dollareid BCI-uurimustesse. Kujutage endale ette relvasüsteemi, mida saab mõtetega juhtida.“

Erik rüüpas veel sõõmu jooki ja piilus vargsi kella. Jäänud on kümme minutit. Ta peab tempot tõstma.

„Kõige tavalisemad signaalid, mida mõõdame, on EEG pea pealt ja ECoG otse koljuluu alt. Samuti registreerime parenhüümi väljapotentsiaale ja neuronisähvatusi, see on niinimetatud AP firing.“

Eric klõpsas esile kuningliku tehnikaülikooli logo.

„Niisiis, mille poolest on erilaadne meie tegevus siin Rootsis? Me üritame neuromeditsiini viimaseid saavutusi kombineerida infotehnoloogia tippvõimalustega. Varem oli probleemiks liides – või kontakt – arvuti ja inimese vahel. Kõige tõhusamad BCIsüsteemid põhinevad subduraalsetel implantaatidel. Teisisõnu tuleb sensorid paigutada koljuluu alla ja see nõuab kirurgilist sekkumist. Sellega kaasneb mitmeid ohtusid, näiteks ei pruugi keha võõrast objekti omaks tunnistada, samuti võivad levida infektsioonid. Varem kasutusel olnud pea peale asetatavad süsteemid registreerisid alfa- ja beetalaineid väga nõrgalt ja sellepärast tuli piirduda lihtsate funktsioonidega. Kuid me oleme elektroodide jaoks välja töötanud täiesti uut tüüpi geeli.“

Pildil oli näha lilla fluorestseeruv geeliklomp.

„Me oleme selle täiesti ainulaadse substantsi väljatöötamiseks teinud koostööd Kyoto ülikooliga. Geel põhineb nanotehnoloogial. See koosneb väga väikestest juhtivatest osakestest, mis absorbeeruvad – tungivad läbi koljuluu. Iga osake säilitab talle järgneva osakesega kontakti. Absorbtsiooni võib võrrelda nikotiiniplaastri toimega, käesoleval juhul säilib aga niisiis ka juhtiv omadus. Niiviisi luuakse ajuga vahetu kontakt. See on just nagu juhe läbi naha. Peaaegu sama revolutsiooniline osa meie uurimusest on sensorkiiver ise. Jah, see näeb välja nagu vannimüts, kuid on palju keerulisem. Kiiver sisaldab viitkümmet elektroodi, mis katavad lainekujuliselt paigutatuna pead. Elektroodide teravikud tungivad peaaegu kaks millimeetrit naha sisse.“ Eric märkas kuulajate nägudel grimasse ja tõttas lisama: „Geel sisaldab lokaalselt tuimestavat preparaati, mis vähendab teatud määral viiekümnest nõelast põhjustatud ebameeldivustunnet. Nahka tungivad sensorid ja absorbeeruv geel annavad meile nii tugeva kontakti ajuga, et kirurgiliselt pole vaja sekkuda. See meie lahendus on kogu maailmas ainulaadne ja patenditaotlus on esitatud.“

Eric ei suutnud uhkust varjata. Uus pilt.

„Me oleme lisaks välja töötanud meetodi, kuidas spetsiaalselt suunatud elektroodide ja oma nanogeeli abil luua kontakt kraniaalsete nägemisnärvidega. Me ühendume chiasma opticum’iga – nägemisnärvide ristmikuga, mis asub otse võrkkesta all − ja võime nii saata kolmemõõtmelisi pilte otse teadvusse. Meie eesmärk on luua süsteem, mis annab täielikult halvatutele, võib-olla isegi pimedatele paremaid võimalusi maailmaga suhelda. Ja viimaks oleme kulutanud tuhandeid tunde aju koondsignaale analüüsiva juhtprogrammi loomiseks. Esimene niisugune nutikas programm Mind Surf laseb meil surfata kolmemõõtmelises internetis. Internetis, mis eksisteerib vaid meie meeltes, kuid samas on värvikirevam ja realistlikum kui ükskõik mis muu. Me suudame tulevikus seda kolmemõõtmelist maailma juhtida oma mõtetega ja sellega toimetulemiseks ei ole vaja isegi mitte eritreeningut. Oleme võtnud eesmärgi, et Mind Surfis peab saama navigeerida puhta intuitsiooni abil. Kas teie hulgas on kedagi, kes soovib proovida?“

Sada kätt tõusis õhku. Eric naeratas ja pani kaugjuhtimispuldi käest.

