Читать книгу Valda Raud. Üks elu - Ela Tomson - Страница 12

17. märts, Tallinnas.

Täna oli õieti esimene kevadpäev. Soe ja päikeseline, aga praegu on hele täiskuu. Mart ja Anu lõhkusid täna renni jäässe. Mul kael valutab ja väsimus kipub kallale. Päev oli huvitav sellepoolest, et Aino Bach19 käis meil ja joonistas Anukest ja siis skitseeris mind. Anukese silmad said juba elu sisse. Mõlemad pildid (süsi) on pooleli. Mina olen veel kitsama ja teravama näoga kui olengi, ja vanem ka. Väga sarnane. Rääkisime paljust. Deborast ja ta kummitavast, lummutuslikust “üksindusest”. Nii see siis on – kopsud läbi ja ei tea, mis edasi. Eilses “Sirbis ja Vasaras” ilmus Mardi arvustus käesoleva aasta kahe esimese “Loomingu” numbri kohta. Esimesed krõbedad sõnad! Tagajärjeks Kärneri20 lahkumispalve “Loomingu” toimetaja kohalt. Ongi viimane aeg! Ehk paraneb asi ometi. Peale selle kuulsin hiigelkorruptsioonist ja rahade mitte just sissesohkimisest, aga siiski mitte ausal teel saamisest meie kirjastuses. Pisinäide: Urgart21 on välja võtnud Vallaku “Vilja mitmest salvest” redigeerimise (!) eest 13 000 rubla!!! Viimases “Sirbis ja Vasaras” ilmus Amburi22 arvustus või õigemini ülistuslaul August Jakobsoni näidendi “Elu tsitadellis” kohta. See teos pole veel trükiski! Kah uus arvustamise mood. Mart kirjutab “Kaht astjat”, millest saab ilmatu tore poeem.

18. märts.

Mart on pärast mitmeöist rähklemist ja ülevalolekut voodis pikali, pomiseb mitmesuguseid tähenduseta riime.

21. märts.

Eile sai mu pojake23 poole aastaseks. Õhtul käisime Linda Viidinguga24 teatris – Leonovi “Tavalist inimest” vaatamas. Marti ei saanud kuidagi kaasa meelitada. Katsusin ka Sanga võrgutada, kuid ta oli endale juba noorema ja ilusama leidnud, nii et pidin Lindaga leppima. Aga mehed istusid meil Kirjanike Liidus ja kui nende prouad teatritüki lõppemisest telefoni teel märku andsid, siis olid kavalerid ometi käepärast võtta! Aga asi ei meeldinud õieti sugugi ja lavastus ka mitte.

Öösel nägin nii vapustavat und, et ei taha praegu magamagi minna. Nägin unes, õigemini oli unes selline tunne, või öeldi mulle, et Mart on surnud. Ma ei mäleta, et oleksin ilmsi kunagi säärast meeleheidet tundnud. Praegugi veel kummitab see tunne. Mart kirjutab “Astjaid”. Läheb järjest paremaks. Stroofide sidumine omavahel riimidega annab üllatavat efekti. Kersti [Merilaas] olevat mõned head luuletused saatnud. Homme loen. Järgmises “Loomingus” on ära trükitud Jakobsoni näidend “Elu tsitadellis”. No küll on allpool arvustust!

27. märts.

Nüüd paar sõna mulgijuttu. Umbes nii: “Ind, ind – egäs sii pole alati tuusama, mis asi väärt om. Näe, Kustase Leena läits laadale lehmä müüma, sai ta iist 85 krooni. Inimese ütliva, et ästi müüs, aga Leena tulli koju ja pidi silma pääst ikma. Nii om ind. Näe, Kiisa Varese poig25 sai Moskvan kõhutävve süvva ja andse Vabariigi ära…”. Mardi “Astjad” lähevad ilusasti edasi, varsti on valmis. Peategelased on kristallvaas ja lihtne pott. Vaas lahkus vürstitari juurest. Nüüd on sõna potil. On ilusat konkreetsust ja pildi täpsust. Käisin täna Leningradi graafikute näitusel. Mõned asjad, eriti Vereisski26 portreed meeldisid mulle väga. Kui raha saan, võibolla ostan ühe, aga võib-olla ka mitte, kui otsustan meie kunstikogu ainult eesti autoritelt moodustada. See piltidehaigus 1946 on kõige tõsisem kõigist mind seni tabanud haigustest. Täna olin terve päeva hirmsat kurjust ja püha viha täis. Mamma lohakus vist kõigepealt ja ka muud asjad ajasid kopsu üle maksa. Ütlesin juba kõigile, et ärgu tulgu ligi, hammustan!

