Читать книгу Mona - Dan T. Sehlberg - Страница 6

Mats Hagström võttis puuviljavaagnalt õuna ja hammustas sellest suure tüki. Mäludes silmitses ta õuna nagu kiskja. Ta hammustas veel ühe tüki ja näris seda valjult. Eric istus vaikselt ta vastas diivanil. Seinad olid täis Piilupart Donaldi ajakirju. Raamitud kaaneümbrised katsid suurt nõupidamisruumi põrandast laeni. Esimene neist oli 1948. aasta septembrikuu number ja viimased olid nüüdisaegsed väljaanded. Mats oli tuntud igasuguste asjade kollektsioneerijana ja kõikides ruumides oli välja pandud tema kollektsioonide osi.

Uus suur suutäis õunast. Eric oletas, et tal tuleb oodata, kuni õun söödud on, enne kui nad jätkata saavad. Talle ei meeldinud kerjamiskoosolekud. Ta tundis end siis väärtusetuna ja kahtluse alla seatuna. Aga ta ei pääsenud neist. Piiratud vahenditest, mida ta õppetoolilt sai, ei jätkunud kauaks.

Mats oli õunaga ühele poole saanud.

„Tee järele, mees.“

Ta pööras end toolis ja viskas õunasüdame üle kogu toa akna all seisva paberikorvi suunas. Vise läks mööda ja tabas hoopis Piilupart Donaldi 1956. aasta märtsikuu numbrit. Õunamahl voolas mööda klaasitud pinda alla ja süda jäi põrandale vedelema. Mats pöördus Ericu poole.

„Nüüd sa mõistad, miks ma korvpalluri karjäärist loobusin.“ Ta heitis taas pilgu puuviljavaagna poole ja Eric kartis juba, et ta võtab sealt veel ühe õuna.

„Ma saan aru, et BCI on midagi väga paljutõotavat. See rahuldab ilmseid vajadusi rahvusvahelisel turul. Skaleeritavus on kõrge. Skaleeritavust vaatan ma võimalike investeeringute korral alati kõigepealt.“

Ta kummardus ettepoole ja võttis vaagnalt uue õuna.

„Ma ütlen „võimalike investeeringute korral“. Seda sellepärast, et olen rikkaks saanud mitte nende investeeringutega, mida teinud olen, vaid nende investeeringutega, mille olen jätnud tegemata. Kas mõistad? Mul on hea radar. See aitab vältida kaotusi enne, kui need tekivad. Fondi investeerijad teavad, et mul on see radar olemas. Kas oled nõus?“

Eric noogutas. Sisimas pani ta imeks, kuidas on võimalik saada rikkaks projektidega, millest keeldutakse. Mats jätkas:

„Idee on niisiis hea ja turg on olemas. Kuid see tähendab ka, et teised tegijad näevad kahtlemata sama mis meie. Seepärast on minu järgmine hinnangukriteerium pärast skaleeritavust kaitse konkurentide eest. Kui ma kõigest õigesti aru sain, on nanogeeli enda idee ainulaadne. Neuroloogilise sideme loomine geeli abil on samaväärne ajju opereeritavate süsteemidega, kuid vajadus kirurgiliselt sekkuda puudub täielikult. On see nii?“

Eric noogutas taas. Mats silmitses õuna number kaks oma peos.

„Mis ütleb mulle, et keegi teine ei hakka tegelema sama asjaga kaks päeva pärast seda, kui olen sinu projekti investeerinud?“

Eric oli küsimuseks valmis. Tal oli tekkinud juba teatud vilumus, sest see oli tema kolmeteistkümnes investeerimisnõupidamine. Kuid seni ei olnud ta veel raha saanud. Kõik ärimehed küsisid ühte ja sama ning näisid alati jõudvat ühisele järeldusele, et parem on investeerida Venemaa fondidesse või Ericssoni aktsiatesse. Rahapuudus oli töö Mind Surfiga peaaegu seisma pannud. Tema ise elas Hanna palgast. See ei olnud just asjaolu, mis võinuks nende suhteid parandada. Eric võttis välja plastkaantega mapi ja ulatas Matsile.