„See, mida ma teile täna näitasin, ei ole tulevikuvisioon. See toimub siin ja praegu, maailma parimas õppe- ja teadusasutuses: kuninglikus tehnikaülikoolis. Tänan teid tähelepanu eest.“

Pahvatas aplaus ja lärmis oli kuulda hurraahüüdeid. Eric kummardas, võttis kokakoolapurgi ja astus poodiumilt alla. Konverentsiruumi tagasi jõudnud, leidis ta oma paberilehed korralikult portfelli kõrvale pakki asetatuna. Jääb üle vaid tedretähnilist tänada. Ta korjas oma asjad kokku ja väljus taas koridori. Mobiiltelefon näitas kolme vastamata kõnet. Kaks olid Hannalt, üks Jens Wahlbergilt. Ta alustas lihtsamast. Õhk väljas ei liikunud. Taevas sinetas heledalt ja päike paistis palavalt. Ta liikus põiki üle väikese väljaku Lindstedti tee suunas ja otsis taskust autovõtit. Jens vastas pärast teist kutsesignaali.

„Ah, sa oled elus!“

Eric avas oma Volvo XC60 ukseluku ja märkas parkimistrahvi kviitungit tuuleklaasil.

„Miks ma ei peaks elus olema? Kas sa tead midagi, mida mina ei tea?“

Jensi pruuskav naer kostis kõrva asetatud kuularis raginana.

„Nojah, linnuke sosistas mulle üht-teist kõrva. Või õigemini oli see kotkas, kaunis merikotkas.“

Eric oigas ja pööras Kuninganna Kristina teele.

„Sa oled Hannaga rääkinud.“

Jens köhatas.

„Ma olen Hannaga rääkinud. Jumal hoidku, Eric. Pärast seda vestlust pidasin aru, kas mitte minna alla peatoimetaja juurde ja paluda tal tänaõhtune reklaamlause ära muuta. „Kuningliku tehnikaülikooli professor elab surmaohus“.“

Eric raputas pead ja tegi valugrimassi, küünistushaavad seljal andsid tunda. Valhallavägen oli liiklusest umbes.

„Mida ta ütles?“

„Ma ei kanna talle ette kõike seda pläma, mida sinult kuulen. See usaldus kehtib mõlematpidi. Aga ta oli pettunud. Põhimõtteliselt räägib ta, et sa üritad talle vägisi last teha. Ja seda vaid selleks, et vangistada teda abiellu, millele oleks juba ammu vaja olnud vesi peale tõmmata.“

„Kas ta nii ütleski, et oleks vaja olnud vesi peale tõmmata?“

„Ei. Aga saad aru küll. Millega sa tegeled?“

Eric vihastas. Mida Jens tema asjadest teadis? Parima sõbra kohus oleks talle toeks olla, mitte moraali lugeda. Ta kuuleb seda kodus niigi piisavalt. Jens oli ka Hanna sõber, kuid ennekõike oli ta mees. Mehed peavad ühte hoidma.

Jensi jaoks oli kõik lihtne. Ta hõljus kõrgel lahinguvälja kohal, vaba laskma end kanda sellistel tuultel, nagu ta soovis. Sellisel kõrgusel muutuvad kõik konfliktid väikeseks ja abstraktseks. Nüüd aga oli vaja näidata tõelist lojaalsust ja, pagan võtku, tal tuli valida pool. Jensi hääl kõlas kaugelt ülevalt pilvedest: „Kas oled alles, semu?“

„Jens, see kõik ei ole nii lihtne, kui arvad. Sina elad oma üksikinimese elu keset õhtulehe maailma. Sa vaatad kõike läbi Aftonbladeti pealiskaudsete lugude, millel on lihtsasti mõistetavad pealkirjad. See aga on minu elu. Need on tõelised tunded, mis jäävad Rootsi suurimate silikoontisside edetabelitest kaugele.“

„Ai-ai. See oli valus.“

Eric kahetses äsjaöeldut.