31. märts.

Mõne päeva eest käis Mart “Hamletit” vaatamas. Karm27 on vist ette pandud Stalini preemia laureaadiks. Tuli siis see kuulus “Ivan Julm” (Tšerkassov)28 oma leediga seda mängu pealt vaatama. Mart ütles särgile puhast kraed pannes: “Seda ma olen küll näinud, kuidas 100 rubla peale piljardit mängitakse, aga nüüd lähen vaatan, kuidas 100 000 rubla peale Hamletit mängitakse.”

5. detsember 1945, Käärikul. Kiri Mardi isalt Annuselt ja tema naiselt Leenilt:

Kallis Walda, sain sinult kirja, millest lugesin häid uudiseid teie mõlema loodetud õnnest, väiksest Annusest. Õnnitlen ja kõigeparemad õnnesoovid minult tema tulevaseks eduks. Meie Kääriku elu läheb endist moodi, tuleb tubliste tööd teha, et kord majja jääks. Praegu oleme Leeniga kahekesi, üks vanamees on ainult seltsiks ja majahoidjaks kui ise välja läheme. Sügisese töö saime muidu korralikult ära teha, ainult maad jäi natuke künda. Praegu tuli meie koha pääle kaunis suur kohustuslik puuvedu. 77 tihu Kõpu metsast vedada jõe äärde – see asi paistab, et kõige parema tahtmise juures ei jõua teostada. Vanadus annab tunda ja tervis ka läheb viletsamaks ja abi pole, sest igal majapidamisel on oma kohustus täita. Külla tuleks teile häämeele ja mõttega, aga see jääb ainult mõtteks. Jõulud on varsti käes, ehk saab Martin kuidagi Käärikule lipsata kui töö ja aeg lubab. Sind Anu ja Annusega ootan siis, kui ilmad juba soojad. Palju tervitusi teile kõigile, ka emale! Taat Kallis Valda! Soovin Teile palju õnne väikese Annuse kasvatamiseks. Palju tervisi teile kõigile. Leeni

Mardi kiri Käärikule:

Kallis taat! Soovin südamest sulle ja Leenile head uut aastat ja tugevat tervist, et võiksid veel mitu-mitu head aastat näha-kuulda, kuidas su väikesed ja suured lapsed elavad. Kui talv maha tuleb, küll ma siis viimaks ikka jõuan sind vaatama tulla. Praegu aga ruttan ühele riiklikule külaskäigule, Valgevene Nõukogude Vabariigi aastapäevapidustustele Eesti tervitusi viima. Septembris käisin Moskvas, jäin sinna kauemaks, töö nõudis ja nii jäigi Käärikule tulemata, kui Anu ja Annus seal köhisid. Loodan varsti näha. Seniks aga kõike head, Mart

Annus ja Leeni Raud. 1933.

Kääriku talu Heimtalis 20. sajandi keskel.

Mart Raud Vaarika tänava kodus.1947.

KAKS ASTJAT

Katkend Mart Raua poeemist:

EN Kirjanike Liidu arutluskoosoleku protokoll. Koosolek toimus 17. jaanuaril 1947. a. EN Kirjanike Liidu ruumes Kohtu tn. 3. Koosolek algas kell 17.15, lõppes 21.10. Koosolekut juhatab sm. Semper, protokollib sm. Parve. Päevakorras: Mart Raua luulekogu “Kaks Astjat” arutlus.