„Siin on meie esitatud patenditaotlused. Kaks neist on juba jõustunud, ehkki üksnes Euroopa Liidu piires. Need patendid põhinevad aga varasemal materjalil. Praegu oleme teinud terve hulga muudatusi ja uued patendid ootavad kinnitamist. Nagu tead, võtavad patendimenetlused aega. Me kaitseme patendiga nii nanogeeli kui ka sensorkiivri. Peale selle oleme taotlenud patendi tarkvarale, mida samuti arendame.“

Mats tõstis pilgu paberitelt.

„Mind Surf? Kas see lubab internetis surfata, silmad kinni ja käed risti rinnal?“

„Täpselt nii. Mind Surf loeb ja analüüsib ajust saadud infot paremini kui kõik varasemad süsteemid. Tulemuseks on intuitiivne ja võimas lahendus, mis aitab ajul arvutiga suhelda. Programm ei ole veel täiesti valmis, kuid oleme juba taotlenud patenti holistilisele graafikale ning muundurile, mis teisendab neuraalset infot digitaalseks ja vastupidi.“

Mats pööras end taas paberikorvi suunas.

„Kui kaua aega veel kulub, enne kui Mind Surf tööle hakkab?“

Ta ei tõstnud pilku paberikorvilt. Eric vastas ta kuklale.

„Ma töötan ööpäev läbi, et saada valmis esimene demoversioon. Oletan, et jõuan lõpule lähinädalate jooksul.“

Kukal noogutas.

„Siis on minu ettepanek järgmine. Tee oma surfamisprogramm valmis …“

Mats heitis söömata õuna kaarega läbi toa. See maandus täpselt paberikorvis ja ta sirutas käed üles: „Yes!“ Seejärel vaatas ta taas Ericule otsa.

„Tead, mees, mis praegu juhtus?”

Eric raputas pead.

„Ma usun saatust. Hoia see enda teada, sest minu maailmas kõrbevad põhja need, kes valju häälega saatusest jahuvad. Aga mõnikord võtan ma endale üht-teist pähe.“

Ta naksutas sõrmi.

„Võib-olla on olemas ülim jõud. Miski või keegi, kes kõike teab. Kellel on kõige jaoks võti. Keegi, kes teab, mis on STI-BOR-i väärtus nädala pärast, millise seisuga New York Stock Exchange järgmisel reedel suletakse või millist läbimüüki näitab H&M oma järgmises aruandes. Kas oled nõus? Tõenäoliselt ei ole see nii. Aga kui siiski? Ja kujuta endale ette, kui see jõud tahab meid tegelikult aidata, kuid sellest ei tule meie kitsarinnalisuse ja eluvõõruse tõttu midagi välja. Me nikerdame pigem oma tehniliste analüüsiprogrammide kallal, julgestame oma riske ja üritame diskonteerida arukaid residuaalväärtusi. Aga mis siis, kui kõige tähtsamad vastused on otse meie silmade ees? Sel juhul peame muutma end nendele vastuvõtlikuks.“

Mats kohendas särgimansette.

„Vahetult enne seda, kui teise õuna viskasin, mõtlesin kõigest sellest. Ma otsustasin, et kui õun ei taba, siis keeldun. Kui tabab, siis läheme edasi.“

Eric vaatas talle küsivalt otsa.

„Kas lased õunal oma investeeringute üle otsustada?“ Mats ohkas.

„Ei, enamasti mitte. Mul on terve hulk ärijuhtimise magistreid, kes kõik risti ja põiki läbi arvutavad. See on nii tõsine töö, et lausa igav. Kas õun tabas paberikorvi sellepärast, et olen korvpallitrenni teinud? Võib-olla oli see juhus? Või siis saatus. Ainus viis seda teada saada on teha investeering. Kui see untsu läheb, võime saatuse välistada.“

Eric tõmbas käega läbi juuste.

„Nii et sa kavatsed meie projekti investeerida?“

„Jah, just. Vastavalt kavale, mida me enne arutasime. Kakskümmend miljonit neljas osas, mis makstakse välja sedamööda, kuidas te seatud eesmärke saavutate. Aga … siin on üks „aga“. „Agad“ on alati olemas. Ma ootan esimese väljamaksega seni, kuni sa Mind Surfi käivitad. Kui selleks kulub niikuinii vaid mõni nädal. Siis me teame, et programm töötab.“

Eric naeratas, kuid kahetses, et oli oma ajakava nii optimistlikult hinnanud. Võis kuluda ka kuid, enne kui programm valmib. Olgu pealegi, nüüd sõltus asi vähemasti temast. Eric tõusis ja sirutas käe. Lõpuks ometi jah-vastus. Iseäralik, et see tuli kolmeteistkümnendal nõupidamisel.