„Tead küll, et ma ei mõelnud seda tõsiselt. Ma olen lihtsalt kõigest nii kuradima tüdinud. Ma olen alati olnud kindel suunas, kuhu liigun, aga praegu käib minu kompassinool ringi. Töö surub peale. Hanna on mul käest kadunud. Me oleme kuidagiviisi teineteise jaoks kaotsi läinud. Mõnel päeval on kõik tipp-topp, teisel päeval puhkeb maailmasõda. Võib-olla olen ma ise enda jaoks kaotsi läinud.“

Jens jäi viivuks vait.

„Sellepärast sinu kompass ringi käibki. Sa oled kaotanud ühenduse põhjapoolusega. Oma magnetväljaga.“

Eric naeratas väsinult.

„Jah, seda küll, põhjapoolus on ta ikka ja alati. Miinus sada kraadi.“

„Eric, sa tead küll, et sama hästi võib ta olla tuline nagu … nagu too pisike kibe pipar.“

„Jalapeño.“

„Põhjapoolus või mitte. Ta on sind alati tasakaalustanud. Praegu aga on ta samaviisi vaevatud ja roidunud nagu sina. Teil tuleks ehk võtta aeg maha? Olla veidi aega teineteisest lahus. Tead ju küll, et kompass töötab alati ühtviisi hästi, olenemata sellest, kui kaugel poolus on.“

Punane tuli. Eric nõjatas pea vastu rooli.

„See võib nii olla. Aga kaugus kohutab mind. Ainuüksi mõte, et ma tema kõrval ei maga. Temaga iga päev ei kohtu. Mis sellest, et me enamasti tülitseme. Senikaua kui tülitseme, on meil vähemasti tegevust. Ja tülide vahel veedame endiselt fantastilisi hetki. Kui kaugust suurendada, kaob äkki seegi vähene, mis veel on. Võib juhtuda, et me ei leia tagasiteed.“

Telefonis kõlas lonksatus. Jens jõi kohvi.

„Kes teab. Aga nii, nagu te praegu elate, lähevad asjad vaid hullemaks. Ma ei usu, et sa riidudes midagi head leiad. Te põletate sildu. Ehk on parem, kui jätate enda vahele õhuvahe. Ajutise õhuvahe.“

Eric põrnitses musta kummimatti põrandal.

„Jens, saame homme kokku? Ma vajan kedagi, kes mind kuulaks.“

„Loomulikult. Muidugi. Teeme pika lõuna.“ Kõik Jensi lõunad olid pikad.

„Mul on pärastlõunal investoritega raske koosolek. Ma ei tea täpselt, millal vabanen. Aga pärast seda.“

„Ma panen laua kinni. Riches. Ma ootan, kuni sa kohale jõuad. Ja kuule, helista Hannale.“ Kõne katkes. Eric jäi istuma, laup endiselt vastu rooli sooja nahkkatet toetumas.

Hanna oli Ericu täielik vastand. Eric oli puhas rootslane. Hanna oli juuditar, kelle soontes voolas terve Euroopa. Mees oli harilik, naine kaunis. Mees oli hajameelne ja endassepöördunud. Naine oli struktureeritud ja ainulaadne sotsiaalne mootor. Ta teadis kõike ja kõiki. Igal nädalavahetusel kutsuti neid lõuna- või õhtueinele. See kõik toimus alati naise initsiatiivil ja oli ülitäpselt läbi mõeldud. Samamoodi oli puhkustega, need olid algusest lõpuni ette tellitud ja kavandatud. Eric tegi enamasti lihtsalt kaasa, ise aktiivsust ilmutamata. See oli põhjus, mille peale tavatses naine turtsuda, kui neil riiuks läks.

Nad olid kohtunud kuninglikus tehnikaülikoolis põhiõppe ajal. Praegu oli Hanna IT-juht TBI – Trusted Bank of Israel – Rootsi büroos. Ta osales aktiivselt juudi koguduses ning oli kuningliku tehnikaülikooli sõprade ühingu esimees. Tema kalendris ei olnud iialgi vabu päevi. Kus ta praegu küll olla võis? Usutavasti pangas. Eric viivitas helistamisega. Auto tema taga andis ärritatult signaali. Roheline tuli põles juba ammu ja peagi oli süttimas taas punane. Ta vajutas gaasi ja jõudis täpselt läbi lipsata. Tõre autojuht jäi foori taha.

„Tere! Te helistate TBI-sse, mina olen Hanna Schultz Söderqvist. Jätke mulle palun sõnum, ma helistan kindlasti tagasi.“Eric vajutas kõne kinni.