Sõna ettekandeks saab sm. U r g a r t . Kõneleja märgib, et Rauale on omane hea elu tundmine. Tal on hea pilk karakteristliku nägemiseks. Siiski esineb komistusi. Kui Raud kirjutab “kui teras karastatud kuumas koldes”, siis pole see just täiel määral õige, kuna me teame, et karastuse protsess toimub ikkagi kas vees või õlis, mitte koldes. Allegooriline poeem “Kaks astjat” paistab silma oma ulatuse poolest. Kahe astja vestluse raamides annab autor ülevaate võitlevast ja blokaadirõngast vabanenud Leningradist. Pildid on kohati väga head, aga ideed, mida autor tahab väljendada, on läinud mõnevõrra viltu. Epiloogi moraal, aga ka proloog, kus autor on oma luuletajaisiku liialt esile kergitanud, ei rahulda. Valmis “Noor aednik” on allegoorilised kujud valitud halvasti. Raua valmist saame aru, et nooreks aednikuks on partei, meie töölisklass. Ning viimase ideid viljatuks teha, see on viga. Tehes kokkuvõtte, märgib referent, et Raud saavutab häid tulemusi reaalse pildi kujutamisel. “Kahe astja” suurimaks puuduseks on see, et autor pole teinud mitte küllaldast valikut.

Läbirääkimised. Sm. Alle: “Kaks astjat” – ei ole tasakaalu heroilise sisu ja följetonistliku vormi vahel. Sm. Semper: “Kaks astjat” on teos, milles leidub ideoloogilist vildakust. Sm. Laosson: Avades Raua kogu ja lugedes selle avaluuletust jäi väga kahtlane mulje. Järgnevad luuletused ei suutnud seda hajutada. Vastupidi, punkti kõigele paneb “Kaks astjat”. Siin on ju tegelikult kaks ühiskonda vastamisi seatud, mille sümboleiks on vaas ja pott. Esimene on kodanlik ühiskond, teine sotsialistlik. Vana vaese Venemaa kapsapotiga sümboliseerida nõukogude ühiskonda, see on suur viga. Poeem “Kaks astjat” ja “Noor aednik” ei tohi uuesti trükis ilmuda. Minu arvamine on, et iga nõukogude patrioot ja samuti tänane kirjanike üldkoosolek võtab luuletuskogu suhtes kindla seisukoha. Sm. Päll: Niisugused arutluskoosolekud on väga kasulikud. Õpitakse kannatama kriitikat. Teame, et Raud on hea nõukogude luuletaja, teeneline kirjanik. Aga see ei tähenda, et tema ei võiks eksida.

Sm. Vaarandi: Mida referent täpsemalt mõtles, kui ütles, et autor tõstab liiga edevalt oma isiku esile? On see lubamatu? Sõna võtab sm. Raud. “Kaht astjat” peab sõnavõtja oma parimaks asjaks. Ta märgib, et süüdistused on organiseeritud kallaletung. Et ilu ja otstarve oleks poeemis mehaaniliselt vastamisi seatud, selle peale heatahtlik lugeja ei tulevat. Sm. Raud märgib, et tema ei saa nõustuda kõigi koosolekul toodud väidetega, mis käivad “Kahe astja” kohta. Sm. H i n t ütleb, et on saanud Raua kogust parema mulje, kui tema sõnavõtust. Sm. P ä l l: Raud on üks neid kirjanikke, kes kriitikat ei kannata. Sihilikku kallaletungi ei ole. Sm. Kotta: Allegooria on valitud õnnetult. “Kahest astjast” järeldub, et kodanlik ühiskond on ilusam ja parem, säilitades hinnalisi vaase, sotsialistlik ühiskond seda aga ei tee. Sm. Laosson: Fakt on see, et pott ja vaas saavad kahe ühiskonna sümboleiks, kas autor seda tahab või ei taha. Sm. Raua suhtumine arutlusse näitab seda, et ta ei suuda marksistlikult mõtelda. Teen ettepaneku vastu võtta seisukoht, kas eelpool kõnes olnud kolm luuletust trükitakse uuesti või mitte. Sellega Kirjanike Liit näitab, kas ta arvestab ÜK(b)P KK ajaloolisi otsuseid ja sm. Ždanovi kõnet või mitte. Sm. Jakobson ühineb sm-te Urgarti, Pälli, Semperi, Laossoni ja Kotta seisukohtadega. Sm. S u t o t s k i (ÜK(b)P Keskkomitee esindaja) ütleb, et ta on “Kahte astjat” lugenud proosatõlkes. Rõhutab, et seltsimehed on autorit kritiseerinud objektiivselt ja autor p e a b nende seisukohad omaks võtma. Sm. Semper teeb lõpp-kokkuvõtte: koosolek on ühistele seisukohtadele jõudnud, välja arvatud autor. Ühel häälel (M. Raua erapooletuks jäämisel) võetakse vastu resolutsioon: “Ära kuulates O. Urgarti ettekannet M. Raua luuletuskogu “Kaks astjat” kohta, leiab ENKL arutluskoosolek – luuletus “In memoriam”, allegooriline poeem “Kaks astjat” ja valm “Noor aednik” ei sobi praegusel kujul uuestiavaldamiseks. Koosolek pöörab tähelepanu sellele, et kirjanikud peaksid rohkem rõhku panema marksistliku esteetika omandamisele.