„Tänan. Ma püüan toimiva versiooni valmis saada nii kiiresti kui vähegi võimalik.“

Mats surus ta kätt.

„Nüüd on sul kuradima hea põhjus sellega valmis saada. Ja jäägem lootma, et saatus on meie poolel.“

Riche oli, nagu alati, rahvast täis ja Eric trügis laudade vahel edasi. Ta nägi Jensi seismas ja žestikuleerimas rahvarohke laua juures, mis asetses Birger Jarlsgatanile avanevate akende all. Kõik lauasistujad naersid. Jens tundis neist igaüht. Eranditult. Tema kui Aftonbladeti kriminaalreporteri jaoks oli hea suhtlemisoskus suur eelis. Eric jõudis ta juurde.

„No tere. Ma lähen ja istun meie lauda.“

Jens noogutas ja patsutas üht külalist tugevalt seljale. Eric liikus piki kitsaid lõunatajatevahelisi ridasid edasi ja jõudis seinaäärse nurgalauani. Ta vajus toolile ja hingas kergendatult. Alles nüüd suutis ta pärast nõupidamist lõdvestuda. Mis otsusteni nad siis õigupoolest jõudsid? Ta pidi tõestama, et suudab end konkurentide eest kaitsta. Et patendid on piisavalt tugevad, hoidmaks vahelesekkujaid eemal. Ennekõike aga pidi ta Mind Surfi käima panema. See ei olnud sugugi lihtne ülesanne. Tal oli viimastel nädalatel probleeme tekkinud. Mind Surf töötas, kui seda juhiti klahvistikult, kui ta aga ühendas külge kiivri, programm hangus. Tal ei olnud õnnestunud viga lokaliseerida. Konvertimismootor, Mind Surfi süda, oli keerukas ja töötles suurel hulgal neuraalset informatsiooni. Lisaks töötas kolmemõõtmeline liides reaalajas, mis võis põhjustada veel terve hulga probleeme. Võib-olla on viga kusagil teisendusprotsessoris. Ehk oli häda selles, et kontakt ajuga oli kõigest hoolimata liiga nõrk.

Eric jälgis läbi akna liiklust Birger Jarlsgatanil. Jalgrattur vänderdas mööda taksost, mis äkitselt pidurdas, ja vaid juuksekarva jagu jäi puudu, et talle oleks otsa sõitnud kollane Porsche. Kaks noort naist Gucci ostukottidega jooksid üle tänava.

Ta oli müümas poolt oma firmast fondihaldusettevõttele Hagström Fondförvaltning. Õigupoolest ei kuulunud see firma ainult talle. Ta omas seda koos kuningliku tehnikaülikooli innovatsioonifondiga. Kuid tundus, nagu oleks see tema firma. See oli tema idee ja tema uurimus. Ettevõttele andis väärtushinnangu kuningliku tehnikaülikooli juhtkond. Kas see hinnang oli liiga madal? Kas Mats Hagström nõustus sellepärast? Eric tundis uutele omandisuhetele mõeldes teatavat ebameeldivust. Mats hakkab esitama teisi nõudeid. Mispärast see tal niiviisi tuju rikkus? Mispärast on tal alati nii raske autoriteetidele alluda? Mispärast on tal nii raske kontrolli käest anda?

Kelner asetas ta ette taldriku Rydbergi biifsteegiga. Eric raputas pead. „Tänan, aga ma ei ole veel tellinud.“ Kelner turtsatas, haaras taldriku tagasi ja trügis läbi rahvasumma edasi. Riche nagu ikka Riche. Ta oleks õigupoolest eelistanud rahulikumat kohta, Teatrigrilli või Prinsenit. Restorani, kus oleks saanud vähem häiritult vestelda. Ta silmitses oma sõpra, kes küünitas jultunult teise laua poole ja kahmas ühe lõunastaja taldrikult peotäie friikartuleid. Paistis, et mitte keegi ei pidanud seda iseäralikuks, nad üksnes naersid ja üks neist tõstis tervituseks õlleklaasi. Jensil olid omad reeglid. Ta oli restoranikülaliste hulgas kõige suuremat kasvu, blondide juuste ja habemega. Ta kandis siniseid kingi, rohelisi velvetpükse, valget särki ja punast kaelarätti. Püha müristus! Hanna läheks hulluks, kui teda näeks. Naisel oli tavaks kasutada Jensi hirmutava näitena, kui Eric endale rõivaid valis: „Ära pane seda kampsunit selga, muidu näed välja nagu Jens.“ Tema ise pidas sellist riietust lõõgastavaks.

Erik silmitses teisi restoranikülalisi: tumedates ülikondades ärimehi, nahkjakkides reklaamtüdrukuid ning lohakas riietuses ja üle pea kammitud juustega noorukeid. Paar kunstnikku. Või ehk olid nad näitlejad. Punaste ninade ja salkus juustega joomarid. Millisesse lahtrisse tema ise oleks sobinud? Tolmuste akadeemikute hulka? Või unelevate ettevõtjate sekka?

„Eric! Minu isiklik professor Päevalill!“

Jens embas teda sama südamlikult ja tugevalt nagu alati. Kare habe kraapis põske. Ohtra habemeajamisvee lõhn. Ketšupiplekk särgil.

„Sa ju tead, et mul on tavaks süüa kella kaheteistkümne ajal. Nüüd on issi näljane. Ma loodan, et sina ka.“

Jens lõi vaimustusega lahti menüü. Ta oli alati õnnelik, kui jõudis kätte aeg einestada. Eric naeratas ja libistas pilgu üle toiduvaliku. Ta kõht ei olnud eriti tühi. Närvipingest Matsi juures oli ta isu kadunud.

„Ma võtan Toast Skageni.“

Jens kibrutas laupa.

„Vau! Milline fantaasia. Ja pärast seda?“

Eric muigas, nähes Jensi pettumust.

„Espresso.“

Jens raputas pead.

„Me otsustasime, et peame pika lõuna. Pealegi olen ma sind juba tund aega oodanud. Mina võtan pancetta-datleid, need on fantastilised. Topeltportsjoni, siis jätkub sulle ka, ja soolas küpsetatud krevette. Ja grillitud mägihõrna. Mida me joome?“

Toidu kõrvale jooke valides Jens kompromisse ei teinud. Ta ei söönud kunagi ilma veinita.

„Vali sina. Ma tean, et asi on kindlates kätes.“

Jens viipas askeldavale kelnerile. Too noogutas, jättis tellimust esitava paari sinnapaika ja ilmus nende laua juurde.

„Jens. Nii peen külaline on alati ühtviisi meeldiv. Mida me sinu jaoks täna teeme?“

Jens muheles. Mahajäetud paar põrnitses neid tigedalt.

„Alustame kõige olulisemast, mu kulla Pierre. Kõigepealt võtame pudeli seda maitsvat Blanc de Blanceni, Deutz 1998. Ja pärast seda La Chablisienne, Grand Crun Grenoulle’ist 2004. Aga kanna jumala pärast hoolt, et see oleks külmem kui eelmine kord.“

Kelner kummardas ja kadus. Jens pistis pükstest välja pääsenud särgi tagasi, märkas ketšupiplekki ja turtsatas. Siis asetas ta oma kareda käe Ericu omale.

„Härra Söderqvist. Mis teil viga on … õigupoolest?“

Jah, mis tal õigupoolest viga oli? Seal sisimas? Murelikkus. Ebakindlus. Haavumine. Jensiga võis olla avameelne. Nad olid teineteist tundnud piisavalt kaua ja nad olid teineteisele piisavalt lähedased.

„Ma kardan, Jens. Kardan kaotada jalgealust. Mulle tundub, et olen liiga kaua ülearu pingsalt ja eraldatult töötanud. Tööst on mulle saanud raudrüü. Ma langetan visiiri ja suundun lahinguväljale. Mida raskem on Hannaga, seda kauem ma töö juures viivitan. Olen paos.“

Jens vaatas talle mõtlikult otsa.