28. detsember 1948. Kiri Käärikule, Annus ja Leeni Rauale:

Kallis Kääriku rahvas, vanaisa ja tädi Leeni! Soovin teile südamest head uut aastat, head tervist ja head tuju! Meie peremees sõitis ära ja jättis meid üksi pühi pidama, aga põnevust on kõik maja täis, sest ega ju ei tea, mida see Nääritaat kõik tuua ja teada võib ja pole ju päris kindel, kuidas selle vitsakimbuga on. Anu on meil suures kirjutamise hoos – trükkis siin täna terve õhtu tähti. Lapsekesed on terved, ainult väga palju on praegu lastehaigusi liikvel, nii et neid kodust kaugemale ma praegu ei lase. Oleme elanud viimasel ajal päris hästi. Mart kirjutas valmis suure pika laulu. Kui mõnikord juhtub aega olema, kirjutage mõni sõna ka oma elu-olust, kuidas elate, kuidas täkuke kasvab, see laste lemmik jne. Mina täna enam palju ei jõua, homme pean varem juba üles tõusma ja pühi korraldama hakkama. Ja see Nääritaat ei viitsi ju ise kah oma koti sisu välja mõtelda – anna aga kätte. Nii et elage kõige paremini. Teid sõbralikult tervitades Valda

12. aprillil 1949, Käärikul.

Kallid Tallinna lapsed! Sain teilt juba vanal aastal neli kirja ühes kuvääris, mis ma mitu ja mitu korda olen läbi lugenud, aga vastust ei viitsinud kirjutada. Olen alatihti väsinud ja roidunud olekus, ka jõud on ära lõppenud. Palju tänu kõigile uusaasta õnnesoovide eest! Ootasin Marti Käärikule tulevat nagu ta lubas, kui lumi maha tuleb. Lumi jäi tulemata ja ka Mart jäi tulemata, nüüd on juba kirjumunade pühad ka ees, loodan, et nüüd ehk kellelgi on võimalust Käärikule tulla. Valdal on omakorjatud seened alles siin, ootavad äraviimist, muidu ei hakka uued kasvama. Palju tervisi ja suur korv kirju mune kõigile. Taat Palju tänu uusaastaõnnesoovi eest ja tervisi teie kogu perele. Kuni nägemiseni. Leeni

Nelja-aastane Anu ristiema Linda Raidega. 19. juuni 1947.

Anu ja Annus.

6-aastase Anu kiri emale, kes on Tartus ülikooliõpinguid jätkamas:

EMAKE MA ARMASTAN SIND VÄGA

TALV ON VÄGA KÜLM

AKNAD ON POOLEST SADIK KÜLMANUD

EMAKE KALLIS ÄRA TULE NÄDALA PÄRAST

AGA TULE ÜKS PÄEV VAREM

MEIE KÕIK OOTAME SIND.

SAADAN SULLE SUURE MUSI KIRJAGA KOOS.

ANU RAUD.