„Miks sa üleüldse raudrüü selga tõmbad?“

„Selleks, et jaksata. Ennekõike selleks, et tööga toime tulla. Ma tunnen vastutust oma kolleegide ees. Oma õpilaste ees. Nende ees, kes on panustanud raha. Kogu projekti ees. Kõik need kuud. Ja eriti Hanna ees. Ma pean oma palga välja teenima.“

„Me kõik näeme, kuidas sa oled lasknud end tööst kaasa kiskuda. Või ehk teadlikult sellesse põgenenud. Sa oled olnud lausa pöörane. Eriti viimaste kuude kestel. Ausalt öeldes ma üllatusin, kui sa eile tagasi helistasid. Me pole kaua kohtunud. Kui püüad elada üksnes nii, et vastad kõikide teiste ootustele, lähed iseenda jaoks kaotsi. Sina ja raudrüü muutute üheks.“

„Kahtlemata. Hanna tunneb seda ja mina tunnen ka. Ja võibolla kannab tema samuti seda neetud raudrüüd.“

Jens oli mureliku moega.

„Kui lahing lõpeb, jääd sa üksi. Kedagi enam ei ole. Kõik, mille eest sa võitlesid, on kadunud.”

Šampanja saabus. Jens kasutas juhust ja tellis toidu.

Eric mõtles Hannast. Miks oli küll kõik nii keeruline? Nad heitsid sageli nalja, et elavad nagu kaunis kristallis. Kõikidest teistest eraldatuna. Kuid kristall oli purunenud. Tundus, nagu oleksid nad kahekesi viimastel nädalatel toimunud tülide ajal ja pigem isegi vaikuse ajal ületanud piiri. Jens tõstis klaasi.

„Lõpp lahinguväljadele. Rahu terviseks. Ja farewell to arms.“

Eric maitses jahedat vahuveini.

„Kui me armatseme, tekib tunne, nagu langeks raudrüü seljast. See teeb mind õnnelikuks. See just muudabki kõik selle nii pagana raskeks. Me tülitseme ühel ööl ja armatseme järgmisel.“

„Ei mingit kahtlust, teie armastus ei ole kuhugi kadunud. Ma kuulen seda ka Hannalt. Sellepärast peaksitegi ehk pausi pidama. Loodetavasti taipate mõlemad, et ei taha teineteiseta elada.“

Eric nägi üle Jensi õla, et paar teises lauas ei olnud ikka veel saanud tellida. Mees oli sellise näoga, nagu oleks ta nutma puhkemas. Naine vaatas talle põlglikult otsa. Suhteid hoida ei ole kerge. Naistega ei ole kerge. Ta rüüpas veel šampanjat.

„Jah, tead, Jens, võib-olla on sul õigus. Ma ei saa alati raskete otsuste eest kõrvale põigelda. Ma räägin temaga.“

Ericule torkas pähe mõte rehkendada välja, kui palju rohkem tööd ta oleks saanud teha, kui tal ei oleks olnud vaja Hannaga arvestada. Ta vahetas kõneainet.

„Mul näkkas täna. Mats Hagström on nõus Mind Surfi investeerima.“

Jens vaatas talle otsa. Korraks tundus, nagu ei kavatseks ta lasta end Hanna teemast kõrvale kallutada. Kuid siis lõi ta nägu särama.

„Õnnitlen! Matte Hagström. Tema on ju üpris kõva tegija. Nüüd läheb siis lahti.“

„Jah, ma loodan küll. Aga teha jääb veel palju. Ja kui mõelda, milline olukord praegu on … Ma hakkan veelgi rohkem tööd tegema, nõudmised ja surve kasvavad. Hanna on ju peaaegu juba uksest väljas.“

Kelner asetas nende vahele suure vaagna pancetta’sse mähitud datleid. Jens lükkas otsekohe vaagna Ericule lähemale.

„Mu sõber. Ära näe probleeme. Näe võimalusi. Nüüd oled sa vähemasti majanduslikult kindlustatud. Sa võid lõdvestuda. Söö mõned datlid. Lase end unistustel kanda päikselistesse Araabia kõrbetesse. Seal on kõik niisugused mõtted üksnes sahinad mahedas tuules.“