27. juunil 1949, Tartus. Valda kiri Mardile:

Kallis Minu Mees. Täna käisin ülikoolis prantsuse keele eksamil ja sain muidugi viie. Ja kuidas see võikski teisiti olla? Mardikese isiklik proua – oleks häbiasi, kui prantsuse keeles kriipsuvõrragi je t’aime, je t’aime, je t’aime vähem saaks. Pojengid õitsevad ja jasmiinid ning kogu linn lõhnab. Mis sa arvad, mu elusõber, paneme lapsed mehele ja naisele ja siis tuleme Tartusse vanad olema? Ma olen ühest võõrast mehest “sisse võetud”! Jah, noorte eesti filoloogide seas on üks nooruk, umbes minuealine, eriti meeldiva näo ja olemisega. Suur Betti Alveri sõber ja kirjandusearmastaja. Muidugi lonkab, sest nagu sa tead, veab mul nendega eriti. Sõrves haavata saanud, Viljandi poiss. Täna sain teada, et ta nimi on Allik. Sina, kallis, oma muusa truuiduse pärast aga ära küll mures ole. Kas armulaulukest kirjutasid? Oh jumal, mina lähen siin Tartus jälle nii parandamatuks romantikuks ja käin Botaanikaaias unistamas. Kui sina mulle laulu ei kirjuta… Ole siis, kallis, ikka heas vapras tujus. Mis teeb mu lemmiktütar? Ja väike kogemata Pungu-Jungu? Minul tuleb nüüd üks meeleäraheitlik rebimine. Aga me otsustasime ju tublid olla. Ja minul on seda eriti tarvis, sest sina ju oledki. Nüüd head nägemist, lähen onude Belinski ja Tšernõševski juurde. Musi ja ole paidukene. Ütle Anule, et ema tahab teda jälle väga kaissu võtta ja et varsti tulebki “koju magama”. Ämmale löö patsi. Sinu käesoleval silmapilgul väga iseseisev ja töökas naine Valda V. Raud

10. aprill 1951, Tallinn. Kiri Mardile Jaltasse, Kirjanike Liidu loomingulisse majja:

Kõige kallim Mardikas! Sain kätte Su kirja, mille eest väga tänan. Mul on Sulle kurba asja teatada – taat on surnud. Täna hommikul tulin just matustelt. Sulle ma telegrammi saatma ei hakanud, sest Sa poleks nagunii tulla jõudnud. Nii et ära mitte pahanda ega ole haavunud, ma kaalusin seda kõigiti ja leidsin nii parema olevat. Kui koju tuled, jutustan Sulle kõigest üksikasjaliselt. Ainult niipalju ütlen, et kerge surm oli taadil ja maha maetud sai kadunuke nagu kord ja kohus. Ta suri 4. aprilli hommikul kell 4. Tema juures olid Kaalepi Anna ja Juks. Sind ta oli küll enne näha tahtnud ja kirjas, mille ma koju jõudes eest leidsin, paluski ta Sind Käärikule tulla. Ma saatsin talle kohe vastuse ja laste pilte ja siis ta oli rahule jäänud. Mingit erilist haigust tal ei olnud, oli veel päeval käinud alt heinu toomas ja öösel suri. Süda oli lihtsalt väsinud. Matused olid väga ilusasti korraldatud. Eno oli ka seal ja kõigil jäi igatahes hea mulje. Kui tuled, eks siis lähed taadi hauale. Paistu sõit oli kaunis. Tänavu on kevad nii äge ja veerikas nagu harva. Kahe päevaga nagu pühkis lume maast. Kui me pühapäeva hommikul surnuaiale sõitsime, oli veel reetee, aga tagasitulemisega oli raskusi, ojad aiva kohisesid üle maantee. Lapukad põdesid leetrid ära. Täna tõusis poja ka voodist. Anukesel oli raske küll – kolm päeva 40 kraadi palavikku. Sinu uuest laulust on mul tõsiselt hea meel, väga tugev asi. Viisin selle kohe Sirpi ja kuigi nad ütlesid, et neil on number juba valmis, ilmus see samas numbris. Väga tore, et Sul laulud lähevad. Mul on siin ka asjad kenasti korras. Kilpkonnast on lapsed suures vaimustuses. Anu ja Annus ei saa kuidagi selgusele jõuda, kas Kilbukas on emane või isane. Annus arvas, et kui munema hakkab, siis on emane. Munad lubati inkubaatorisse viia. 15-ndal sõidan Tartusse diplomitööd ära viima. Soovin Sulle head rahulikku rõõmsat tunnet ja töötuju. Kirjuta vahel jälle. Musi. Valda

Eno, Mart ja Annus Raud. Umb. 1933. Foto J. Riet, Viljandi

Valda ja Mart lastega. 1949.

SILMAD